«Scandic Noir Läti moodi» ütleb kaanepealne alapealkiri. Põhjala tumevikest on teadagi kopp ees, aga lätlaste uuemat kirjakraami jõuab meieni kahetsusväärselt vähe. Seega tuli lugeda ja öelda nii ohhoo kui ahhaa. Tõlgitagu nüüd palun veel uuemat lätlaste kirjavara ja üldse õppigem natukenegi naabrite keelt – kaua me ikka selle saldejums’i ja darbalaiks’i ja krauklis’e ja karums’i ja baldies’i ja ludzu’ga läbi ajame, eksole. Kui needki meeles. Lenina iela oli pool sajandit tagasi kaa igal pool, aga selle meelespüsi üle on jo puhta häbi tänaba.
«Velled» on vägev raamat, mida otsesõnu põnekate alla ei liigitaks. Mis tost, et ta on põnev ka põneka kombel ja tõesti hoiab kaasas, oskab naha vahele pugeda. Ta on inimeste lugu, mis tuksub natuke ajas edasi-tagasi, meie lähiajas, mõne aasta kauguses. Põigetega ajalukku, kuid siiski täitsa sihuke asi, mida lugedes jäädki uskuma, et nii sai juhtuda küll. Lõuna-Eesti, Põhja-Läti, Soome, London, Venemaa piiriveer… Noor inimene nonde kõige vahel juhusliku jama kaudu suuremasse jamma sattununa. Kohati absurdimaiguline, aga ühtlasi nii tõepärane, et usu või ise. Kõik see kohalik pole üldse esmane, mis raamatu raamatuks teeb – usun, et sama jama Sloveenias või Zimbabwes sama heaste kirjutatuna mõjunuks samuti. Väike Tartu on teadagi igale raamatule kasuks. Zimbabwes võibolla ei usuks… Latgales jah.
Mina usun. Usun ka seda, et selt autorilt on ohtrasti oodata ning ka eesti keeles. Muidu mina ei mängi.