Kui hakata Springsteeni fännidelt järjest uurima, millist elujärku Bossi elus võiks temast rääkiv mängufilm kujutada, tuleb ilmselt tosin erinevat vastust. Mõni tahaks näha Springsteeni läbimurdealbumi «Born to Run» tegemisest rääkivat lugu; kindlasti tahetaks näha Springsteenist superstaari teinud «Born in the U.S.A.» tuuri; võib-olla mõjuks kõnekalt ka Springsteeni reaktsioon 11. septembri rünnakutele albumiga «The Rising», mis tõi muusiku taas stuudios kokku tema legendaarse E Street Bandiga. Mind isiklikult huvitaks mängufilm tema lühikest aega kestnud abielust Julianne Phillipsiga ning seda peegeldanud albumist «Tunnel of Love» (üks alahinnatumaid plaate Bossi kataloogis).
Ma tõtt-öelda kahtlen, kas Springsteeni kõige askeetlikumalt loodud plaadi «Nebraska» sünnilugu just paljude fännide huviorbiidis oli. Kuid vähe sellest, et režissöör Scott Cooper mõistis, kui avara pilgu võimaldab «Nebraska» heita Springsteeni lapsepõlvedeemonitesse, ilmus ühtlasi paar aastat tagasi Warren Zanesi raamat, mis on täis põnevat tehnilist informatsiooni «Nebraska» tegemisest. Kes on raamatut lugenud või lihtsalt Springsteeni fänn, see teab, et «Nebraska» tuli ilmale vaakumis, kui muusik otsustas New Jerseys Colts Neckis asuvas üürimajas võtta kassetmaki peale linti uusi süngeid demosid, inspiratsiooniks reaalselt eksisteerinud sarimõrvar Charles Starkweather, punkbändi Suicide debüütalbum ning Flannery O’Connori novellid.