Bednarczyk arvab, et see intsident oli Poolale külm dušš. Seni oli kaitseteemaline debatt Poolas käinud pigem näiteks küsimustes, kas osta kallist tehnikat, nagu tankid, pigem USAst või Lõuna-Koreast. Vene mehitamata lennumasinad meenutasid, et tegeleda tuleks ka häiresüsteemide ja varjumispaikadega.
Mis tunded teid valdasid, kui saite esimest korda info Vene droonide tungimisest Poola õhuruumi?
Ma olin tol päeval Varssavis, kuhu olin kolinud vaid paar kuud varem Washingtonist. Naljakal kombel võtsid minuga esimesena ühendust mu sõbrad Kongressist. Ma arvan, et nad olid magama minemas, kui nägid juhtunut USA uudistes. Ärkasin selle peale, kui sõpradelt hakkasid tulema küsimused: «Mis toimub?», «On sinuga kõik hästi?»; ma ei teadnud veel Poola vaadet asjale.
Poolal on ühine piir Ukrainaga ja Poolas on palju ukrainlasi, kuid samal ajal tundub, nagu oleksid Kiiev ja see sõda kusagil väga kaugel. See sündmus muutis toimuva käegakatsutavaks.
See näitas, milleks Venemaa on võimeline, kui need droonid jõuavad Poola territooriumile või kui nad üritavad koordineeritud rünnakut infrastruktuurile, sõda laiendada või midagi katsetada.
Ehk minu arvates oli see reaalsuse külm dušš, loodetavasti positiivse mõjuga.
Poola ei ole sada protsenti kaitstud – seda reaktsiooni nägi nii poliitikutelt kui ühiskonnalt.
Loodetavasti laseb see Poolal jätkata Ukraina toetamisega. Üks mõju, mida ma ei tahaks näha, on mitte isegi Ukraina-väsimus, vaid Ukraina-skeptilisus. Neid õhuruumi rikkumisi saatsid täpselt samal ajal desinformatsioonikampaaniad, millel oli teatav mõju, kui inimestega rääkida.
Nagu ikka, sisaldas Vene desinformatsioon asju, mis olid juba õhus, need ei tekkinud tühjalt kohalt.