Ta suurendab detaili mitmekordselt, kuni avastab fotolt laiba. Tavaline rahulik roheline Londoni park saab järsku uue tähenduse, kõik, mis algul tundus kaunis, muutub hirmuäratavaks. Fotograaf läheb parki tagasi asja uurima. Algab täiesti uus lugu, õõnsa atmosfääri ja seletamatu pingega, mida filmis varem polnud. Ja aeg peatub! Fotograaf seisab keset parki ja kuuleb isegi lehtede sahinat tuules aegluubis. See on filminduses üks lummavamaid stseene läbi aegade.
Mis pistmist on Micelangelo Antonionil Imat Suumanniga?