NATO-s tervikuna on sõna “heidutus” muutunud käibefraasiks, mida võetakse suhu liiga tihti ja ilmselgelt ka olukordades, kus see pole sobilik. Kui me ei ütle üheselt välja, et heidutus tähendab valmidust Ukrainat kaitsta ja Venemaaga Ukrainas sõdida, siis parem ärme kasuta seda väljendit, märgib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Möödunud nädalavahetusest jäi lisaks Eesti valjule diplomaatilisele õhuhäiresignaalile, mille tulemusel koguneb esmaspäeval esimest korda Eesti julgeoleku küsimust arutama ÜRO Julgeolekunõukogu, kõlama ka üks teine oluline julgeolekut puudutav avaldus.

Soome president Alexander Stubb ütles väljaandele The Guardian, et “Ukraina julgeolekutagatised sisaldama Euroopa riikide valmisolekut Venemaaga sõdida, kui Moskva peaks Ukrainat taas ründama” ning et “heidutus peab olema usutav ja selleks, et see oleks usutav, peab see olema tugev.”.

Teisel pool Soome lahte hoolitakse väga meeldival kombel jätkuvalt julgeolekuleksika ja julgeolekut suurendava tegelikkuse kooskõlast. NATO-s tervikuna on sõna “heidutus” muutunud käibefraasiks, mida võetakse suhu liiga tihti ja ilmselgelt ka olukordades, kus see pole sobilik, näiteks väikesemahuliste, taktikalise väärtusega õppuste puhul; samuti operatsioonide väljakuulutamisel, mis jäävad võimete ja tegevustega piisavalt sisustamata, et neid pidada sõjaliselt mõjusaks. Viimast väidetakse Eesti julgeolekueliidi seast ka näiteks pärast Poola drooniintsidenti algatatud NATO operatsiooni Eastern Sentry kohta.

Ukrainaga seoses on “heidutuse” mõistet lahjendatud peamiselt tahtekoalitsiooni võimalikust “heidutusväest” rääkides (vähemalt Eesti peaminister Kristen Michal on seda sõna kasutanud). Kui me ei ütle üheselt välja, et heidutus tähendab valmidust Ukrainat kaitsta ja (nagu Stubb ütleb) Venemaaga Ukrainas sõdida, siis parem ärme kasuta seda väljendit. Ütleme hoopis, et saadame sõjalise koostöö raames Eesti kaitseväelased Ukrainat tagalas abistama instruktoritena, nagu 2021. aasta lõpuni tegime tavapärase kahepoolse sõjalise koostöö projekti raames.

Või siis saadame Ukrainasse sõjalise võime, mis otseselt ei lähe Vene sõduritega laupkokkupõrkesse, aga siiski sõjategevuses osaleb Venemaa välja lastud droone või rakette alla tulistades (jalaväekompanii asemel õhutõrjujad).

Seda kõike võiks teha NATO ka Poola õhuruumi kaitseks Lääne-Ukrainas juba nüüd. Kolm aastat on räägitud sellest, aga selle asemel, et Lääne-Ukraina õhukaitsega edasi minna, tõstetakse lauale vaherahu-järgse mõistetamatu mandaadiga rahuvalvemissiooni idee, mida aeg-ajalt nimetame “heidutusväeks”.

ÜRO põhikirja artikli 51 alusel on agressiooni all kannataval riigil õigus endale liitlasi appi kutsuda ja kui Ukraina kutsub, siis pole rohkemat õiguslikku alust vajagi Venemaaga Ukrainas vastakuti minekuks. “Rahuvalve” vajaks aga ÜRO mandaati ja on hoopis midagi muud, kui “heidutusvägi”, mis sisuliselt on Ukraina poolel sõjas osalemise lubadus.

“Heidutusega” on nagu “armastusega” – see on oma tõelisel ja mõjusal kujul tegu, mitte sõnakõlks. Kindlust tagavad ja vastase ehmatamiseks mõeldud infooperatsioonid on julgeolekus tavalised, ent need peaksid üldises sõnadest ning tegudest moodustuvas “heidutushoiakus” olema selgelt vähemuses ja erandlikud tegude enamuse kõrval.

