2017. aastal diagnoositi Grahamil asbestiga seotud kopsuvähk. Arstid ennustasid talle elada veel poolteist kuni viis aastat. Paar otsustas, et ei lase haigusel kogu allesjäänud aega enda alla matta. Nad jätkasid võimaluste piires töötamist, reisimist ja sportimist ning püüdsid keskenduda sellele, mis nende elus endiselt head oli. Neli aastat hiljem Graham suri. Ta oli kõigest 58-aastane.

Lisa meenutab, et esimestel nädalatel pärast abikaasa surma tundus juba see, et ta oli suutnud järjekordse päeva üle elada, uskumatu saavutus. Ta oleks andnud kõik, et Graham tagasi saada, kuid teadis, et see pole võimalik.

Kolm kaotust, mis muutsid kõike

Abikaasa surm oli alles raskete sündmuste algus. Kolme kuu jooksul müüs Lisa kodu, kus nad olid elanud 27 aastat, ning kolis mereäärsesse Worthingi linna. Seejärel suundus ta kaheksaks kuuks Lõuna-Aafrikasse, et hoolitseda dementsuse ja eesnäärmevähi all kannatava isa eest. Seal olles tabas teda järgmine tragöödia. Tema noorem õde Loren jäi Portugalis kadunuks ning nädal hiljem leiti tema surnukeha Atlandi ookeanist. Kolm kuud pärast õe surma lahkus ka Lisa isa.

Lühikese aja jooksul oli naine kaotanud abikaasa, õe ja isa. Koos nendega kadusid rollid, mis olid aastaid kujundanud tema identiteeti.

Lühikese aja jooksul oli naine kaotanud abikaasa, õe ja isa. Koos nendega kadusid rollid, mis olid aastaid kujundanud tema identiteeti. Ta ei olnud enam abikaasa, õde ega tütar. Lisa tundis, et tema elul pole enam eesmärki. Aastaid oli ta keskendunud haigete lähedaste toetamisele ja nende eest hoolitsemisele. Nüüd polnud enam kedagi, kelle eest samamoodi võidelda.

Üks sõbranna aitas tal olukorda teise nurga alt näha. Lisa ei alustanud lihtsalt oma elu järgmist peatükki, vaid pidi kirjutama täiesti uue raamatu. See mõte jäi teda saatma.

Kui senised väärtused enam ei kehti

Lähedase kaotus võib panna inimese kahtlema asjades, mida ta on seni enesestmõistetavaks pidanud. Töö, mis varem tundus kõige olulisem, ei pruugi enam pakkuda rahuldust. Suhted, mida on aastaid kohusetundest hoitud, võivad hakata tunduma koormavad. Unistused, mida on pidevalt edasi lükatud, muutuvad järsku palju tähtsamaks.

Pigem võib kaotus sundida ümber hindama seniseid tõekspidamisi, eesmärke ja arusaama iseendast.

Psühholoogias tuntakse nähtust, mille puhul raske elusündmusega toimetulek toob kaasa positiivseid muutusi inimese mõtlemises ja väärtushinnangutes, posttraumaatilise kasvuna. See ei tähenda, et kannatused oleksid vajalikud või et lähedase surm muudaks inimese automaatselt tugevamaks. Pigem võib kaotus sundida ümber hindama seniseid tõekspidamisi, eesmärke ja arusaama iseendast.

Ajakirjas Psychology Today käsitletud 2026. aasta uuringus osales 889 lähedase kaotanud täiskasvanut. Uurijad leidsid, et kaotusega toimetuleku viisid olid seotud sellega, kas inimene koges hiljem posttraumaatilist kasvu. Oluliseks osutusid nii probleemidega aktiivne tegelemine kui ka oma tunnete tunnistamine ja läbitöötamine. Emotsioonide pidev vältimine seevastu ei toetanud samavõrd kaotusega kohanemist.

Esimest korda hakkas Lisa valima iseennast

Lisa proovis pärast lähedaste surma mitmesuguseid tegevusi, et leida midagi, mis aitaks tal end paremini tunda. Ta katsetas külmas vees ujumist, joogat, massaaži ja erinevaid enesearenguga seotud praktikaid. Ükski neist ei pakkunud oodatud abi. Külmas vees ujumine tõi siiski tema ellu uusi sõpru ja andis hetkeks kergema enesetunde. Tasapisi jõudis Lisa arusaamisele, et peab hakkama oma otsuseid tegema teistmoodi.

Varem oli ta sageli lähtunud sellest, mida temalt oodati või mida ta enda arvates tegema pidi. Nüüd hakkas ta rohkem tähelepanu pöörama sellele, millised inimesed, tegevused ja võimalused talle endale rõõmu pakuvad. See muutis ka tema suhteid.

Kaotus oli õpetanud talle midagi, mida ta polnud varem osanud nii selgelt sõnastada.

