Kool on üks väheseid kohti, kus saame neid erinevusi päriselt tasandada. Tasuta koolilõuna tähendab, et vähemalt kord koolipäeva jooksul on igal lapsel võimalus süüa sooja ning täisväärtuslikku toitu. Mitte toetusena või erandkorras, vaid koos kõigi koolikaaslastega. Seepärast ei ole koolitoidu puhul küsimus ainult selles, mida taldrikule tõstetakse, vaid selleski, kas laps sööb, kas toit talle maitseb, kas tal on söömiseks aega ja kas pakutav lõuna on küllalt hea, et ta eelistaks seda poest ostetud näksile.
Tervise arengu instituudi (TAI) vastne koolitoidu uuring, milles osales üle 10 000 õpilase, näitab, et siin on meil veel omajagu teha. Koolilõunat sööb neljal–viiel päeval nädalas ligemale 60 protsenti õpilastest. 3. klassis teeb seda 72 protsenti, 6. klassis juba vaid 51 protsenti. Need numbrid on olulised, sest tasuta koolilõunast on lapsele kasu ainult siis, kui see tema kõhtu jõuab.
Laps valib selle vahel, mis on talle kättesaadav
Vanusega kasvab laste iseseisvus ja koos sellega võimalus koolilõunast loobuda. TAI uuring näitab, et 92 protsenti uuringus osalenud õpilastest õpib koolis, millest 500 meetri raadiuses saab süüa või juua osta. Vahetunni ajal käib kooli lähedalt müügikohast midagi ostmas 34 protsenti õpilastest. Vanuse järgi on erinevus eriti kõnekas. 3. klassis käib vahetunni ajal kooli lähedalt midagi ostmas kaheksa protsenti õpilastest, 6. klassis 33, 9. klassis 48 ja 12. klassis juba 71 protsenti. See ei tähenda, et pood oleks probleem või et noortelt tuleks valikuvabadus ära võtta. Pigem peame küsima: miks ei ole koolilõuna alati esimene valik?
Lapsed, kes koolilõunat ei söö, nimetavad peamise põhjusena seda, et toit ei maitse.
Uuring annab sellelegi küsimusele vastused. Lapsed, kes koolilõunat ei söö, nimetavad peamise põhjusena seda, et toit ei maitse. Loeb ka söögivahetunni aeg ja pikkus, toidu temperatuur, söökla keskkond ja võimalus rahulikult süüa. TAI toob oma järeldustes eraldi esile vajaduse tegelda nii söögivahetundide pikkuse, toidu maitse kui söögi kättesaamise kiirusega. Seega ei saa koolitoidu kvaliteeti mõõta ainult selle järgi, kas menüü vastab nõuetele. Niisama tähtis on, kas laps tahab seda toitu süüa.
Hea koolilõuna kui ennetus
Uuringust ilmneb veel üks seos. Nende laste hulgas, kes söövad koolilõunat neljal–viiel päeval nädalas, on kõige vähem neid, kes ostavad väljaspool kooli süüa või juua. 71 protsenti neist ei tee seda üldse. Koolilõunast loobunute seas on sagedasi ostjaid rohkem.
Hea koolilõuna on osa lapse tervisekäitumise kujunemisest.
Mida lapsed ostavad? Silma paistavad magusad näksid ja magusad joogid. Uuring ei võimalda öelda, et üks põhjustab tingimata teist. Küll näitab see, miks koolitoitu tuleb vaadata palju laiemalt kui toitlustusteenust. Hea koolilõuna on osa lapse tervisekäitumise kujunemisest.
Siin on tähtis ka võrdsuse mõõde. Kõigil lastel ei ole kodust kaasa saadud samu toitumisharjumusi, perede võimalused ei ole ühesugused ja koolide-omavalitsuste rahakoti paksus erineb samuti. Koolilõuna on üks kohtadest, kus lapse võimalused ei pea sõltuma tema lähtekohast.
Sama raha eest ei taga lõputult kvaliteeti
TAI uuringust tuleb aga esile probleem, mida ei saa ainult parema korraldusega lahendada. Kolmveerand toitlustajatest leiab, et tooraine ostuks oleks tarvis rohkem raha. 58 protsenti peab vajalikuks tõsta köögipersonali palka. Koolide esindajatest 54 protsenti nimetab toitlustamise parandamise takistusena, et investeeringuteks ei piisa raha. Uuringu koostajad nimetavad laste toiduvalikute parandamise ühe eeldusena samuti riigi ja kohalike omavalitsuste rahalisi ressursse.
Nõuded peavadki olema kõrged. Aga nende täitmiseks peavad olema ka võimalused.
Samal ajal on riigi koolilõuna toetus püsinud ühe euro juures lapse kohta päevas 2018. aastast. Selle ajaga on tõusnud toiduainete hinnad ja palgaootused. Tänavu rakendusid täielikult uued toitlustamisnõuded, mille eesmärk on pakkuda lastele tervislikumat ja tasakaalustatumat toitu.
Nõuded peavadki olema kõrged. Aga nende täitmiseks peavad olema ka võimalused. Vastasel juhul kasvab erinevus koolide ja omavalitsuste vahel. Seal, kus omavalitsusel jätkub raha riigi toetusele rohkem juurde panna, saab pakkuda paremat toorainet, maksta kokkadele paremat palka või investeerida kööki. Seal, kus raha on vähem, on valikuid vähem. Lapse koolilõuna kvaliteet ei tohiks sõltuda tema elukohast.
Tasuta koolilõuna väärtus ongi selles, et see on kõigile.
REILI RAND ⟩ Iga laps väärib maitsvat koolilõunat pere rahakotist sõltumata