Noor kirjandus koguneb ajakirja toimetuses, kirjanike maja pööningul, Pirita metsas, teeb riigi rahaga punki või laenab raha sõpradelt ja teeb ikkagi. Aga lugejaid võiks siiski rohkem olla. Järgnevalt mõni sõna kõige värskematest noorte kirjanduse kogumikest.
On 2024. aasta veebruar. Astun pimedal ja külmal reedeõhtul sisse muuseumiuksest. Mind on kutsutud üle-eestilise noorte luulevõistluse eelvooru žüriisse. Häbi tunnistada, aga ega ma täpselt ei tea, mis mind ees ootab. Ütlesin „jah” ilma süvenemata. Olen nõrk jah-inimene, aga tegelikult huvitab, kuidas on vaib. Milline on publik? Tekstid? Mu sammud on rasked ja trepp nagiseb, kui teisele korrusele tõusen. Vaikselt hakkab kohale jõudma. Muuseum ise on lihtsalt haudvaikne, sest see on praktiliselt inimtühi. Publikut ei olegi kutsutud, see üritus on ainult võistlejatele ja neid on kohale tulnud kaks. Žüriiliikmed leian ühest kabinetist. Vahetame paar sõna, viskame nalja ning seejärel marsime tõsiselt saali ja võtame esireas istet. Nüüd on meid saalis juba viis. Mõlemad noored loevad Koidula tekste, peast ja paraja pingega. Ma ei oska neid hinnata ega ka ühtegi nõuannet anda. Kui luuletused loetud, suundub žürii terrassile otsustama. Järgnevast 15 minutist olen suurema osa vait, sest mul ei ole midagi öelda. Rühime koos tagasi saali, kus võistlejad on loodetavasti vahepeal juttu puhunud. Žürii juht teatab kõlavalt: „Jõudsime otsusele, et siit eelvoorust on edasipääs tagatud… (pinge kasvab…) mõlemale!”
Kui keegi küsib, kus elab noor eesti kirjandus, siis tean, et kindlasti mitte seal.
Sa võid kirjutada luuletusi, aga esmalt tuleb kirjutada üks motivatsioonikiri.
Tegutsevad hulgakaupa
Viimase aasta jooksul on minu kätte jõudnud kolm värsket noorte kirjandusantoloogiat. Täiesti erinevad, aga kõiki ühendab, et raamatute algatajateks, koostajateks ja toimetajateks on noored kirjandusinimesed. See, et hulk noori ühiste kaante vahel oma värskeid tekste avaldab, ei ole enneolematu, aga lähiajaloos ka mitte liiga tavapärane. Üks antoloogias osalenud luuletaja usub, et pandeemia ja lockdown olid need, mis muutsid noored inimesed näljaseks ja panid nad piirangute lõppedes üksteise poole jooksma. Igatahes on viimaste aastate jooksul ilmunud eri kogumikke vähemalt seitse. Ilmselt rohkemgi. Esialgu lõppu ei paista ja parem ongi.
Praegu on minu ees laual „Grafomaania IV. Vaimustus” (2025), mille on avaldanud Eesti Kirjanike Liidu Noored (EKLN), „Circa 7 Celsius” (2025), mis on samanimelise Balti noorte kirjanike võrgustiku antoloogia, ning müstiline „Aprilllaua antoloogia 2024”.
Millest siis noored ka kirjutavad?
Kui Värske Rõhu peatoimetaja mõnda raadiosaatesse satub, siis just seda talt küsitakse: millest siis noored ka kirjutavad? Antoloogiaid lapates saab tuvastada, et ainus täpne vastus on, et erinevatest asjadest. Noorus ei ole ainult kohutav, vaid ka pikk periood inimese elus. Isegi kui leida 16-aastaste kirjutistest läbivaid jooni, siis poole vanemad ehk 32-aastased noored kirjutavad midagi muud. Ka minu laual on läbisegi trükidebütante ja auhinnatud noorkirjanikke.
