Mõlemad külalised leidsid Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”, et hariduse ja harituse mõisted tuleb hoida lahus. “Haridus on midagi, mida me seome haridusministeeriumiga ja haritus on see, mida me seome isiksusega,” sõnas Lauristin. Ta lisas, et haridust ilma harituseta ei ole olemas.

“Haridus on midagi, mida me seome haridusministeeriumiga ja haritus on see, mida me seome isiksusega.” – Marju Lauristin

Pedaste nõustus, täpsustades, et haridus seostub formaalharidusega koolis ja ülikoolis. “Haritus on aga midagi, mida me omandame läbi elu,” kõrvutas ta. Eesti haridussüsteemis on tema sõnul siht, et inimene õpiks elukestvalt: nii enda kui teiste kogemustest.

Lauristini hinnangul liigutaksegi praegu harituse väärtustamise poole. Ta tõi esile Eesti Haridusfoorumi töö avatud haridusruumi loomisel. Viimane tähendab, et haritus kujuneb ka väljaspool kooli: muuseumides, huviringides, looduses ja kodus. “Tähtis on, kuidas see kõik tagasi tuua haridussüsteemi nii, et see seal ka arvesse läheb. [Kuidas] arvesse ei läheks ainult koolitunni hinded, vaid ka see, mida noor inimene õpib igal pool mujal,” arutles ühiskonnateadlane.

Kool kui väärtuste kasvuhoone

Margus Pedaste sõnul on formaalharidussüsteemis seni arvatud, et inimeseksolemise oskus tuleb piltikult öeldes kodust kaasa. Tema sõnul võiks seda aga kooliski rohkem väärtustada. “Lõpuks me tahame ju, et meil poleks ainult haritud ja hardusega inimesed, vaid et nad oleksid ka lihtsalt head inimesed,” sõnas ta. Haridusteadlase sõnul kujundab just see inimeseks olemist ja aitab ühiskonnal lahendada keerulisi probleeme.

“Lõpuks me tahame ju, et meil poleks ainult haritud ja hardusega inimesed, vaid et nad oleksid ka lihtsalt head inimesed.” – Margus Pedaste

Marju Lauristin lisas, et pedagoogika on tema kui sotsiaalteadlase silmis paljuski kasvatusteadus. Kui meediast ja tänavalt jõuab nooreni pigem rumalust suurendavat sisu, peab kool tema sõnul sekkuma ja looma teistsuguse keskkonna. “Kool või haridussüsteem on mingis mõttes nagu kasvuhoone, kus ehk natukene turvalises ja kaitstud keskkonnas püütakse ka neid taimi kasvatada, mis muidu vabas õhus ei kasva,” piltlikkustas ta. Teisisõnu arendatakse koolis väärtuslikke suhteid ja omadusi, mida väline keskkond alati ei hinda.

Lauristin viitas ka PISA uuringutele, mis näitavad, et kuigi Eesti õpilased on head tehniliste ülesannete lahendajad, on nad kooli- ja lugemisrõõmu poolest maas. “Meil kuidagi kool tapab ära selle rõõmu, aga kui rõõmu ei ole, ega siis ei ole ka tahtmist midagi uut avastada,” nentis ta. Tema sõnul on oluline nii õppija kui ka õpetaja heaolu, mis ei tähenda mugavust, vaid loomisrõõmu ja koolirõõmu.

“Teise mätta otsast”. Marju Lauristin ja Margus Pedaste Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Õpetaja võiks olla dirigent

Marju Lauristini sõnul kujuneb isiksus suhtluses teiste inimestega. Sotsiaalteaduslikud uuringud näitavad, et õpetaja mõjutab õpilasi väga palju oma suhtlusviisiga. “Ta võib rääkida õigeid sõnu, aga kui ta räägib viisil, mis õpilast alandab, siis ta kasvatab midagi hoopis muud, kui ta sõnades kasvatada tahab,” osutas ta.

Saatekülalised nõustusid, et tehisaru ajastul muutub õpetaja roll oluliselt. “Ilma igasuguse õpetajata tehisaru võib ühe nupulevajutuseta rääkida kõiki tarku asju, mida seni on õpetaja rääkinud,” kirjeldas Lauristin. Sestap on õpetaja ülesanne juhtida ka õpilase ja tehisaru suhtlust. Seejuures võrdles ta õpetajat treeneriga, kes näeb suhtlust juhtides piltlikult öeldes kogu väljakut ja mõlema tiimi mängijaid.

