Tom Cruise julges lõpuks oma vanusele otsa vaadata
Praeguseks juba üheks kõigi aegade suurimaks kassatulu äbikukkumiseks nimetatud “Digger” on väike kinoime, mida tuleb oma silma näha, et uskuda. Mehhiko lavastaja Alejandro González Iñárritu, kelle oskustes pole muidugi põhjust kellelgi kahelda, lõi jalaga lahti stuudiogigandi Warner ukse ja ütles: teeks nüüd sellist meta-komöödia, kus näitame ilma igasuguse häbitundeta, millised idioodid Ameerika äri- ja võimukoridorides ringi tuuseldavad. Armu ei anta kellelegi, maailm põleb, ei, maailm on juba maha põlenud, aga nende varemete vahel ongi ainuõige aeg tikku tõmmanud tuustide üle irvitada. Mõeldud-tehtud, mingil imeväel tüürib seda öko-apokalüpsise tragikoomilist kaost veel ka Tom Cruise, kes vist elus esimest korda astub üles rollis, mis on… vastav tema vanusele. Kas aeg, kus mootorrattaga kaljunukilt alla hüpata, on nüüd möödas? Miskipärast julgen selles kahelda.
Iñárritu ehitab oma provokatiivse ning õhukesel hea maitse jääl kõndiva linaloo üles vundamendile, milles ei ole otseselt midagi uut: ei pea palju pingutama, et näha siin mõjutusi nii Kubricku “Dr. Strangelove’ist” kui ka Armando Iannucci paroodilisest “Stalini surmast”. Reaalsuse ja tõelisuse, elu ning mängu piire on ta ka ise varem kombanud filmis “Birdman”, nüüd ei näe me aga mitte ühe näitleja isikliku metamorfoosi lugu, vaid globaalset farssi. Igasugu asju võib “Diggerile” ette heita, aga… siit ei paista ühestki kaadrist välja soovi olla lõpuni koherentne ja terviklik, pigem visatakse kogu aeg õhku rohkem ideid kui päriselt vaja oleks, enamik neist ei viigi kuhugi välja ega mängi suures pildis mingit rolli. Aga see julgus eksida hoiabki sisemist leeki pidevalt käima, film säriseb elujõust ja energiast, sellist nakatavat jõudu ei kohta kinolinal just tihti.
“Digger” Autor/allikas: Imago / Scanpix
Palju võiks veel öelda, aga kõige õigem oleks minna saali ilma suurt midagi teadmata. Ei saa tingimata väita, et Iñárritu suudab öelda meie aja kohta midagi revolutsioonilist, kuid tähtsate ninade sooja auru kõrval mõjub see ikkagi nagu ootamatu löök otse makku. Eripreemia ka selle eest, et saime vist aasta parima kassifilmi?!
Mis juhtub, kui film ei huvita isegi tegijaid?
Minu püstitatud küsimusele võib kohe vastu küsida: kas Hollywoodi popkornikino vabrikust ei välju mitte iga nädal terve rida sellised linateoseid? Rahalõhna tunneb tõepoolest tihti, aga iga kehv film ei ole kahjuks veel alati märk huvi puudumisest, suure tiimitöö puhul võivad lihtsalt suusad risti minna ja lõpptulemus lonkab mitut jalga korraga. Värskelt vaatajate ette jõudnud “Verity” aga tundub olevat puhtakujuline haltuuraprojekt: menuka kirjandusvabrikandi Colleen Hooveri ekraniseeringuid on üldiselt saatnud vähemalt mõningane kassaedu, seega nägid ilmselt produtsendid juba esimestel koosolekutel, et ega siin pole vaja puusa paigast nihestada, et rahvas saali meelistada. Selle mõtteviisiga on ka lõpuni välja mindud.
Kokku on aetud muidugi imetlusväärne kamp: “Tammy Faye silmadega” isegi Oscaritel triumfeerinud Michael Showalter lavastajatoolil, heliloojana kambas Oscari-võitja Hauschka ning keskses rollis oma näitlejakarjääri teist lainet nautiv Josh Hartnett. Headest komponentidest keerati kokku aga lahja ja maitsetu supp, mis on kui peaosatäitja Dakota Johnsoni läbilöögifilmi “50 halli varjundit” väiksem krimi-kaksikvend, kuhu on peale valatud nullindate straight-to-video erootiliste trillerite kitši. Stsenaarium paistab läbi nagu koidest näritud tekk, ajuti üles krutitav pinge jookseb kohisedes välja kui katkisest ujumismadratsist ning kliimaks (otsesõnu ja kaudses mõttes!) ei ole mitte ehmatav-kainestav sahkamas, vaid hale vaikne puuksatus. Kinos ei kanna see absoluutselt välja, aga eks ees ootabki kõigi noorte Hooveri-fännide järellevi, kes tõenäoliselt vaatavad seda oma telefoniekraanidelt. Laisa ATH-meelelahutusena on sellel äkki meie tähelepanu-defitsiidi ajastul isegi mingi veider turg.
