Anu Väli esimene 24 tunni tulemus oli 107 kilomeetrit. Järgmisel aastal seadis ta eesmärgiks teha rohkem. «Tahtsin lihtsalt eelmise tulemuse ületada,» sõnas ta. Uus tulemus oli 124,1 kilomeetrit.
Tänavu Albis joostud 128,345 kilomeetrit märgib Väli ultrajooksu kolmandat isiklikku rekordit. «Ega alustades kujuta ette, kus piir on. Ja kui näed, et isiklik on juba peaaegu käes, annab see motivatsiooni juurde seda veidi ületada,» ütles ta.
Ultrajooksu ei võideta musklitega – see on Anu Väli ütlust mööda pea töö. Kõige raskem hetk tuleb öösel. «Unega võitlemine on kõige raskem. Kui uni tuleb, on tunne: ma ei viitsi. Siis istud korraks, paned kasvõi kümneks minutiks silmad kinni, võtad soolase ampsu ja teed endale selgeks, et nüüd lähed edasi,» selgitas ta.
Pere on Väli vaimujõud. Albis olid nemad küll kodus, kuid olemas veebivestluses. «Vahepeal hakkasid tulema sõnumid, et kui kiiresti liigun, kui palju veel vaja. Ja siis tuli see kõige õigem ütlus tütre poolt: «Jookse, naine!» See andis uue hoo,» lausus ta.
«Olen laisk inimene, aga jooksin MMil!» Kõlab vastuolulisena, aga just nii Väli ennast iseloomustas. «Mul ei ole treeningplaani, teen nii, nagu elu ja keha lubavad. Kui mul on energiat, siis lähen jooksma. Kui ei ole, siis ei lähe.»
Väli ei jälgi dieete, ei arvuta makrosid, ei kogu energiageele riiulitesse. «Söön seda, mida süüa antakse – kartul, kaste, salat. Teistel on spordijoogid, tabletid, pulbrid, minul on hapukurgid,» lausus ta. «Enne starti panen väikesse karpi mõne hapukurgi – aitab soolad kehasse tagasi saada, ma pole õppinud tablette sööma.»