“Unistused”
Eelmise aasta esimene tutvus norraka Dag Johan Haugerudiga läbi tema urbanistliku ja veidi teleseebiliku stilistikaga seksi- ja suhtetriloogia “Seks”, “Unistused” ja “Armastus” on jäänud kandvamaks kui üürike flirt. Filmid on helged ja võrdlemisi päevapoliitikakauged (kui ehk välja arvata seksuaalvähemuste teemade esile tõstmine).
“Unistused” Autor/allikas: Kaader filmist
Haugerud keskendub alati inimestele ning tuleb tunnistada, et tänase Oslo kujutamisel on Joachim Trieri kõrvale Haugerudi näol tõusnud veel üks Norra režissöör, kes seda suurepäraselt teeb. Jah, võiks ju vaielda, et filmis käsitletavad teemad on heaoluühiskonna privileeg – teismeline tüdruk kirjutab fiktiivse päeviku oma õpetajasse armumisest, mis hakkab tema tahtmise vastaselt oma elu elama –, aga võimalikust tühisusesüüdistusest (mis on minu meelest alusetu) päästab esteetiline pool, kuna triloogia filmimaailm kooskõlas muusikakasutusega loob täitsa omamoodi ajatu õhustiku justkui oleks mugavas seriaalis, kus eriti midagi ei juhtu, aga mida võiks veel mitu osa vaadata.
Julgen väga soovitada, aga ilmselt igaühel “Unistuste” tooni tabada ei õnnestu. Mulle meeldisid need piisavalt, et mahtuda aasta parimate edetabelis eelmisel aastal isiklikku TOP 20 hulka ERR’i filmitabelis, aga kiire otsing näitab ka, et olin ainuke.
“Springsteen. Päästa mind eikusagilt”
Tahes-tahtmata tuleb Bruce Springsteeni filmi vaadates tahtmine võrrelda seda ühe teise hiljutise muusika-ajastu-portreega, Bob Dylanist rääkiva filmiga “Täiesti tundmatu”. Esiteks ei ole algusaegade Springsteen ja juba rokkiv Dylan üksteisest teab kui kaugel. Lisaks muusikalistele sarnasustele kirjeldavad mõlemad sarnasel moel impressionistlikult detailselt ümbritsevat, aga kui Dylan on rahva poole seljaga – iroonia raudrüüst kaitstud, päikeseprillid ees, vältimas silmsidet nii publiku kui meediaga, kellega suhtleb vaid sarkastiliste repliikide keeles –, siis Springsteen on tõeline rahvamees, lihtsa ameerika töölise empaatiamasin ning viimane majakas sellel keerulisel rajal rügada end välja keskklassi väljateenitud mõõduka heaoluni.
Võiks ju arvata, et intelligendile-boheemile-tudengile läheb paremini Dylan ja lihtsama töö inimesele Springsteen, aga eks see kõik on kuvand. Filmides nende teed ei ristu, kumbki tegutseb oma universumis, mille keskmes on nad ise.
Ja ükskõik, kumba ma ise eelistan, filmidest läheb mu hääl selgelt Springsteeni omale. Kui Dylani filmis mängitakse suureks üks oluline popmuusika-ajaloo murdepunkt (Dylan goes electric!), siis on häda selles, et esiteks on see sündmus ise liigselt ülemütologiseeritud ja teiseks on selle ümber tekitatud dekoratsioon justkui reklaamfilm ajastule ja Dylani muusikale. Mulle mõjus kunstlikuna.
“Springsteen. Päästa mind eikusagilt” Autor/allikas: 20th Century Studios / Kaader filmist
Springsteen liigub aga oleku mõttes märksa indie’likumaid radu. Asjad juhtuvad, saamata alati mugavaid dramaturgilisi selgitusi või lahendusi. Kujutatud on peategelase raskemeelsust ja vaimseid probleeme, mille juurpõhjustele viidatakse, aga otseselt ei osutata. Põhipõhjuseks võiks pidada isaga seonduvat, aga samas pole isa demoniseeritud. Suhe fänniga tuleb, on ja läheb. Arusaadavalt kõigile toimub elus muutusi, mis aega tagasi kerida ei luba, isegi mitte vaatajale heameele tekitamiseks.
Täpsemalt on siin filmis juttu Springsteeni anomaalse akustilise vahealbumi “Nebraska” valmimisest. Springsteeni on minu meelest alati veidi valesti tõlgendatud: võtame kasvõi tema “Nebraskale” eelnenud plaadi “The River” nimiloo ja selle valusa rea: Is a dream a lie if it don’t come true? Or is it something worse. Või kõige valemalt triumfaalseks oodiks peetud järgneva plaadi nimilugu “Born in the U.S.A”, mis kõlab nagu üks korralik MAGA-fistpumping, aga lugege neid sõnu. Ei midagi sellist, pigem Reagani Ameerika veteranipoliitika valus kriitika. Kibe, kibe lugu.
Kui neil, “Nebraskale” eelnenud ja järgnenud plaadil, olid muusika ja sõnad omavahel sellises salakavalas vastuolus, siis siin kujutatud “Nebraskal” leiavad sõnade ja muusika kõhedad toonid üksteist korraks üles. Ja selle tagamaid näidatakse filmis päris hästi.
“Kindral”
Tuleval veebruaril saab 25 aastat murrangulisest Lahti suusa-MM’ist 2001. aastal, millest algas Eesti suusatamise nn kuldne kümnend. Andrus Veerpalu võitis sealt klassikalise 30km kuldmedali ja see polnud tagantjärgi kaugeltki suurim ime, mis meile sülle langes, vaid alles imede pronks. Imede kulla võidab fakt, et ta vahele ei jäänud, ja hõbeda see, et talle medal alles jäeti.