„Grafomaania” ehk Ametlik algus
„Grafomaania. Vaimustus” on neljas omataoline Eesti Kirjanike Liidu Noorte aastat kokkuvõttev almanahh. EKLN on üks väga tõsine koht. Neil on põhikiri, üldkogu, juhatus, tuumik, esiisik ja aseesiisik, aga ka põhiväärtused: loovus, avatus ja vabadus. Selleks et liikmeks astuda, tuleb esitada avaldus ja motivatsioonikiri ning saata need esiisikule. Kui esiisik su heaks kiidab, lunastad pääsme ka VIP-üritustele. Kui aga juhatus leiab „mõjuvaid põhjuseid”, võivad nad su välja heita. See kõik kõlab ametlikumalt kui Kirjanike Liit ise ning veiderdava ja ennast liiga tõsiselt võtva rollimängu eest on neid kultuuriajakirjanduses ka veidi nahutatud. Jääb mulje, nagu kirjutamishuvilisi noori oleks liiga palju ja vaid institutsionaalsed regulatsioonid suudavad välja sõeluda need, kes tõesti väärivad Eesti Kirjanike Liidu Noortega liitumist.
Keelega ollakse terves kogumikus üsna mängulised, mis meeldejäävaimalt väljendub selles, et kiRjutaTAKSE uMbES nII.
Samas, raamatut poolitavast fotogaleriist vaatavad vastu värvilised, lõbusad ja lollitavad pildid jõululaadast, kõneõpetusest, halvima teksti, aga ka lavaluule töötoast ja teistest ühistest üritustest. Programm on sisukas ja ideid jagub. Eemalt tundubki, et tegu on tugevalt hierarhilise organisatsiooniga – midagi õpilasesinduse, kirjandusklubi ja loovkursuse vahepealset. Kui sul veel kirjandushuvilisi sõpru pole, siis sealt saab. Sa võid kirjutada luuletusi, aga esmalt tuleb kirjutada üks motivatsioonikiri.
Varasematest „Grafomaaniatest” näib tänavune mängulisem juba (selgub, et kogumiku ühe kujundaja Riste Sofie Kääri) tušiillustratsioonide tõttu, mis on tõsistele vahistamisesteetikat meenutavatele autorifotodele juurde maalitud. Autoreid on 20, neist enamik kuskil trükis juba debüteerinud. Märkan alles mitmendal ringil, et kõik kirjutavad eranditult eesti keeles. See on huvitav, sest pärast Gregor Kulla „Peenra” tähelendu võis arvata, et kõnekeelne kirjutamine nakkab hoogsamalt. Jaan Jürimäe luuletusest leian siiski ingliskeelse fraasi „yours sincerely”. Keelepatu rehabiliteerivad teistes tekstides olevad sõnad, nagu „paariapolk”, „eebenhingsed” ja „häälejume”. Oma keel on igatahes au sees. Näiteks kogumiku avaluuletuses teeb autor heraluule viite Reijo Roosi eesti- ja võrokeelsele luulekogule „tere kas tohib / tere kas võisõ”. Hella Õitspuu ja Robin Liiber kirjutavad aga hoopis mulgi murdes.
Keelega ollakse terves kogumikus üsna mängulised, mis meeldejäävaimalt väljendub selles, et kiRjutaTAKSE uMbES nII. Iseenesest võte töötab, olgugi et võib mõjuda liiga ootuspäraselt. Keelemängu kõrval on ka lihtsalt tabavaid tekste. Näiteks Katrin Kõutsi luuletus „Vanaema nägu oli rahulik” haarab esimesest fraasist: „ta oli isegi enne haiglasse jõudmist jõudnud krampides endale kulmud / joonistada & proteesid suhu panna”.
Kõige enam loen üle Marie Ojamaa kahest pildist koosnevat ja raamatu kõige sõgedamat luuletust „Silmarillionikliinikum”, kust leiab muu hulgas fraasid „maatriksmeelemyrgine abstraktabsurdinähtus” ja „kolekentsakline lihakäntsukarussell”. Ojamaa on kirjandusüritustelt tuttav esineja ning kui elavas ettekandes ei ole tema tekstide jälgimine lihtne ülesanne, siis paberil saab tekstivõtit rahulikult otsida. Natuke aitab ka see, et olen kuulnud, kuidas autor oma tekste ise loeb. Tekst on elamus.
„Circa 7 Celsius” ehk Balta häng
Balti noored kirjanikud nimetavad ennast võrgustikuks. Samal ajal kui mina noori muuseumist otsisin, korraldasid nemad hoopis talvekooli. Sisuliselt said circa 18 leedu, läti ja eesti noort kirjandusinimest Eestis kokku, jagasid ja tõlkisid üksteise tekste, hängisid siin-seal ja lobisesid tühjast-tähjast. Ilmselt kirjandusest, poliitikast ja rahast. Meie rahulikus kirjanduskalendris on see märgiline algatus ja ilmselt küsivad paljud, kus selline asi varem oli.
