Lõkkega toimetav või noaga nikerdav lasteaialaps võib nii mõnelegi täiskasvanule tunduda hirmutav. Ometi kinnitavad nii psühholoogid kui ka õpetajad, et just lapse juhitud vaba mängu ja riskide võtmise kaudu õpivad lapsed maailma ning iseennast kõige paremini tundma.
Riskimine on lapse arengu loomulik osa. “Inimene on oma loomult uudishimulik ja tahab end proovile panna,” ütles lastepsühholoog Lemme Haldre. “Kui laps julgeb proovida ja saab hakkama, kasvatab see tema enesekindlust, mis on omakorda tihedalt seotud sotsiaalsete oskuste ja suhetega.”
Haldre sõnul on laste riskivalmidusel tugev bioloogiline alus. Tegevuste analüüsi ja tagajärgede hindamise eest vastutav aju otsmikusagar ei ole lastel veel täielikult välja arenenud. “Seetõttu tegutsevad lapsed rohkem emotsioonide ajel ja see on täiesti normaalne,” selgitas ta. Ka laste keha – pehmemad luud, rasvkude ja hea paranemisvõime – on justkui loodud riskima ja mõõdukalt kukkuma. “Just katsetamise kaudu õpivad lapsed oma keha, oskusi ja piire tundma,” lisas psühholoog.
Risk vs oht
Eestis koguvad populaarsust koolieelikutele suunatud õuelastehoiud ja vanematele lastele mõeldud kolahoovid, kus vabamäng on igapäevaelu keskmes. Tartu õuelastehoiu õpetaja Ada Tamme selgitas, et riskimäng on vabamängu osa, kus laps valib ise, mida ja kuidas ta mängib. Riskimänguks võib olla nii puu otsa ronimine, jõe ääres mängimine, lõkke tegemine kui ka onni ehitamine suurte lahtiste laudadega.
Tamme rõhutas, et oluline on eristada riski ja ohtu. “Oht on miski, mis võib last ootamatult tabada, aga risk on see, mille laps võtab ise, tajudes oma keha ja piire. Kui laps õpib riske haldama, oskab ta ka ohtusid ennetada,” selgitas ta.
Riskide turvaliseks kogemiseks, soovitas Haldre mõelda lapse tegevustele kolmes tsoonis:
- Roheline tsoon: laps tegutseb iseseisvalt ja katsetab (nt poriloigus mängimine);
- Kollane tsoon: täiskasvanu on kõrval, jälgib ja toetab, kuid ei keela pidevalt (nt kiigega suure hoo tegemine);
- Punane tsoon: olukorrad, kus peab sekkuma (nt avatud aknal kõõlumine).
“Just kollane tsoon on see, kus laps saab kogeda eduelamust,” ütles Haldre. “Kui me võtame selle temalt ära, ei õpi ta riskiga toime tulema. Võimalusel peaks ohtlikud või sobimatud olukorrad lapsele lahti seletama ning suunama teda ennast olukorda analüüsima ja turvalisemat valikut tegema.
Usaldus ja piirid
Kuigi vabamäng võimaldab lapsele teatud vabadust, on sellel alati omad piirid. “Meil on õuehoius konkreetsed kokkulepped – näiteks, et noad on meisterdamiseks olemas, kuid neid ei võeta välja ilma loata. Riskide võtmine ja neist õppimine toimib ainult siis, kui selle taga on usalduslik suhe ja selged reeglid,” ütles Ada Tamme.
Tema sõnul peab laps tundma, et täiskasvanu teda kõrvalt toetab, mitte ei karista. “Hirm ei loo austust. Laps peab tundma, et täiskasvanu hoiab tema piire, mitte ei karista nende ületamise eest.” Sama põhimõte kõlas ka Haldrelt: “Lapse kasvatamine peaks toimuma nn sametvoodriga karbis – pehmes ja sõbralikus, kuid kindlate piiridega keskkonnas.”
Tamme rõhutas, et täiskasvanu roll on tagada eakohasust ning lapse isikupära ja grupidünaamikat silmas pidades toetav keskkond. “Ma pean olema veendunud, et lapsel on eakohased võimalused riskide võtmiseks, aga see ei ole ohtlik. Näiteks võivad lapsed kasutada saagi ja haamrit, kuid me oleme eelnevalt kokku leppinud nende kasutamise reeglites ning ma olen tegevuse ajal lähedal olemas,” tõi õpetaja näite.
Seega ei tähenda laste vabamäng Goldingu romaani “Kärbeste jumal” sarnast katastroofi, sest olemas on täiskasvanu, kes vajadusel suunab ja piire meelde tuletab. “Meie põhimõte on, et mängu sisu ei ole piiratud – võib mängida pulmi, sõda, lahingut. See peab olema aga kõigile turvaline ja kõik peavad osalema vabatahtlikult,” ütles Tamme. Täiskasvanu roll on pakkuda selgitusi, et nende kaudu muuhulgas aidata eristada päris elu ja mängu piire.
Mullikiles kasvanud lapsed
Vabamäng ei piirne õuelastehoidude ja kolahoovidega. Vabamängu saab toetada iga lapsevanem nii kodus kui väljas.
Haldre sõnul kipuvad tänapäeva lapsevanemad olema sageli aga ülemäära ettevaatlikud. “Ühelt poolt on sotsiaalne surve – lapsel peab alati olema turvaline ja kui midagi juhtub, tunneb vanem end süüdi,” rääkis Haldre: “Teiselt poolt elame üldise ärevuse ajastul, kus räägitakse kliimakatastroofist, sõdadest ja majandusprobleemidest. Seda ärevust suunatakse alateadlikult laste ülekaitsmisse.”
See võib aga tema hinnangul mõjuda halvasti lapse vaimsele tervisele: “Lapsed, kes on kasvanud vati sees, tunnevad end teiste seas ebamugavalt ja neil on raskusi sotsiaalsete olukordadega. Kui inimene ei saa lapsena kogeda, et ta tuleb ise toime, tekib tal hiljem tunne, et maailm on ohtlik ja ta ei saa selles hakkama.”
Riskimängu lubamine ja toetamine muudab lapsed avatumaks ja koostööaltimaks. “Olen näinud lapsi, kes õuelastehoius käima hakates on ebakindlad ja kartlikud, aga poole aasta pärast ronivad puu otsa, juhivad mängu ja tunnevad end oma kehas ning teistega suheldes kindlalt ja vabalt,” ütles Ada Tamme.
Haldre lisas, et riskide lubamine kasvatab usaldust ka lapse ja vanema vahel. “See loob turvalise sideme lapsega – laps teab, et võib vanemaga asju arutada ega pea neid salaja tegema,” kinnitas lastepsühholoog.