Kool on üks väheseid kohti, kus saame neid erinevusi päriselt tasandada. Tasuta koolilõuna tähendab, et vähemalt kord koolipäeva jooksul on igal lapsel võimalus saada sooja ja täisväärtuslikku toitu. Mitte toetuse või erandi korras, vaid koos kõigi teistega. Seepärast ei ole küsimus ainult selles, mida taldrikule tõstetakse, vaid ka selles, kas laps sööb, kas tal on söömiseks aega ja kas pakutav lõuna on piisavalt hea, et ta eelistaks seda poest ostetud näksidele.
Tervise arengu instituudi (TAI) värske koolitoidu-uuring, milles osales üle 10 000 õpilase, näitab, et siin on meil veel omajagu teha. Koolilõunat sööb neljal-viiel päeval nädalas ligi 60 protsenti õpilastest. Kolmandas klassis teeb seda 72 protsenti, kuuendas klassis juba vaid 51 protsenti. Need arvud on olulised, sest tasuta koolilõunast on lapsele kasu ainult siis, kui see tema kõhtu jõuab.
Vanuse kasvades suureneb laste iseseisvus ja koos sellega ka võimalus koolilõunast loobuda. 92 protsenti õpilastest õpib koolis, millest 500 meetri raadiuses saab süüa või juua osta. Vahetunni ajal käib kooli lähedal asuvast müügikohast midagi toomas 34 protsenti õpilastest. Vanuse järgi on erinevus eriti kõnekas: kolmandas klassis teeb seda kaheksa protsenti, kuuendas klassis 33 protsenti, üheksandas klassis 48 protsenti ja 12. klassis juba 71 protsenti. See ei tähenda, et pood iseenesest oleks probleem või et noortelt tuleks valikuvabadus ära võtta. Küll aga peame küsima, miks ei ole koolilõuna alati esimene valik.