Tulid mõttesse treenerid nt 1999-2000 aastast kui vaadata treenereid iseloomu järgi:
Muhe Eesti mees
Tarmo Rüütli
Jürgen Henn
Vaikne vaoshoitud Eesti professionaal
Martin Reim
Klassikaline professionaalne välismaine treener
Arno Pijpers
Jelle Goes
Viggo Jensen
Magnus Pehrsson
Thomas Häberli
“Natuke omaette juhtum”
Karel Voolaid
Huvitaval kombel ei ole tõsine ja professionaalne olemine Eesti koondise puhul automaatselt tähendanud paremat tulemust.
Tegelikult on päris hea muster: Rüütli ajal oli Eesti koondisel kõige tugevam meeskonna tunne ja Henniga on vähemalt seni olnud väga sarnane inimlik lähenemine. Henn on muidugi veel oma koondisekarjääri keskel-alguses!? Niiet tema lõplikku kohta Rüütli kõrval oleks praegu vara paika panna, aga pigem on huvitav küsimus, kas Eesti koondisele sobibki paremini „muhe, rahulik, mängijatele lähedal olev“ treener kui selline range ja taktikaline välismaa kooli peatreener. Jah Henn on tegelikult teistsugune kui Rüütli, aga iseloomu poolest võib paralleeli tõmmata. Ta ei ole selline Mina olen peatreener, mina otsustan, teie teete. Pigem on temast jäänud rahulik, sõbralik, normaalne ja suhteliselt tagasihoidlik inimene, kes suudab mängijatega suhelda ilma mingit treenerirolli üle mängimata. Lisaks ülisuur pluss ülim edukus statistikas, ainult 13 kaotust? 200 mängu juures Eesti liigas ja meeste läbi ja lõhki tundmine