“Liiga palju on õpetajaid, kes mõtlevad, et õpilane on kõige tähtsam ja mina võin kasvõi ära surra, peaasi, et õpilasel hea oleks.” – Margus Pedaste

Margus Pedaste pakkus sarnase võrdluse, nimetades õpetajat suunajaks või dirigendiks. “Ta teab ja tajub just nimelt erinevate osapoolte tugevusi-nõrkusi ja suunab kõiki natuke erinevalt,” selgitas haridusteadlane. Pedaste rõhutas, et õpetaja ei ole ainus tarkuse allikas, vaid tema roll on luua soodsad tingimused õppimiseks.

Lisaks tõi haridusteadlane välja, et uutes õpetajate kutsestandardites on esikohale toodud ka õpetaja enesehoid. “Liiga palju on õpetajaid, kes mõtlevad, et õpilane on kõige tähtsam ja mina võin kasvõi ära surra, peaasi, et õpilasel hea oleks,” sedastas ta, lisades et selline ühiskond pole jätkusuutlik.

Tulevikusiht on iseseisvalt tegutsev inimene

Kõnelejad käsitlesid nüüdisaegse õpikäsituse sihte. Margus Pedaste viitas 2017. aasta kokkuleppele, mis seadis eesmärkideks õppija eneseteostuse, avatuse ja elukestva õppimise oskuse. Samuti nimetas ta oluliste hinnatavate eesmärkidena heaolu, enesejuhtimisoskust, õpioskust, ainealaseid okuseid- teadmisi ja koostööoskusi.  

Marju Lauristin täiendas, et haridusfoorumi töös on rõhutatud õppijakesksust ja ennastjuhtiva õppija kujundamist. “Kõik õppijad ei ole samasugused. Me väga hästi teame, on neid, kes kõike kiirelt haarvad kõiki neid uusi võimalusi kasutavad. On teisi, kes pole nii kiired või pole ka harjunud, on tulnud teisest keskkonnast,” võrdles ta. Seejuures hoiatas ta, et kool tekitab pahatihti mahajääjatel madalat enesehinnangut, mis mõjub neile kahjulikult ka hilisemas elus.

Pedaste sõnul on uueks alussihiks kujunemas agentsus ehk toimevõime. Agentsus tähendab tema selgitusel võimet ennast määratleda, sihte seada, vastutustundlikult otsustada ja tegutseda. Ta viitas OECD raamistikule, kus heaolu saavutamise alus ongi õpilase ja õpetaja agentsus. “See ei ole ainult inimest iseloomustav omadus, vaid kirjeldab ka keskkonda, kus inimene toimib, ja sihte, mida ühiselt või individuaalselt seatakse,” täpsustas haridusteadlane.

“Kui nüüd koolist tuleb põlvkond, kes on suurema agentsusega, siis me hakkame ühiskonnas ka huvitavaid asju nägema.” – Marju Lauristin

Lauristini sõnul on agentsus iseseisva tegutsemise ja otsustamise võimekus ning selle kujunemisel on koolikultuuril keskne roll. Eesti teadlastest on Maria Erss uurinud agentsust võrdlevalt eesti- ja venekeelsetes koolides. “Siin on just koolikultuuril keskne roll: mis laadi õpetaja ja õpilase suhted on? Kas nad on n-ö ülevalt alla autoritaarsed või lastakse õppijatel, õpilastel ka ise tegutseda, otsustada ja oma seisukohtadega välja tulla?” sedastas Lauristin.

Ta märkis, et Eesti koolidel on õnneks suur iseseisvus oma kultuuri luua, kuid mõttekoht on, kuidas igast õppijast tema ise tegutsemise võime esile tuua. “Kui nüüd koolist tuleb põlvkond, kes on suurema agentsusega, siis me hakkame ühiskonnas ka huvitavaid asju nägema. Siis ilmselt on meil aktiivsemad kodanikud,” arutles ühiskonnateadlane.