Lahti tundus olevat muuhulgas ka tõeline narkopidu: soomlased jäid vahele vaat et in corpore, kui kuus suusatajat maha võeti (nn Lahti kuuik, nende hulgas teiseks tulnud Jari Isometsä, Harri Kirvesniemi ja Mika Myllylä), ja Hispaania lipu all sõitnud sakslaselt Johan Mühleggilt võeti hiljem tagasi kuld- ja hõbemedalid, sest et doping; naistest Olga Danilova ja Larissa Lazutina ka vahele. Ja siis meie Andrus … pääses puhtalt läbi. Imede ime, tõesti.
“Kindral” on nime saanud Mati Alaveri hüüdnime järgi, aga Alaver ei ole siin peategelane, erinevalt täpselt samal ajal ERR-i tehtud kaheosalisest dokk-telesaatest “Mati Alaver: Valgusest varju”, mille esimest osa saab vaadata siin ja teine esilinastub juba 29. oktoobril. Kui ERR-i dokksaade püsiv fookusega üsna täpselt Alaveril, minnes välja isegi ta lapsepõlve ning näidates, vähemalt ühe osa põhjal, et Alaveri kuritegelik piiride kompamine keelatud ainetega eksperimenteerimisel oli süsteemne ja aastakümnete pikkune praktika, on “Kindral” laiemalt Alaveri Eesti suusakoondise dopinguskandaalidest, tõusust ja langusest.
Mati Alaver. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Mõlemal, nii Delfi “Kindralil” kui ERR-i sarjal “Valgusest varju” on eos sama probleem, et suurem osa olulistest asjaosalistest on kommentaaridest keeldunud. Ei ole siin Alaveri ennast, Veerpalu-Maed, Toomas Savi ega Kristina Šmiguni, ega ka Seefeldi dopinguskandaali järel suu puhtaks rääkinud noorsuusatajat Karel Tammjärve või tiimikaaslast Andreas Veerpalu. Rääkijatel, eriti naiskoondise kunagisel staaril Piret Niglasel, on nii mõndagi öelda ja osa sellest on päris raputav. Niglase ja mõne teise sõnad ei luba Alaveri vaadata lõpuni ka päris sellises valguses nagu teda on üritanud näidata Levila fiktiivne kuuldemäng “Üks päev Mati Alaveri elus”. Iseenesest intrigeeriv on käsitleda Alaveri kui olude ohvrit, kellele ühiskondlik edutellimus pani peale sellise surve, et ta murdus ja läks halvale teele. Niglase ja kunagine rivaal, suusataja Uno Leist, ei jäta kahtlust, et medikamentidega mehkeldamine oli Alaverile alati hingelähedane.
Küll aga tahaks “Kindrali” tiimilt küsida: kus on Kristina Šmigun? Võib-olla ei lubanud juristid teemat käsitleda, aga…. täpselt samal ajal meteoorina olümpiakullale tõusnud sama suusatiimi naisliige, kes andis 2006 positiivse A-proovi, aga B-proov osutus negatiivseks. Kuidagi sarnane kulg ja juhuste kokkulangemine.
Dopinguskandaalidest suusatamises on rohkelt väärt materjali, millega tutvuda. Eesti telesari “Alpimaja” oli üks esimesi, kes suurema vandenõu võimaluse 2012. aastal ekraanile tõi. ERR-i sarjas astub üles ka soome filmitegija Arto Halonen, kelle mängufilm “Sinivalge vale” samast 2012. aastast käsitleb Lahti juhtumi telgitaguseid (ta enda sõnul tahtis Halonen teha dokki, aga kuna kuulikindlaid tõendeid polnud võimalik vormistada, siis pidi mängukaga leppima) ja venelaste rämedast ja süsteemsest petmisest Sotši olümpiamängudel räägib haaravalt dokk “Ikarus” (2017).
Nädal aega tagasi tuli uudis, et 2011. aastal loodud veebileht, kümneid tuhandeid inimesi kaasanud “Usume Andrus Veerpalu” on nüüd maha võetud. Eestlastel on kõik kullad endiselt alles.
Põlevate kõrvitsate filmipäevad
Halloweeni tulekul meelitavad kinod õudusteemaliste eriprogrammidega. Artise “Põlevate kõrvitsate filmipäevadel” on võimalik näha nii üht käesoleva sajandi ebameeldivamat õudukat “Langus” (“The Descent”), Tim Burtoni koomilist, kõhedat ja armast animafilmi “Laibast pruut” (“Corpse Bride”) kui ka hinnatud Jakuudi skeene žanrifilme “Hirmutis” ja “Neetud maa. Saatus”.
“Laibast pruut” Autor/allikas: Kaader filmist
Sõpruse õuduste maja
Kino Sõpruses linastub Halloweeni puhul kolm filmi ja on ka mingeid pidusid, mille kajastamiseks on mõni teine rubriik, aga “Sinefiili” soovitus läheb kämp-õudukale “Toores liha Frankensteinile” (“Flesh for Frankenstein”).
“Toores liha Frankensteinile” Autor/allikas: Kaader filmist
Kui Andy Warholi protežee, lavastaja Paul Morrissey oma mentorist 1970ndate hakul eralduma hakkas, võttis ta Roomas korraga üles kaks õudukat, millest on saanud kultusklassika, “Flesh for Frankenstein” (1973) ja “Blood for Dracula” (1974), mõlema peaosas nendesse filmidesse ainuõige Udo Kier.