Napoleoni katastroofilisel taganemisel Moskvast 1812. aastal hukkus hinnanguliselt 300 000 sõdurit. Ajaloolased on pikka aega pidanud nende surma peapõhjusteks karmi Vene talve, nälga ja erinevaid haigusi. Värske paleogeneetiline uuring osutab nüüd, et taganeva armee kaotusi kasvatasid paratüüfset ja taastuvat palavikku tekitavad bakterid.
Ajaloolased on Napoleoni armee kokkuvarisemise täpsete põhjuste üle vaielnud juba pikka aega. Selgus näis saabuvat 2006. aastal, kui teadlased leidsid uuringute käigus tagasiteel maetud sõdurite säilmetest kahe haigustekitaja DNA-d: tüüfust põhjustava Rickettsia prowazekii ja kaevikupalavikku tekitava Bartonella quintana pärilikkusainet. Leid sobis hästi ajalooürikutest leitud sümptomite kirjeldustega ning sõdurite säilmetelt leitud täijäänustega. Kuuejalgsed vereimejad levitavad teadaolevalt ka tüüfust.
Bakterite DNA tuvastamiseks kasutati toona polümeraasi ahelreaktsiooni ehk PCR-tehnikat. Meetod on äärmiselt tõhus ja tundlik, kuid ainult siis, kui teadlane teab täpselt, millise patogeeni DNA-d ta otsib. PCR-analüüs kinnitaski toona mõlema kahtlustatud haiguse olemasolu. Samas ei sobi meetod kuigi hästi täiesti ootamatute haigustekitajate tuvastamiseks.
Pariisi asuva Pasteuri Instituudi teadlane Nicolás Rascova otsustas nüüd uurida Vilniuses asuvat Napoleoni sõdurite massihauda nüüdisaegsete meetoditega. Ta võttis kolleegidega appi uue põlvkonna nn shotgun-sekveneerimistehnikat (nn shotgun sequencing), mis võimaldab otsida proovist korraga kõiki teadusele teadaolevaid haigustekitajaid ehk samaegselt järjestatakse kogu selles leiduv DNA.
Teadlased eraldasid uuringu raames pärilikkusainet 13 langenud sõduri hammastest, keda polnud varem uuritud. Seejärel võrdlesid teadlased saadud andmebaasi 185 teadaoleva inimesele patogeense bakteri genoomidega.
Tulemused tulid töörühmale üllatusena. Rascova leidis nelja sõduri säilmetest Salmonella enterica bakteri DNA-d. Täpsemalt selle Paratyphi C tüve, mis põhjustab paratüüfset palavikku. Haigus levib saastunud toidu või veega ja seda iseloomustab isutus, palavik ning mõnikord roosakad laigud. Sümptomid langevad kokku mõnede ajalooliste kirjeldustega armeeriismeid kimbutanud palavikust ja kõhulahtisusest.
Lisaks leidis töörühm ühe sõduri hammastest bakteri Borrelia recurrentis pärilikkusainet. Patogeeni levitavad täid ja see tekitab nakatunutel taastuvat palavikku. Haigusega kaasnevad korduvad kõrge palaviku episoodid, liigesevalu ja äärmuslik kurnatus. Teadlaste sõnul võis sama haigust põdeda teinegi sõdur.
Kõige ootamatumana ei leidnud Rascovani töörühm uue meetodiga aga neist 13 proovist jälgi tüüfuse ega kaevikupalaviku tekitajatest. Uurijad pakkusid välja, et sellel sõdurite rühmal õnnestus nende patogeenidega nakatumist vältida. Teise võimaliku seletusena oli uue sekveneerimistehnika tundlikkus PCR-meetodist väiksem ja haigustekitajate pärilikkusaine hulk proovides jäi alla avastamisläve.
Nii või teisiti näitavad leiud, et Napoleoni armee allakäiku ei põhjustanud Venemaal üksainus epideemia. Eksperdid, sealhulgas uuringu autorid ise hoiatavad sensatsiooniliste järelduste tegemise eest ja nüüd tuvastatud haigused polnud ilmselt sõdurite huku ainus põhjus. Nicolás Rascova peab võimalikumaks, et sedavõrd kõrge suremuse taga oli kombinatsioon kurnatusest, külmast ja mitmest erinevast haigusest, sh nüüd tuvastatud paratüüfsest palavikust ja taastuvast palavikust.
Oklahoma ülikooli ajaloolane Kyle Harper märkis tulemusi kommenteerides, et 20. sajandile eelnenud sõjad olid peamiselt meditsiinilised sündmused. Seda illustreeris ilmekalt ka Napoleoni armee saatus: äärmuslikud tingimused muutsid haigused, mis muidu võinuksid olla ravitavad, massilisteks tapjateks. Uus uuring lisas sellele traagilisele pildile kaks uut, seni tundmatut detaili.
Maalitud pilti toetavad ka ajaloolised kirjeldused. Üks kampaanias osalenud prantsuse arst, J.R.L. de Kirckhoff, kirjeldas oma mälestustes laialt levinud kõhulahtisust Leedus. Ta märkis, et sõdurid sõid majadest leitud soolpeete ja jõid nende mahla, mis ärritas tugevalt meeste soolestikku. Kirjeldus sobib hästi toidu kaudu leviva haigusega nagu paratüüfne palavik.
Rascova ja ta kolleegide töö ilmus ajakirjas Current Biology. Eestis tegutsevatest teadlastest panustas töösse Tartu Ülikooli genoomika instituudi vana-DNA ja paleoproteoomika teadur Rémi Philippe Barbier, vana DNA labori peaspetsialist Helja Kabral ja iidsete biomolekulide kaasprofessor Christiana Lyn Scheib.