“Verity” Autor/allikas: Alamy / Scanpix
Enam-vähem samast kategooriast tundub olevat ka märkamatult meie kinodesse tulnud ja ilmselt siit sama kiirelt ka minema tuhisev Taani filmitegija Frederik Sølbergi täispikk mängufilm “Hana Korea”, mis vähemalt paberil on täiesti huvitav: Põhja-Koreas üles kasvanud tüdruk alustab uut elu Lõuna-Koreas ning hakkab elu justkui uuesti avastama. Kahjuks aga ei võta selle küsimusega midagi põnevat ette, peaosatäitja Kim Min-ha eksleb lihtsalt tühja pilguga tänavatel, mingit arengukaart tema karakter ei läbi ning lõpptulemus on lihtsalt erakordselt üheülbaline ja kiirelt ununev arthouse-draama. Kirge nii kaamera eest kui tagant ei paista küll ühestki kaadrist.
Netflix näitab end “East of Edeniga” heast küljest
Mõistan kõiki neid, kes on Netflixi rämpsulaviinide vahel orienteerumisest väsinud ning ehk isegi voogedastusmammutile käega löönud. Korraks tasub aga kõrvu kikitada, sest hiljuti avaldatud lühisari John Steinbecki kirjandusklassiku “East of Eden” põhjal on ambitsioonikam, rafineeritum ning parimas mõttes teravam kui suurem osa sealsest suvatoodangust. Usaldust tekitab juba täiesti ootamatu loominguline sild: projekti lükkas käima peamiselt näitlejana tuntud Zoe Kazan, kelle vanaisa on – üllatus-üllatus – režissöör Elia Kazan, kelle üks tuntumaid lavastajatöid on 1955. aastal valminud “East of Eden” James Deaniga peaosas. Aga kui üle 70 aasta tagasi valminud filmis võeti aluseks vaid viimane kolmandik mahukast romaanist, siis lapselaps üritab seitsmesse episoodi mahutada kogu 750-leheküljelise teose. Ja teeb seda igati õnnestunult.
“East of Eden” Autor/allikas: Netflix
Kultuurilooline koorem, mida värske sari peab kandma, on muidugi erakordselt raske. Ühelt poolt on raamat ennast söönud mitmete generatsioonide mällu – lugu Ameeria ühiskonna arengust 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses, iga inimese õigusest valida oma tulevik, tabudest ning hirmudest, headusest ja kurjusest –, teisalt on ka James Deani judinaidtekitavalt võimas roll midagi sellist, millega keegi naljalt konkureerima ei julge ilmselt hakata. Õnneks aga pole Zoe Kazan selle kõige ees heitunud, vaid avab mahlakalt seda läbi põlvkondade kulgeva narratiivi, kohati ehk liialt nämmutades, aga samas rehabiliteerivad tugevad näitlejatööd mõned sisulised puudused. Florence Pugh on ootuspäraselt võimas, tema kõrval on suurimad üllatajad aga Hoon Lee, kelle karjäärile võib sari küll uue tõuke anda, ning tõenäoliselt tulevane superstaar Joseph Zada, kes püüdis astuda Deani kingadesse Cali rollis ning ei jäänud sugugi alla.
Kui 1955. aasta filmiversioon oli selgelt moraalsete dilemmadega tegelev ajastudraama, siis värske lühisari liigub isegi rohkem psühholoogilise trilleri mängumaale, jättes kohati vaatajale raskete paradokside ja vastuolude üksinda. Sügisesse hingedeaega sobiv ebamugav, aga rikastav vaatamine.
Kiire ekskurss läbi Magnus Kirdi karjääri
Elupõlise spordivõhikuna jooksen ma enamasti teise tuppa, kui keegi mõnd kogu päeva kestvat teleülekannet soovib vaadata, aga veidral kombel ahmin suurima rõõmuga endasse head, tõhusad ja ammendavad spordidokumentaalid, mis annavad võimaluse kiirelt tuhiseda läbi teemast, mille jaoks teised on pidanud väsimatult tundide viisi ekraani ees passima. Sinna kategooriasse läheb ka Steiv Silma värske “Magnus Kirt. Tagasitulek”, mille ühe kahe tunnise kestuse põhjendatuse üle võib vaielda, kuid peen õmblustöö, mida on koduvideote, arhiivi ja värske materjali põhjal montaažis kokku pandud, on sellele vaatmata põhjalik, täpne ning tühja lobisemist ekraanil ei toimu.
