Kas te oleksite veel vaid viis aastat tagasi uskunud, et olete säärase erakonna auesimees, mis kaldub selgelt populismi? Kas teil on natukene kõhe tunne?
Ega see mulle ei meeldi, aga põhimõtteliselt jah. Ma ei oska öelda, kas ma oleksin seda uskunud, aga vaevalt, et selle peale sai mõeldud. Idee oli ikka see, et paremliberalismi kuvand säilib.
Tulumaksutõusu ärajätmine oli ju tegelikult üsna räige populism, millega üritati viimasel hetkel valijaid enda poole meelitada. Aga see kukkus ka läbi ja see läks meile maksma üle 200 miljoni euro.
Jah, mina ei oleks seda teinud. See oligi see asi, et kui sa oled juba ühe maksu kehtestanud, siis kaitse seda lõpuni. Maksud ei meeldi kellelegi ja makse võetakse sellepärast, et on vaja mingeid kulutusi rahastada. Järelikult, kui sa tahad neid kulutusi rahastada, siis sa pead maksud kehtestama ja nendest kinni pidama.
Minu jaoks oli märk sellest, et Reformierakond on muutunud, siis, kui nii rahandusminister kui ka peaminister ütlesid, et neil pole mingit kavatsustki jätta 2027. aastal võimule tulevale Isamaale mingeidki rahavarusid. Mõlema mehe hääles oli tunda kibestumist. Kas teie jaoks on ka see märk sellest, et erakond pole enam endine?
Vaat seda ma ei oska kommenteerida, sest ma ei ole ausalt öeldes seda ütlemist tähele pannud. Minu jaoks oli murrangupunkt, ma olen seda korduvalt öelnud, see, kui praegune koalitsioon taastas ettevõtte tulumaksu, mille nimel sai seitse aastat töötatud. Sellest võiks omaette pika loo kirjutada, kuidas see lõpuks aastast 2000 kehtestati. Aga sellest loobumine oli nagu ühest tähtsast kaubamärgist loobumine, see oli see koht.
Aga tegelikult seda asja ei saa nii murranguliselt võtta. Reformierakond hakkas muutuma ikkagi juba varasemast ajast, kui valik oli… Mida mulle ka korduvalt on öeldud, et minu ajal oli see nišipartei, aga taotlus on muutuda rahvaparteiks. Noh, muutuski. Siis hakkasid riigikogu kohtade numbrid olema 30 alates ja selleks pidi muidugi laiendama kandepinda ja astuma sotsiaalliberaalseid samme. Ega ma väga hukka ei mõista seda, sest lõppude lõpuks olla väga puhta niši esindaja ja mitte midagi korda saata – sellel on ka väga väike lõbu. Eks see on omaette kombinatsioon, aga kogu küsimus on selles, kus on piir.
Kus on see kompromisside piir? Isegi Adam Smith ütles… mida kõik teavad, mida ta on kirjutanud, aga väga vähesed on lugenud, mida ta on kirjutanud… ütleb oma raamatu lõpupoole, et loomulikult on riigil vaja aidata ka neid, kes on hädas, ja hoolitseda tervishoiu eest ja muude asjade eest. Aga see ongi jälle see, et kui palju ja kui kaugele. Eks see vahe jookseb riigi osaluses. Riigiettevõtted, riiklik reguleerimine – parempoolne liberalism on riikliku reguleerimise suhtes kriitiline, samuti riiklike ettevõtete omamise vajaduse juures kriitiline. Sotsiaalliberalism on vastupidi seda väga tugevasti sisse toonud.
Miks Reformierakonna praegune esimees Kristen Michal teeb “Isamaa light’i”? Oleme ausad, Reformierakond on viimastel kuudel käitunud nagu väike Isamaa koopia, üritades teha neid samu asju ja rääkides enam-vähem sama juttu, mida räägib Isamaa.
Ma ei oska seda kommenteerida, sest ma ei ole seda sellise pilguga vaadanud. Tõesti ei oska öelda. See on teie kommentaar ja võib-olla on see ka tõsi, aga ma ei oska kommenteerida seda. Minu meelest Reformierakond ei ürita väga Isamaa moodi olla, aga mine sa tea. Kohalikes omavalitsustes on igal pool pilt ka väheke erinev.