Ajapikku on NATO-s heidutusjutu-erandist saanud reegel ja heidutustegudest erandjuhtum. Ka kollektiivkaitse punaste joonte tagamisel räägitakse heidutusest pahatihti pigem kui semiootilisest nähtusest, millel on tähendus, mitte kui sõjalisest nähtusest, millel on selge tõkestav mõju. Selle tõenduseks on asjaolu, et NATO paari aasta eest koos uue Balti kaitseplaaniga välja kuulutatud “tõkestusheidutusele” tagamiseks pole praeguseni piisavalt tõkestusväge Baltimaades.

Pean silmas kitsaid, aga aktuaalseid ohusegmente nagu sõjadroonid ja raketikaitse, kus tõkestusvajadus võib olla kõige tõenäolisem. Maaväe tõkestustegevus on nii või naa suuresti sõltlik kiiresti kohale jõudvatest abivägedest. Seal on eeldatavalt ka rohkem valmistumisaega, kuna vastase maavägi peab end samuti koguma ja koondama.

Teine osa heidutusest on meie enda tegevus. Kui me nüüd ka artikkel 4 konsultatsioonidel ja ÜRO Julgeolekunõukogus nõuame, et meie kaitseks rohkem tehtaks (toodaks siia nt täiendavaid õhutõrjekompleksse, mida tegelikult vajaks Ukraina), aga ise midagi ei tee, siis on meie endi “heidutushoiak” poolik ja mitte kuigi veenev.

“Lühimaa õhutõrje on Tallinna või teiste asulate kaitsel ka juba täitsa oluline asi.”

Eestil pole praegu palju võimalusi – meie Saksast tellitud keskmaa ÕT kompleks IRIS-T on mõningase hilinemisega saabumas järgmisel aastal –, aga midagi siiski juba on ka õhukaitses võimalik teha. Lühimaa õhutõrje on Tallinna või teiste asulate kaitsel ka juba täitsa oluline asi.

Viimase lisaõppekogunemise Okas käigus kutsuti välja ka diviisi õhutõrjujad. Võib-olla on võimalik algatada meie oma väikesemahuline Eesti-sisene roteeruv õhukaitsemissioon, mis tugineb osaliselt reservile, juba rahu ajal? Kui see ka sõjaliselt üdini mõjus pole, vaid suudab ainult kitsastes segmentides julgestust pakkuda, siis mingi soojenduse saaksime tehtud juhuks, kui pärast tulevasi võimalikke eskalatsioone on vaja siiski järsult õhukaitse valmidust tõsta.

Väidan, et paljudel juhtudel ei saa ka Balti poliitikud, diplomaadid, ametnikud ega kommentaatoridki aru, mida nad konkreetsemalt mõtlevad, kui räägivad “heidutusest”. Julgustan ajakirjanikke seda täpsustavat küsimust esitama, samuti kriitiliselt käsitlema võimuesindajate kriisiaegseid ja -järgseid avaldusi.

Üks poliitik võttis äsjase Vene hävitajate kolmiktungimise Eesti õhuruumi ja sellele järgnenud selgitused tabavalt kokku järgmise naljaga: “Meil on suurepärane õhukaitse, mis toimib veatult ja mida seetõttu tuleb oluliselt tugevamaks muuta, sest see pole piisav.”.

Üks osa heidutusest on tahes tahtmata poos, sest kõiki oma puudujääke pole mõtet vastasele teatavaks teha, aga küsimus on proportsioonis ning sõna enda devalveerimises, mis kaasneb selle proportsiooni vildakusega pooside kasuks tegude asemel. Alexander Stubbi osutusel on seega märksa sügavam ja laiem mõte, kui Ukraina tulevase rahu tagamine.

Heidutussõnumid võiksid olla esiteks üldjoontes teostatavad (sest muidu vastane ei usu); teiseks pigem harvad kui sagedased (sest muidu kaob nende väärtus) ja kolmandaks väljenduma konkreetsetes muutustes kaitsemaastikul (juhul kui need sisaldavad lubadusi lähitulevikus kaitsevalmiduse tõstmiseks).

Vastane jälgib meie heidutuskäitumist ilmselt teaduslikumalt ja süsteemsemalt, kui me ise seda teeme. NATO ja ka meie juhtidel on heidutushoiaku objektiivseks hindamiseks liiga palju isikliku maine ja staatusega seonduvat huvi ja hirmu mängus. Seda rõõmustavam, et NATO värske liikme Soome särav president sõna “heidutus” tegelikku tähendust meile meelde tuletas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.