Mõneti ongi sedalaadi dokfilmilt raske oodata suurt kunstilist ambitsiooni, sest materjal ise tingib mõneti ka selle vormi, milliseks lõpptulemus kujuneb. Antud juhul tuli aga hakata ratast nullist leiutama, sest väidetavalt pole maailmas varem ühtki täispikka odaviskaja-dokki tehtudki. Lugu jookseb seejuures ammendavalt, rääkivad pead ei ole mitte ballast, vaid pigem toovad tervikpilti vajalikku värvi juurde, samuti pole Kirt siin lihtsalt näotu toigast lendu paiskav masin, vaid oma kahklust-kõhklustega inimene.
“Magnus Kirt. Tagasitulek” Autor/allikas: kaader filmist
Just seda inimlikkust ning sellelt pinnalt tekkinud küsimusi – alates sellest, et kas sport on elus kõige olulisem lõpetades sellega, et kes on sportlane pärast profikarjääri lõppu – saanuks ilmselt veelgi enam laiendada ning neile rohkem rõhku panna. Praegu need niidiotsad koorusid materjalist aeg-ajalt küll iseenesest välja, neist aga liiga palju kinni ei haaratud. Seetõttu jäi lõpus dokfilmil ka järgmine käik sisse panemata: üks kodumaine edulugu läbi higi, vere ja pisarate on korralikult pakendatud, laiemat üldistust, millega ka rahvusvahelise publiku ette minna, siit paraku ei tule.
Peotäis põnevamat äärealade poppi
Ootamatult on kuskil avatud veidrama otsa popmuusika varasalv, sest lühikese ajaga on sealt välja pudenenud rohkem kulda, kui jõuaks kokku koguda. Ilma pikema jututa tuhisen viimasel paaril nädalal enim kõrvu liikuma pannud albumitest läbi.
Kanada juurtega, aga praegu Londonis tegutsev produtsent Eden Samara lubab meil piiluda enda UK garage’i unenäkku nimega “Odyssey”, mis vaatab täpselt parajas koguses nii minevikku kui ka tulevikku. Õhuline ja pretensioonitu tantsu-RnB.
Tantsumuusikast hoopis süntpoppi üle hüpanud Logic1000 on plaadil “Confirmation!” ehk liigagi naiivne, aga võib-olla on see taotluslik? Kõik on pehme ja ümar, kergelt siirupine, aga päikese käes muretult sillerdav.
Kaitlyn Aurelia Smith laob oma uue albumi “Ruin: It’s Not Just Music” vundamendiks eklektilise trummi ja bassi: kord sügava ja kurjakuulutavana, järgmine hetk aga kõigest tantsumustritest lahti murtud skeemina. Lihaks luudel on steroididel popirägastik, mis muundub vahetpidamata.
Kas mitte ei ütle Londoni produtsendi DJ_Dave’i debüütalbumi pealkiri “Hardcore Software” ära kõik, mis vaja öelda? Siin on reivi ja tehnoloogiat: kirev hüperpop otse kuskilt “Troni” universumist, mis on ka tugev anti-tehisaru projekt, kuna muusika aluseks on käsitsi kirjutatud kood.
Iga kord, kui kuuleb kuulajaga häbitult flirtivat, pisut uimast ning hiilivat dream pop’i, saan aru, et on raske leida sobivamat taustamuusikat eesootavaks sügiseks. Harmony Index tabab plaadil “Lights On” selles osas kümnesse, sidudes lipsuks peale lisadoosi trip-hop’i.
Kümmekond aastat tagasi äraspidise klubipopi mosaiikide poolest tuntud Jam City on uuel plaadil “My World” magusam kui kunagi varem, aga tema julgelt isikupärane unelm RnB ja dubstep’i järellainetustest on täiesti vastupandamatu.
Zora Jones rändab oma värskel albumil “50 Bullets to the Heart” Arca ja Sophie mängumaal: lõhutud pop-karkassid, veiderdavad bassid, orkestraalsed sündid ja nullidest ja ühtedest koosnevad digivokaalid.
Produtsent HAAi loomingu kandev telg on alati olnud ekstaatilisus: õhku täis sündid, mürisevad üleelusuurused bassid ja pealtnäha funktsionaalsed, kuid samal ajal väsimatult muteeruvad konstruktsioonid. Uus album “Digitise” on kõike seda, aga veel lihvitumalt ja terviklikumalt.