Hommikuprogrammis arutleti saabuvate pühade ja advendikalendrite üle. Maris Järva mainis, et praegu paistavad veel poodides jõulukauba kõrval silma kõrvitsad. “Kõrvitsatel on päris paljudel peale joonistatud juba ka nägu. Kohe on ette tehtud, et sul oleks lihtsam seda tükeldada,” hakkas Maris rääkima.
Kivisaar hakkas juba selle jutu peale naerma. Maris jätkas: “Sa pead ju kõrvitsale näo tegema, selle seest tühjaks kookima, siis panema sinna küünla ja siis panema selle ukse ette. Ja jätma värava lahti. Nii nähakse, et sinu juurde võib tulla kommi pommima.”
Kivisaar sõnas, et just sellel põhjusel ei ole tema kodus kunagi kõrvitsat. “Ma ei taha mingit kuradi võõrast tonti. Trügivad sisse, kolistavad ukse taga, trambivad seal koridoris. Koer haugub, kõigil on närvid läbi,” kirjeldab Kivisaar värvikalt. Maris uurib, kas tal on igaks juhuks ikka koju kommi varutud. “Ei ole. Miks ma oma raha eest pean nuumama mingeid suvalisi tonte. Käivad ukse taga nuiamas,” vastab Kivisaar.
Siim Taba uurib seepeale, kuhu jääb siis andmisrõõm. “Ei ole mingit andmisrõõmu. Mul on ainult saamisrõõm,” vastab Kivisaar huumoriga. Maris püüab ikka Kivisaare südant sulatada sõnaga “traditsioonid”. “Ei ole mingit traditsiooni. Mingi imperialistlik traditsioon. Ei ole meil vaja sellist siia,” ei muuda Alari siiski oma suhtumist kommi pommivate laste suhtes.