Kui valijate jaoks on erakonna juhtide usutavus kadunud, siis ilma meeskonda vahetamata ootab 2027. aasta valimistel ees häving. Kui minnakse valimistele niimoodi, et sisuliselt kopeeritakse seda sama asja, mida opositsioon on kogu aeg pakkunud, siis see ei ole alternatiiv, mida valija saab. Siis on valija ees enam-vähem ühesuguste programmidega erakonnad ja Reformierakond seal enam kuidagi teistest ei eristu.
See on tõsi. See on tõsine probleem, sest eristumine on häälte saamiseks vältimatu. Reformierakond peab mõnes mõttes leidma jälle oma profiili ja omad põhimõtted, millega on väga pikka aega eristutud. Ja eks nendega tuleb edasi eristuda.
Praegu on mõnda aega veel mõtlemise aeg, mismoodi ja kuidas edasi minnakse. Täna veel valmis lahendusi ei ole, nii palju kui mina olen inimestega rääkinud. Ma ei ole ju seal otseselt köögi poolel.
Kõrvalt vaadates mulle tundub küll, et keegi isegi ei ürita Reformierakonna põhiväärtuste juurde tagasipöördumist katsetada.
Ärge kiirustage.
Millele te vihjate? Kas näeme varsti uusi avanguid?
Vara ütlete, et keegi ei tegele. Mõne aja pärast saate öelda, kui tõesti keegi ei tegelenud, sest selle üle ikka arutelu käib. Meil ei ole mingisuguseid suuri avalikke üritusi olnud, aga nende väärtuste ja võimaliku strateegia üle käib erakonna sees ikka intensiivne arutelu.
Kas see seltskond, kes peab väga lugu sellest, et riigi rahakoti osas oleks selgus, et sealt ei kaoks liiga palju raha ja tuleks ka sisse, et kõik asjad oleksid tasakaalus – kas see on mingisugune kindel rühmitus erakonna sees või on see laiem?
Idee on õige, eks me otsime tõepoolest seda tasakaalupunkti. Eelarve tasakaal on üks fundamentaalne korras rahanduse näitaja. See on nii iga inimese puhul, mitte ainult riigi puhul, aga riigi puhul eriti.
Aga see on vast laiem, ma ei oska teile mingit rühmitust sõnastada, kes seda ajab. On olemas inimesed, kes on alati sel seisukohal olnud ja selle poolt olnud. Muidugi peab kõigil neil, kes seda ideed väsimatult toetavad, olema ka selge, kuidas selleni jõuda. Sest äkiliselt tagasi pöörata, kärpida kolm miljardit – see on üsna teostamatu ülesanne.
See vajab ka eeskõnelejat. Selleks eeskõnelejaks ei saa olla praegune erakonna esimees Kristen Michal?
Eks erakonna esimees peab tegema seda, mis erakond tahab, mis on erakonna joon. Kui erakond valdavalt otsustab, et kurssi tuleb muuta, siis ma arvan, et ei ole ka erakonna esimehel probleemi just sellise kursiga edasi minna.
Peate teda nii võimekaks, et suudab vastavalt vajadusele muuta? Tegelikult me oleme seda muidugi näinud.
Vaadake, ma saan aru, kuhu te tahate viia. Te tahate, et keegi ütleks, et erakonna esimees tuleb maha võtta. Aga ma vastan teile, et tänasel hetkel erakonna sees seda tellimust või sellist hoiakut ei ole, et me alustame oma kursi muutmist sellest, et erakonna esimees tuleb vahetada. Sest vaadake, erakonna esimehe vahetus on väga suur, valulik ja keeruline operatsioon. Siis ju langeb valitsus, on vaja teha uus koalitsioon ja kõik sellised asjad, mis tuleb enne läbi mõelda.
Ma lihtsalt ütlen teile, et seda küsimust arutatakse erakonna sees, inimesed räägivad, aga kindlalt võib öelda, et täna seda valmisolekut erakonna esimeest hakata vahetama ei ole.
Nii et Kristen Michal ei pea muretsema oma seljataguse pärast?
Vandenõud ei ole.
Samas mulle ikkagi kõrvalt valimistejärgset perioodi vaadates tundub, et Reformierakond on liikunud sinnapoole, kus erakonna esimehe avalik kritiseerimine ei ole populaarne tegevus. Mitte keegi pole julgenud tulla välja ja öelda: “Kuule mees, sa pole asjaga hakkama saanud, astu kõrvale.”