Lisa lõpetas läbikäimise inimestega, kelle seltskonnas ta ei tundnud end hästi või kellelt ei saanud vajalikku toetust. Ta õppis märkama olukordi, kus tema piire ei austatud, ega tundnud enam vajadust kõigile meele järele olla. Muutus ei puudutanud ainult sõprussuhteid.

Ka võimalike uute romantiliste suhete puhul hakkas ta rohkem usaldama oma sisetunnet ega kiirustanud edasi olukordades, mis talle õiged ei tundunud. Kaotus oli õpetanud talle midagi, mida ta polnud varem osanud nii selgelt sõnastada: tema enda soovid ja vajadused on samuti olulised.

Kas leinast peab midagi head sündima?

Posttraumaatilise kasvu puhul on oluline mõista, et see ei ole leinamise kohustuslik tulemus. Mõni inimene muudab pärast lähedase surma oma elu põhjalikult. Teine leiab lohutust tuttavatest harjumustest ega soovi suuri muutusi. Mõlemad viisid võivad olla loomulikud.

Psychology Today käsitletud uuring näitas, et kaotusega kohanemisel mängivad olulist rolli inimese toimetulekuviisid. Ühed püüavad lahendada praktilisi probleeme, teised keskenduvad rohkem oma tunnete mõistmisele. Sageli on vaja mõlemat. Uuringus ilmnes ka, et naised kogesid meestest rohkem posttraumaatilist kasvu. Uurijad seostasid seda muu hulgas naiste suurema kalduvusega oma kogemusi teadlikult läbi mõelda ja emotsioonidega tegeleda.

See ei tähenda, et naised leinaksid paremini või et mehed ei võiks samasuguseid muutusi kogeda. Oluline on ka lähedaste toetus. Sõbrad, pereliikmed ja vajadusel spetsialistid saavad aidata inimesel kaotusega kohaneda, ilma et ta peaks oma tunnetega üksi jääma.

Tagasi selle juurde, mis kunagi rõõmu pakkus

Lisa jaoks ei tähendanud uue elu ehitamine ainult uute tegevuste otsimist. Ühel hetkel leidis ta tee tagasi millegi juurde, mis oli talle juba aastaid oluline olnud. See oli jooksmine. Koos Grahamiga olid nad osalenud arvukatel jooksuvõistlustel ja reisinud maratonide pärast eri riikidesse.

See andis talle võimaluse oma mõtetega üksi olla, pingeid maandada ja kogeda tunnet, et ta suudab endiselt midagi saavutada.

Pärast abikaasa surma oli Lisa proovinud ka matkamist ja telkimist, kuid ilma Grahamita ei pakkunud need enam endist rõõmu. Jooksmisega oli teisiti. See andis talle võimaluse oma mõtetega üksi olla, pingeid maandada ja kogeda tunnet, et ta suudab endiselt midagi saavutada.

2025. aastal läbis Lisa Brightoni maratoni abikaasa mälestuseks. See oli tema esimene maraton seitsme aasta jooksul. Ta kandis jooksu ajal kaasas väikest kotikest Grahami tuhaga. Nüüd on naine seadnud endale uued eesmärgid. Ta soovib järgmise kümne aasta jooksul läbida sada poolmaratoni ning viie aasta jooksul osaleda ka poolpikal Ironmani triatlonil. Need pole lihtsalt sportlikud saavutused. Lisa jaoks tähendavad need võimalust oodata tulevikult jälle midagi head.

Uus elu ei tähenda vana unustamist

Üks leinaga seotud eksiarvamusi on, et edasi liikumiseks tuleb kaotusest üle saada ja minevik seljataha jätta. Tegelikult ei pea uus elu tähendama vana kustutamist.

Lisa on kirjeldanud leina kui midagi, mis jääb inimese ellu alles, kuid mille ümber saab elu tasapisi suuremaks kasvada. Tekivad uued suhted, kogemused ja eesmärgid, samal ajal kui kaotatud inimene jääb endiselt oluliseks. Neli aastat pärast abikaasa surma ei ole Lisa lein kadunud. Kuid selle kõrval on taas rõõm, uudishimu ja soov midagi saavutada.

Tema kogemus näitab, et pärast suurt kaotust ei pea inimene tingimata muutuma kellekski täiesti teiseks. Mõnikord tähendab uus algus hoopis tagasipöördumist selle juurde, mis oli kunagi oluline, kuid jäi aastate jooksul kohustuste ja teiste vajaduste varju. Lähedase surm tuletab valusalt meelde, et aega ei ole lõputult. See teadmine ei tee kaotust kergemaks, kuid võib muuta seda, kuidas inimene otsustab oma ülejäänud elu kasutada.

Allikad: The Guardian, Psychology Today

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (2)