Tehisaru nõuab mõtlemise tahet

Saatekülalised pidasid agentsust tehisaru ajastul võtmetähtsusega oskuseks. Marju Lauristin väljendas aga muret, et Eestis levib hirm, nagu tehisaru hävitaks iseseisva mõtlemise. “Minu meelest see on väga halb märk, et meil Eesti ühiskonnas nii ruttu just selline arusaam levib. Kas see ei reeda natuke olemasolevat hoiakut, mitte masinate, vaid iseenda suhtes?” mõtiskles ta.

Margus Pedaste nõustus, et häda pole tehisarus, vaid selles, et inimestel on agentsust vähe. Samuti ei olda tema hinnangul valmis võtma vastutust, et otsustada, kuidas tehisaru kasutada nii, et see mõtlemisvõimet arendaks, mitte ei pärsiks.

“Tulevikukoolis, mis on väga palju isiksuse arengule suunatud, ei ole enam mõistlik olla aine- või isegi valdkonnakeskne.” – Marju Lauristin

Lauristin võrdles tehisaru bürokraatiaga, mis on samuti n-ö masin. “Bürokraatia on samuti tehisaru. Ta toodab samuti kindlal viisil teatud produkte,” kõrvutas ta. Koolist laiemalt vaadates nägi Lauristin ühiskonnas laiemat mugavushoiakut, kus reeglite ja Exceli tabelite taha peitudes ei peagi ise mõtlema. “Meil on ühiskonnas levinud väga mugavushoiak kõigi mehhaaniliste, ainult käsu täitmist võimaldavate käitumisviiside suhtes,” osutas ta.

Tema sõnul saab hariduse kaudu seda hoiakut muuta, kui kool hakkab hindama iseseisvust ja loomingulisust. “Kui me koolis […] ülesütlemise ja näilise tubliolemise asemel hakkame hindama iseseisvust ja agentsust, loomingulist, koostööoskust – see on algkapital, millele saab hiljem üles ehitada tõepoolest muutusi ühiskonnas,” sõnas ühiskonnateadlane. Pedaste nõustus, et nii koolis kui ka hiljem tööelus ei tohi piirduda lihtsate ülesannetega.

Kadunud filosoofia ja küsimise oskus

Lõppeesmärgina nägid mõlemad eksperdid vajadust tervikliku maailmapildi järele. “Tulevikukoolis, mis on väga palju isiksuse arengule suunatud, ei ole enam mõistlik olla aine- või isegi valdkonnakeskne,” sõnas Marju Lauristin. Ta leidis ka, et Eestis alahinnatakse kultuuri ja kirjanduse lugemise rolli tervikpildi loomisel. Kirjandus pole tema sõnul pelgalt vabaajategevus, vaid võimalus läbi mängida tulevikustsenaariume. Samuti õpib laps näiteks muinasjuttudest algoritmilist mõtlemist: milleni viib elus üks või teine valik.

“Isemõtleja rahvas, ma arvan, see on tark rahvas.” – Marju Lauristin

Tehisaruga seoses tõi ühiskonnateadlane esile, et see ootab inimestelt eelkõige küsimuste püstitamise pädevust. “See on mõtlemise võime ja see on tegelikult filosoofiapädevus, sest filosoofia tegeleb tegelikult küsimuste esitamise treeninguga. Meil on see välja visatud haridusest täielikult,” ütles Lauristin. Ta lisas, et näeb ülikoolis, kuidas tudengite jaoks on kõige raskem osa uurimisküsimuse sõnastamine. Margus Pedaste sõnul planeeritaksegi uude õppekavasse mõtlemispädevust, mis hõlmab ka tahet ise mõelda, mitte lasta tehisarul seda enda eest teha.

Lauristin nentis kokkuvõtteks, et kuigi eestlased said targaks ja haritud rahvaks 19. sajandi rahvakoolidega, ei julgeks ta praegu enam nii kindlalt öelda, et eestlased on kõige targem rahvas. Tema sõnul napib probleemide nägemise ja õigete küsimuste esitamise oskust – selle arendamine peaks aga tehisaru tõttu olema kooli kõige olulisem eesmärk. Pedaste lisas, et Eesti jääb targaks rahvaks, kui inimestel mõtlemistahe ära ei kao. “Isemõtleja rahvas, ma arvan, see on tark rahvas,” nõustus Lauristin.

“Teise mätta otsast”. Marju Lauristin ja Margus Pedaste Autor/allikas: Ahti Tubin/ERR