Möödunud nädalavahetusel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Maria Listraga Carnegie Hallis Arvo Pärdi 90. sünnipäeva puhul üles astunud dirigent Tõnu Kaljuste rääkis “Ringvaatele”, et neid ühendab legendaarse heliloojaga soov eristuda ja leida muusikamaailmast üles oma enda nägu.
Kaljuste sõnul on tal olnud harukordne võimalus juhatada Pärdi muusikat juba üle 30 aasta. “Mõeldes alguse peale, kui pärast plaadistust koos Austraaliasse läksime, siis mul meenub üks pressikonverents, kuhu ta ei tahtnud tulla ja saatis minu. Ta tuli saali kuulama ikka, meelitasin ta pressikonverentsi keskel publikust saali ette ja seal ta rääkis loo, kuidas ta käis noorena esmaspäeviti Rakvere turuplatsil sümfooniakontserte kuulamas,” rääkis Kaljuste.
“Sellest ajast on mulle jäänud kaks väga eredat mälestust. Ta ütles, et talle väga muusika meeldis, aga ta sees oli kell, mis ütles, et ma tahan ka muusikat teha, aga mitte niisugust. Ta ei tahtnud sarnaseks muutuda. Selles mõttes oleme ühtemoodi mõtlevad inimesed, et tahame leida oma nägu muusikaelus,” lisas dirigent.
Carnegie Hall on Kaljuste sõnul oluline kontserdipaik, kus tal avanes esimest korda võimalus esineda väiksemas kammersaalis. Kontserdil tegi Carnegie Halli debüüdi sopran Maria Listra. “Carnegie Hall on kindlasti maailma mastaabis A-klassi maja ja saal, selles ei ole kahtlustki,” tõdes ka Listra.
Listra lisas, et on pidanud tänavuse oktoobrikuu jooksul väga palju oma esinemisnärviga tegelema. “Küsimus ei ole ainult kohtades, kus me oleme esinenud, vaid selles teoses. Pärdi “‘L’abbé Agathon” on iga kord nagu uus mägi. Ma ju tean seda lugu, laulan seda peast, oleme Kaljuste ja kammerorkestriga seda koos nii palju teinud, aga iga kord on see emotsionaalselt uus mägi, mis kutsub närvi esile,” selgitas sopran.