Vähemalt mõttes tasub juba plaane teha. Igal juhul on helge ettekujutamine targem kui muretsemine kõikvõimalike negatiivsete stsenaariumide ja olude pärast, mida tänapäev meile ohtralt jagab. Alates kõikvõimalikest pandeemiatest, sõjahirmust kuni selleni välja, et eesti rahvas sootuks välja sureb, sest sündimus on järjest väiksem.
Mina tõesti loodan, et lapsi ikka sünnib, ka selles mugavuse ja individuaalse õnneotsimise ajastul. Ja et lapsi saadakse mitte juhuslikult, vaid teadlikult, perevastutust võttes, ning et mu pojadki teevad mind ühel päeval vanaemaks.
Ma ei ihka olla nooruslik ja sportlik tänapäevane vanaema, tahaksin olla pigem mõnus pehme maavanaema. Nagu vanasti. Teen selleks omamoodi ettevalmistusi ka. Igatsen taas maal elada, ehk isegi talumajas. Ja et aias oleksid lilled, viljapuud, sõstrapõõsad ja peenramaa, kus köögi- ja juurvilja kasvatada. Et lapselapsed näeksid, kust toit tuleb, ja et kõige eest, mis istutad, tuleb ka hoolt kanda.
Selles maamajas peaksid olema pliit ja ahi. Puude praksumine pliidi all – see oli mu enda lapsepõlve ärkamise hääl, kui elasin vanaemaga ja ta pliidi alla tule tegi, et köök talvehommikul soe oleks. Toitugi tegi ta ikka ahjus. Tahaksin, et mu lapselapsedki seda puude praksumist kuuleksid. Puupliidil tehtud toidu maitset tunneksid.
Kui tuba soe ja kõht täis, pajataksin lugusid vanast ajast ja vestaksin ka muinasjutte. Tõsi, ma ei valiks enam selliseid, kus prints valgel hobusel tuleb tütarlast päästma. See oleks vale ootus printsessile ja printsilegi koormus missugune! Valiksin õpetlikke lugusid vaprusest ja sellest, kuidas saame ise oma õnne sepad olla. Selles suhtes oleksin ilmselt pigem võrdõiguslikkuse eest kõnelev vanaema. Praktilise, mitte niivõrd romantilise meelega.