Praegu on Eestis ja suures osas Euroopast võimul liberaalsed ja vasakpoolsed režiimid, kes kujundavad totalitarismi välja nii, nagu jääksid nad ohje hoides igaveseks võimule. Paraku muutub maailm väga kiiresti ja juba homme võib kõik nende vastu keerata.
Meenutuseks see, kuidas Saksamaal Weimari Vabariigis oli päris vinge vasakpoolsete (nagu ikka) loodud vihakõneseadus, mis pidi Hitleri võimul eemal hoidma. Too aga sai siiski võimule ja kasutas sedasama seadust just kommunistide ja sotsiaaldemokraatide vastu.
Loe siit Vihakõneseaduse nõrk koht – see võib alati pöörduda suukorvistajate endi vastu
Konservatiivid on üldjuhul alati vihakõneseaduste vastu, aga ka Eesti vaenukõneseaduse ihalejatele soovitaks mõelda konservatiivsele võimupöördele ehk siis võimalusele, et Delfi lapsajakirjanike asemel määravad “kommjuuniti” reegleid ehk vihakõne definitsiooni vastupidise maailmavaatega inimesed – siis oleks ju teil pisarad lahti?
Sama võib öelda e-valimiste kohta. Praegu on “pumba juures” poliitseltskond, kellele need valimised sobivad. Kas ja kui palju e-valimiste käigus valimistulemusi võltsitakse, pole teada, kuid vähimagi kahtluseta pole need jälgitavad ja kontrollitavad, vähemalt mitte tavakodanikule. See, kuidas sõltumatuid vaatlejaid neist eemale surutakse ja kui palju seal lihtsaid vigu ja möödalaskmisi ette tuleb, annab aluse arvata, et e-valimistes on miski kõva varjamist väärt.
Kujutagem nüüd ette, et Eestis tuleb demokraatlikul teel võimule ebademokraatlik riigivõim, mis ei baseeru totalitarismi looval Reformierakonnal. Näiteks KOOS-partei. Demokraatia on paraku selline, mis avab võimalusi – kui see on tõeline demokraatia. Näiteks Lääne-Euroopas on täiesti reaalne islamismi ehk poliitilise islami võimuhaaramine, sealhulgas Suurbritannias, Prantsusmaal ja mujalgi. Londoni linnapea juba on moslem Sadiq Khan.
Siin ongi võimalik luua oma kujutluspilt KOOS-partei näitel, kui too saaks Eesti äravenestatud ühiskonnas piisavalt hääli, et võimuhoobade juurde pääseda ja ka e-valimised üle võtta. Ja sealt algaks taas pihta kogu see jutt ausatest, õiglastest, kontrollitavatest ja edumeelsetest e-valimistest, aga enam mitte Kristen Michali, vaid Aivo Petersoni suust, ja kogu süsteemi näidataks endiselt ja samade põhjendustega vaid kaugelt ja osaliselt.
Venemaal ja Venetsueelas on samad valimised juba kasutusel. Mõelgem, kui Ukraina oleks e-valimised juba üle võtnud ja nüüd õnnestuks Putinil seal luua uus režiim mingi Janukovitšiga eesotsas – e-edu oleks tagatud.
Mõte on selles, et kõigi taoliste süsteemide puhul tasub testina võtta ettekujutust sellest, mis saab siis, kui see asi satub vaenlase kätte, eriti veel sellise kätte, kes on “hunt lambanahas”. Häda polegi mitte jubinates, millega saab e-valimisi mõjutada, vaid selles, kuidas praegu on poolele Eestile pähe raiutud, et e-valimistesse tuleb lihtsalt uskuda, küll asjamehed teavad, mida nad teevad. Kuidas me vastu vaidleme, kui e-valimised toodavad juba venemeelsust?
Sama öeldakse ka meeletu kaamerasüsteemi kohta, mis Eestisse on üles pandud. Mis saab siis, kui see satub võõrvõimu või totalitaarsete jõudude kätte? Me ei saa isegi vastupanuliikumist edendada, sest meid jälgitakse süsteemi kaudu, mida oleme ise loonud…
Kui riigivõim loob midagi, millega oma kodanikke jälitada või riigi elu nähtamatult suunata, on alati oht, et kõik see satub mingil hetkel võõrastesse kätesse ja hakkab meie vastu töötama. Ja üheski riigis pole mitte ükski võim olnud igavene, alati tulevad võimule ka mingid vastandjõud ja siis on loodud totalitarismi tööriistad juba nende käsutuses.
Uued Uudised