Sisuliselt said circa 18 leedu, läti ja eesti noort kirjandusinimest Eestis kokku, jagasid ja tõlkisid üksteise tekste, hängisid siin-seal ja lobisesid tühjast-tähjast. Ilmselt kirjandusest, poliitikast ja rahast.
Igatahes saigi antoloogia alguse tollest talvekoolist. Kvaliteetne köide, tundlikult kujundatud ja kõvade kaantega. See raamat peab küll 500 aastat vastu.
Kui algatus paneb käsi plaksutama, siis koostajate sissejuhatus kukalt kratsima. „See antoloogia pole mingi järjekordne Baltimaade kultuuri populariseeriv väljaanne Euroopa Liidu rahastusega.” Tunnen, et ma olen midagi maha maganud – või vastandubki raamat Balti kirjanduse almanahhi „No More Amber” esimesele ja seni viimasele numbrile, mis avaldati neli aastat tagasi? Võib-olla tõesti, sest järgmisena öeldakse, et tegemist on punkteosega, sest see mässab märatsemise, ükskõiksuse ja ülbuse vastu. Selle vastu tasub mässata küll, aga keeran lehekülje tagasi ja loen: „Raamatu on välja andnud SA Kultuurileht” ja „Raamatu valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital”. Seega riiklik mäss? „Niisiis jääb radikaalne headus meie ainsaks võimalikuks filosoofiaks,” kõlab manifestis. Ning kohe seejärel: „Värisege, kortsus revolutsionäärid ja amortiseerunud ridade-vahelt-lugejad.” Ma ei ole päris kindel, kas see on punk või radikaalne headus. Ka ridade vahelt tuleb raamatus üsna palju lugeda, sest päris laiatarbekirjandus see ka ei ole. Kuivõrd raamisin ennast Eesti noortega, siis keskendun ka rohkem neile. Kindlasti tasub aga ka läti ja leedu autorite tekste lugeda – juba märkamaks, kui erinevalt meist paarsada kilomeetrit eemal kirjutatakse.
Paul Raua kaks hoogsat miniatuuri räägivad perekonna varjukülgedest, aga viisil, kus varju tekitajat otsesõnu ei nimetata. Helena Aadli laastud maadlevad väikekodanluse, misogüünia ning loome- ja eluraskustega. Susanna Mett segab erinevalt „Grafomaania” autoritest oma luuletustes eesti, saksa, araabia ja inglise keelt, aga ka kirjavahemärke. Tema „nad tulevad pikas rodus” kasutab fraase II maailmasõja natside seas populaarsest laulust „Erika” ja on vastupanu sõduritele, kelle „hädised näod on täis paska” ja kelle „väikesed villis varbad kõverduvad saapa sees”. Tekst jääb pikaks ajaks kummitama. Mett ja heraluule on ka kolme antoloogia peale ainsad, kelle tekstid suhestuvad otseselt praeguste poliitiliste pingetega.
Kui teised Balti autorid keskenduvad ühele žanrile, siis Kristel Zimmerilt on tekste siit ja sealt. On totaalset sürri: „Korraldasin nii, et vaibale visati roosasid ja kollaseid lapsepuhkuse programmist üle jäänud võõrasemasid.” Aga ka pilapilaluulet: „Oh, Armin Viru Valge Buuren, / uneleda nüüd mind lubage, / seal Rimi-poolses toas mu südames, / sa võitsid minu mini-südame”.
Tundub, et „Circa 7 Celsiuse” suurimaks tugevuseks ei ole ei üksikud tekstid ega ka raamat tervikuna, vaid Balti kirjanike võrgustik ise ja see tõepoolest ei ole väike asi.
Näiteid oleks justkui veel, aga kogu raamatu puhul tekib küsimus, et kas need on valmis teosed lugejatele või autorite visandlikud käekirjanäited. Sissejuhatus sellest ei räägi. Ka raamatu üks autor Gustav Nikopensius nendib suvises Loomingus: „Projekti kaasava filosoofia kohaselt ei öeldud ühelegi autorile ära ja enamik saadetud tekste pääses trükki.”
Mis tekstid ainult kaasava filosoofia tõttu raamatusse pääsesid, on raske öelda, kuid tundub, et antoloogia suurimaks tugevuseks ei ole ei üksikud tekstid ega ka raamat tervikuna, vaid Balti kirjanike võrgustik ise ja see tõepoolest ei ole väike asi. Ka võrgustiku teine talvekool on toimunud ja osakest sellest näeb YouTube’i kontol VEEL PUTRU.
