Veel enne neljapäeval toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumist loodeti Brüsselis, et Vene külmutatud varade kasutamises lepitakse põhimõtteliselt kokku. Suurriik Saksamaa muutis kuu aja eest meelt ning liidukantsler Friedrich Merz kirjutas ajalehes Financial Times, et see otsus on vaja ära teha.
Merz oli ka hommikul enne kohtumist optimistlik.
“Vene vara kasutamine Ukraina kaitseks ja lõpuks ka Euroopa Liidu kaitsevõime jaoks. Ma olen hetkel väga enesekindel, et me saavutame täna tähtsa kokkuleppe,” sõnas Merz enne kohtumist.
Kuid Belgia ootas oma muredele kindlust ja juba hommikul tõdes peaminister Bart De Wever, et lootused ei pruugi täituda. “Mind üllataks, kui me selle kõigega täna lõpule jõuame, aga imesid on ka enne juhtunud,” lausus De Wever.
Just seda imet püüdsid riigijuhid päeva jooksul saavutada. Kuigi vaidlus venis, oli veel õhtul lootus kokkuleppeks alles.
“Mulle tundub, et me oleme täna lähemal kui kunagi varem,” ütles Eesti peaminister Kristen Michal neljapäeva õhtul. “Kui hästi läheb, siis homme, kui inimesed ärkavad, me ilmselt võiksime olla selle kohas. Ma eeldan, et ehk me oleme seal, et detsembri ülemkoguks komisjon tuleb tagasi kõikide riskimaandamise meetmetega, kõik need artiklid on seal juba kirjas ja saame minna otsuste juurde.”
Peaaegu nii juhtuski. Ainuke mure on, et järelduste teksti, mis selleks kõigeks suunise annab, lahjendati oluliselt.
Belgia peaminister De Wever märkis, et oli vaid kaks valikut – muredele lahenduse leidmine või teksti viimine miinimumi. “Kas võtta meie meeskonna parandatud tekst, mis ütleb olgu, me tahame Vene rahaga edasi liikuda, aga need on mured ja neile on vaja vastuseid, ning enne, kui selle juurde naasta, on vaja, et laual oleks konkreetsed lahendused. Riskide jaotamine ja garantiid – kõik oli seal sees. Teine võimalus on tekst viia tagasi miinimumini, öelda, et meil on probleem ja me tahame lahendust. See on see, mis juhtus,” rääkis ta.
Belgias asuvas Euroclearis paikneb suurem osa Vene külmutatud varast, ligi 180 miljardit eurot. Kreml on selle ettevõtte töötajaid ähvardanud, kuid Belgia ei ütle, et Vene ähvardustele peaks alluma, nende mured on palju praktilisemad.
“Kas see saab olla seaduslik? See on väga hea küsimus. Selgeid vastuseid ei ole,” ütles De Wever. “Kui küsida juristide käest, siis nad esitavad sulle väga suure arve. Sa pead neile maksma tohutu koguse raha ja nad annavad sulle teksti, millest sa aru ei saa. Siis sa küsid teise juristi arvamust, kellele sa pead veel rohkem maksma, ja sa ei saa ka sellest aru. Kas see on võimalik või ei? Selgust ei ole.”
Kui Euroopa Komisjon suudab tõestada Belgiale, et seda saab teha seaduslikult, ootavad belglased teistelt liikmesriikidelt tuge, et kui kohus peaks lõpuks teistpidi otsustama, ei jää nad paarisajamiljardise arvega üksi.
“Euroopa Komisjon saab teha otsuse, et me võtame selle raha, aga Euroopa Komisjon ei saa kohustada liikmesriiki garantiile alla kirjutama. See on suveräänne otsus,” ütles De Wever. “See tähendab, et kõik peavad panema paberile allkirja, et ma vastutan X-protsenti sellest ettevõtmisest ja hetkel, kui see läheb nihu, ma maksan kohe vastava summa.”
Kolmandaks kardavad Euroopa Keskpank ja Belgia mõju eurole. Seega peaks De Weveri sõnul selle otsuse tegema teiste riikidega koos.
“Kui sa tahad jätta muljet, et sa teed midagi seaduslikku ja vältida väga negatiivset tähelepanu eurotsoonile, siis võib olla need, kellel on reservid Briti naelades, Jaapani jeenides, Kanada dollarites, Norra rahas või Šveitsi frankides, võiksid öelda, et me aitame teid,” lausus De Wever.
Edusamme siiski saavutati. De Wever ise ütles, et kuu aega tagasi Kopenhaagenis esitasid nad kümmekond nõudmist, nüüd ootavad nad lahendusi vaid mainitud kolmele kõige tähtsamale.
Michal märkis, et kohtumisel tehti edusamme. “Tänane päev oli edasiminek, ega see teekond veel finišis ei ole. See tähendab seda, et palju tööd seisab ees. Komisjon nüüd, küll lepiti kokku, et detsembriks, aga ma arvan, et küllap nad juba varem tulevad välja oma ettepanekutega, kuidas neid külmutatud varasid kasutusele võtta,” rääkis ta.
Teisisõnu – peamine, mida Michal veel enne kohtumise lõppu lootis, ikkagi juhtus. Praktilise Euroopa Liidu tööprotseduuri mõttes jookseb Vene külmutatud varade kasutusele võtmine ikkagi rööpas. Seepärast kirjeldas ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen olukorda ikka nii, et kokkulepe sündis.
“Me nõustusime, mida teha ehk sõjakahjude hüvitamise laenuga, ja me peame töötama selle kallal, kuidas seda teha. Kuidas see võimalik teha on, mis on parim viis edasi liikumiseks,” ütles von der Leyen.
Kuid kuna selle sõnastus jäi lahjaks, hakkab ka komisjon nüüd alternatiive kaaluma.
Euroopa Ülemkogu eesistuja Antonio Costa rõhutas, et alternatiivid on olemas. “Poliitikuna ma tean, et alati on alternatiivid. See on see, kuidas poliitika on. Poliitiline otsus peab olema parim otsus. Selleks on vaja võrrelda plusse ja miinuseid,” sõnas ta.
Kõik liikmesriigid, välja arvatud Ungari, kinnitasid vaid, et Ukraina rahastamisvajadused järgmisel ja ülejärgmisel aastal tuleb kuidagi katta. Teine peamine võimalus oleks uus ühislaen – kuid selle heakskiitmine võib olla veel keerulisem.
Poola peaminister Donald Tusk rõhutas, et detsembris toimub Euroopa Ülemkogu ja see peab olema viimane tähtaeg otsuseks. “Jah või ei. Ärme mängi emotsioonidega, sest Ukraina ei võida seda sõda ja ei suuda ennast kaitsta ilma toeta Vene külmutatud vara näol ja ilmselgeid teisi rahastusallikaid ei ole,” ütles ta.