Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent Birgit Poopuu ja riigikogu Eesti-Iisraeli parlamendirühma esimees Eerik-Niiles Kross arutlesid Vikerraadio saates “Välistund” Palestiina konflikti juurpõhjuste üle. Poopuu sõnul piirkonda rahu enne ei saabu kui Iisrael lõpetab palestiinlaste rõhumise.
“Niikaua kuni me konflikti juurpõhjustega ei tegele, niikaua me ketrame selles samas vägivalla tsüklis. Ja see ongi praegu toimunud. See põhiasi on ikkagi see, et Iisrael on toime pannud igasuguseid erinevaid kuritegusid ja teda ei ole varasemalt vastutusele võetud. See on ka üks põhjus, miks praegu paljudele inimestele tuleb üllatuseks, et me räägime sellistest asjadest nagu okupatsioon, apartheidi režiim, mis Iisrael on sisse seadnud,” ütles Poopuu.
“Olukord, kus Iisrael hoiab põlve palestiinlaste kaela peal ja selja taga on neil alati USA toetus, siis see ei ole keskkond, kus see muutus saab tulla,” lisas ta.
Poopuu sõnul peaks rahu juures olulist rolli omama ÜRO. Vaid USA ja Iisraeli osalisel ei saa tema sõnul rahu tulla.
Poopuu lisas veel, et jätkusuutlikuks rahuks tuleb lõpetada okupatsioon läänekaldal ja Gaza blokaad.
“Me ei suuda kellegi julgeolekut tagada, ma ei saa näha toimivat demokraatiat kui me ei lammuta ära rõhumissüsteeme, mis seal praegu eksisteerivad,” rõhutas ta.
Eerik-Niiles Kross ütles, et tema arvates on konflikti tegelik juurpõhjus see, et erinevad araabia riigid alguses, palestiinlased ja nüüd Hamas aegade jooksul ei ole aktsepteerinud Iisraeli riigi olemasolu.
“Ja sellest on see kõik alguse saanud. Jah, palestiinlased ütlevad, et juurpõhjus on nakba ehk nende kodudest ära minek või ära sundimine 1948. aastal kui Iisraeli riik ÜRO plaani alusel loodi. Mulle tundub, et kui palestiinlased lõpuks lepiksid sellega, et Iisrael võib eksisteerida, siis võiks see rahu tulla,” lausus Kross.
Poopuu märkis, et ÜRO kehtestas kahe riigi lahenduse, aga Iisrael ei pidanud sellest kinni.
“Palestiina maad on ära lubatud Balfouri deklaratsiooniga. Pärast seda võttis Suurbritannia need maad enda mandaadi alla. Nad üritasid kohapeal maad üle võttes fakte muuta ja see tendents tingis, et araabia riigid sekkusid. Siin on tegemist asunduskolonialistliku riigiga, kes koha peal üritab võimatuks teha seda, et palestiinlastel oleks kunagi oma riik,” rääkis Poopuu.
“Mina ütleks selle peale, et juurpõhjused algavad sionistlikust liikumisest, kelle üks juhtfiguure Theodor Herzl on öelnud, et seal Palestiinas oleme Euroopa müüriosa kaitseks Aasia vastu, oleme eelpost tsivilisatsiooni ja barbaarsuse vahel,” sõnas Poopuu.
Kross märkis, et ÜRO tegi piiriettepaneku, aga ei kehtestanud piire. “Ega siis Iisrael ei takistanud Palestiina riigi teket. Palestiina riik ei tekkinud selle tõttu, et palestiinlased ja araabia riigid ei olnud nõus Iisraeli riigi tekkega,” ütles Kross.
“1948. aastal rünnati ju Iisraeli riiki. Selle tagajärjel okupeeris nii läänekalda kui ka Gaza mitte Iisrael, vaid hoopis Egiptus ja Jordaania. 1967. aastani olid need alad okupeeritud Egiptuse ja Jordaania poolt. Kui Iisrael need tagasi võttis Kuuepäevases sõjas, siis ta ju ei okupeerinud Palestiina riiki või territooriumit, vaid ta okupeeris alad teiste okupatsioonivõimude käest. Nii, et kuni 1967. aastani oleks olnud Egiptusel ja Jordaanial võimalik lasta tekkida Palestiina riigil. Aga mingeid õigusi palestiinlased ei saanud. Pärast seda see panarabistlik liikumine hülgas palestiinlased, palestiinlased loobusid sellest ja siis algas Arafati juhtimisel otseselt vägivallaga tagasi võtmise aeg,” rääkis Kross.
Kui Kross leiab, et Eesti peaks Palestiina riiki tunnustama alles siis kui Iisrael ise on seda tunnustanud, siis Poopuu hinnangul on Eesti Palestiina tunnustamisega hiljaks jäänud.
Kross ei nõustunud jällegi Poopuuga väitega, et Iisrael viib Palestiinas läbi genotsiidi. “See jääb küll kohtute otsustada, kas seal on genotsiidi toime pandud. aga seni ühtegi kohtu otsust selles osas ei ole,” sõnas Kross.