„Aprilllaud” ehk Kirjanduse metsik pool
Selle grupeeringu määratlemisega olen kõige suuremas kimbatuses, kuna pean seda ise tegema. Autorid ei ole nimetanud end ei võrgustikuks, kogukonnaks ega ka rühmituseks. Erinevalt teistest on antoloogias esindatud ainult kuus autorit: Ellen Laaksonen, Riste Sofie Käär, Mia Mai Seppel, Elo Valner, Ekke Valner ja Mari Laaksonen. Paljudele on need nimed tuttavad ka kunsti- ja muusikaringkonnast.
Antoloogia aluseks on Bloggeri ja Insta konto Vesiklosett, kuhu autorid kirjutasid 2024. aasta aprillis iga päev ühe teksti etteantud teemal. Teemadeks olid näiteks „homme on niisama”, „nijunjiunju (häälitsus)”, „elu rokib mune”, „lenini naine”, „ilus ja tsiviliseeritud” jm. Veebi lisati tekstid anonüümselt ja mõni kuu hiljem avaldati valik väiketrükise ehk zine’ina. Poest seda ei saa, aga Vesiklosetis on tekstid alles ja zine’i peaks saama tellida näiteks aadressilt yyberkeskminemees@gmail.com.
Antoloogia meenutab vihikut ja on kujundatud tervikuks kollaažide ja mängulise kirjatüübi kasutusega. Põhimõtteliselt näeb teos välja täpselt selline, et Asko Künnap tahaks kindlasti diskussiooni algatada. Zine’i esitleti Pirita metsa vigvami juures, kus kõlas lisaks antoloogia tekstidele ka näiteks a cappella versioon Meie Mehe hitist „Valge mersu”, mille saatel osalised üksteise otsa ronisid ja sinimustvalge lipu moodustasid. Samasugust mängu ja irooniat kannab ka antoloogia ise.
Põhimõtteliselt näeb „Aprilllaua antoloogia 2024” välja täpselt selline, et Asko Künnap tahaks kindlasti diskussiooni algatada.
Teiste antoloogiatega võrreldes on see terviklikum lihtsal põhjusel: autorid on sõbrad ja sõprade loomingus ongi tõenäolisemalt rohkem ühiseid jooni kui näiteks mõne juhusliku andeka eestlase ja juhusliku andeka lätlase vahel. Nii tekib raamatusse omamoodi unenäoline parauniversum, kus kohtuvad Jugoslaavia, Trotski, külalapsed, joodikud, eterniit ja uputamist ootavad kassipojad. Sealjuures puudub selge poliitiline suund. Tundub, et kolikambrist leitud motiivid on pigem rekvisiidid, mille abiga rääkida üksteisele sellest, millest noored inimesed ikka räägivad – erinevatest asjadest.
Kõikide antoloogiate kõikidest tekstidest olen kõige rohkem lugenud just selle raamatu Kääri luuletust, mis muu hulgas küsib: „kas sa oled kade et su hing kunagi nii kõrgele ei tõuse / et hirm saaks peale tulla”. Loen seda korduvalt, sest ma tõepoolest olen kade. See luuletus viib tuju alati ära, mis on luuletuse puhul hea märk. Jõuan arusaamiseni, et selle antoloogia autorid on huligaanid. Võib-olla isegi radikaalselt head.
Võtke ennast kokku
Kui peaks tingimata midagi kokkuvõtvat ütlema, siis seda, et noorel kirjandusel on päris hea aeg. Nad saavad kokku ajakirja toimetuses, kirjanike maja pööningul, Pirita metsas, teevad riigi rahaga punki või laenavad raha sõpradelt ja teevad ikkagi. Ainult lugejaid võiks rohkem olla. Kuu aja jooksul inimesi küsitledes kohtan ainult ühte, kes on mõnda neist raamatutest lugenud. Seega, lugejad, võtke ennast kokku ja muretsemise asemel lugege mainitud antoloogiaid, lugege Riste Sofie Kääri värsket luulekogu „Aps!”, minge kirjandusõhtule „Viimane neljapäev” ja liituge Kirjanike Liidu Noortega. Minge vaadake YouTube’i kanalit VEEL PUTRU ja Vesikloseti blogiarhiivi. Muidugi tellige endale koju Värske Rõhk, mille iga number on sisuliselt noore kirjanduse antoloogia. Noor kirjandus ei ela ainult hästi, vaid ta elab ka ainult praegu. Lisaks on Lätis ja Leedus seis palju halvem. Hurraa!
Joonas Veelmaa on luuletaja ja hobilugeja.