Riina Sikkut,
Riigikogu liige, SDE aseesimees

Riigieelarve on valitsuse valikute peegel – aasta kõige olulisem seadus näitab parasjagu võimul olevate erakondade prioriteete. 2026. aasta riigieelarve pidavat peaministri sõnul tooma meile jõukuse ja tagama julgeoleku. Tõde on paraku vastupidine. See ei loo jõukust, vaid kasvatab võlga, see ei taga julgeolekut, vaid õõnestab usaldust.

Reformierakonna juhitud valitsus ei tea, mida tähendab töötamine miinimumpalga eest, üksi laste kasvatamine, erihoolekande järjekorras kohta ootava lähedase eest hoolitsemine või kodu soetamine rekordiliste kinnisvarahindade juures. Kahetsusväärselt vaatavad eelarvest vastu nii hoolimatus nõrgemate suhtes kui ka sotsiaalse ebaõigluse kasv.
Ei ole võimalik selgitada, miks kingitakse maksuotsuste tulemusena 10 protsendile kõrgeima sissetuleku teenijatele, kelle kuupalk on niigi üle 4000 euro, rohkem kui 100 miljonit eurot. Viimaste aastate toiduainete hinnatõusu tingimustes suunatakse nappivaid eelarvevahendeid sinna, kus muret ei ole, selle asemel, et parandada perede, üksikvanemate ja madalapalgaliste toimetulekut.
Eraldi küsimus on, kas otsustajad said sellest aru. Mul oli Riigikogu infotunnis huvitav küsimuste-vastuste voor peaministriga, kes proovis mulle selgeks teha, et õpetaja võidab maksuküüru kaotamisest neli-viis korda suurema summa kui mina Riigikogu liikmena. Peaminister muidugi eksis.
Sotsiaaldemokraadid ei lepi valitsuse valikutega. Meie muudatusettepanekud eelarvele on sisulised ja suunatud suurimate murekohtade lahendamisele viisil, millele võiks olla erakondadeülene toetus. Esiteks, tõeliselt vajaduspõhine toetus on toimetulekutoetus, millele pole kellelgi maailmavaatelist vastuseisu. Viimati tõusis toimetulekupiir 2022. aasta juunis. Vahepealne inflatsioon ja eriti toiduainete hoogne kallinemine on teinud oma töö ja kõige haavatavamas seisus inimesed on jäänud tänaseks kaitseta. Meie ettepanek on suurendada toimetulekupiiri valitsuse pakutud 20 euro asemel 100 euro võrra, et see jõuaks 300 euroni.

Reklaam:

Teiseks, sügavalt alarahastatud erihoolekanne on kriitilises seisus – paljud vaimupuudega ja psüühikahäiretega inimesed ning nende lähedased on jäänud abita ja viidud meeleheite piirile, kuna riik ei suuda hädavajalikke teenuseid osutada. Lisarahaga saab lühendada järjekordi ja maksta raske hooldustöö tegijatele paremat palka.
Kolmandaks, riigi tulud on võrreldes omavalitsustega kasvanud märksa rohkem. Omavalitsused ei saa aga üldise hinna- ja palgatõusu tingimustes hakkama riigi rahastatud üheeurose koolilõunaga, kärbitud huvihariduse toetusega ja paigal seisva lasteaiaõpetajate palgatoetusega. Lapsed õpivad paremini täis kõhuga, on targemad ja tervemad siis, kui nad saavad huviringides kaasa lüüa. Samuti väärivad lasteaiaõpetajad sarnaselt kooliõpetajatega palgatõusu. Kõik see jäi eelarves tegemata. Nende vajalike muudatuste kogukulu ulatub 70 miljoni euroni, mis jääb kõvasti alla summale, mis teeb maksukingituse 10 protsendile jõukatele. Seega küsimus ei ole rahas, vaid prioriteetides.
Maailmavaateliselt võib ju vaielda, kas eelarve peaks teenima jõukate huve või pakkuma tuge nõrgematele. On aga tähelepanuväärne, et täna ei käi mingit debatti selle üle, et kunagi varem pole tehtud nii vastutustundetut eelarvet ega eelarvestrateegiat. Ka rahandusminister on Riigikogu ees korduvalt tunnistanud, et ta ei ole uue eelarve üle õnnelik. Muidugi ei ole.
Ülimadala toetusega valitsus proovib illusionisti kombel luua pettekujutelma, et laenurahaga on võimalik makse langetada, ja seda veel olukorras, kus riigi püsitulud ei kata juba praegu püsikulusid. Tagajärjeks on rekordiline puudujääk neljaks aastaks ja peaaegu poole võrra kasvav laenukoorem. Riigi mühinal paisuv võlakoormus tähendab ka intressikulude mitmekordistumist. Juba täna maksame välismaale intressideks peaaegu sama palju, kui kulub aastas kultuuri või perearstiabi rahastamisele. Need suurusjärgud on kohutavad ja ainult kasvavad.

Kui me iga majanduslanguse ajal võtame laenu ja majanduskasvu perioodil ei suuda eelarvet tasakaalu poole viia, siis millal me seda üldse suudame? Järgmiseks kriisiks ei ole enam mitte mingit puhvrit – laskemoona meil on, aga eelarvepoliitiliselt oleme täiesti kaitsetud. Lisaks puudub igasugune plaan, kuidas pärast 2029. aastat miinusest välja ronida.
Eelarve näitab hoolimise ja vastutustunde puudumist.