Jah, see on selline ütlemine, et kui see on tõsiseltvõetav ütlemine, siis see on ütlemine, kus kui ütled A, pead ütlema ka B, C, D ja F. Ma ütlen veel kord, et sellepärast tõenäoliselt keegi ei ütlegi. Kui keegi tuleb erakonna seest või erakonna juhtide seast ja ütleb, et erakonna esimees on vaja vahetada, siis tal peab olema plaan. Aga seda plaani tänasel hetkel ei ole.
Neid inimesi, kes hoolivad korras riigi rahandusest – Maris Lauri ja Aivar Sõerd – neid on teie erakonnas ju piisavalt palju alles. Ma usun, et ka rahandusminister Jürgen Ligi on tegelikult mures ja sunnitud seda kompotti praegu valitsuse laua taga lihtsalt sööma.
Noh, seda küsige nüüd nende käest, mis nad mõtlevad. Mina ei saa nende eest rääkida.
Millele siis loodetakse, kui mõtleme tulevastele valimistele? Kust see muutus peaks tulema? Ikkagi ainult teie enda erakonna seest?
See on tõsi, selle koha pealt ma olen teiega nõus. Küsimus on, kas me oleme suutelised ise oma read korrastama, oma relvastust vahetama ja moderniseerima oma vaateid ajale vastavalt, nii et meil oleks ka pretensioon suuremale häälte hulgale. See sõltub nüüd väga palju kõigist nendest, kes on erakonnas juhtivatel positsioonidel. Ja erakonna fraktsioonist sõltub väga palju. Me oleme ikkagi ju väga tugevad. Meil on fraktsioon, kus on praegu ligi 39 liiget, ja fraktsioon peab hääletama kõiki neid eelnõusid, kaasa arvatud eelarvet. Mis seisukoha fraktsioon võtab, mina ei saa selle koha pealt sõna võtta, mind seal enam ei ole.
Ja muidugi sõltub see ka erakonna juhatusest ning piirkondadest. Piirkondadest tullakse volikogule kokku ja inimesed toovad need meeleolud, mis seal on. Kui vaadata, kus meil inimesed võitsid, on üks asi, ja kui vaadata, kus meil on inimesi palju kandideerinud, näiteks Valgamaal, siis nende inimeste arvamus on väga oluline.
Kaua on aega seda sisekaemust teha, pidades silmas valimisi ja tulevikku? Kas me räägime siin mõnest kuust, järgmise aasta suvest, sügisest? Valimised tulevad tegelikult väga kiiresti peale.
Sellele on mitmeid vastuseid. Ajaloos Reformierakond sündis novembris 1994, et valimisi mõjutada, ja valimistele läks märtsis 1995, nii et ainult mõni kuu varem. Andres Tarand sai peaministriks umbes samamoodi, viis kuud enne seda.
Aga muidugi loogiline on, et vähemalt kevadel on pilt selge. Kaja [Kallas] tuli ka erakonna esimeheks 2018. aasta kevadel ja kevadel on pilt selge, et sügisel algab juba väga kindlalt kujundatud valimiskampaania.
Ma arvan, et tegelikult hiljemalt aasta alguseks peaks olema sisemiselt selge, mis edasi toimuma hakkab. Jõulud tulevad, nüüd on valimiste väsimus ja vaja veel mõelda ning analüüsida, mis toimus ja mis edasi toimub. Aga aasta alguses peaks üldiselt rööpad maha panema.
Kui me mõtleme nendele 30 aasta tagustele valimistele 1995. aastal, siis Reformierakond tuli kõrvalt ja tema edu võti oligi see, et leidus inimesi, kes kartsid, et reformid pööratakse Eestis tagasi. Mart Laari reformid… ja Isamaa toetus oli seal väga madal, siis oli valijatele selge alternatiivne pakkumine. Seekord, kui mitte midagi ei tehta ja minnakse edasi samas rütmis, pakkudes populistlikke eelnõusid ja rahalubadusi, siis ei eristuta mitte millegi poolest Urmas Reinsalust.
Teil on õigus. Ma olen täiesti nõus. On täpselt nii, nagu te ütlesite. Meie nägime pildil, et tõuseb see rühmitus, mida nimetati KMÜ-ks – Koonderakonna ja Maarahva Ühendus – ja nad saidki 40 kohta. Siis oli väga paljudel inimestel hirm. Mina oleksin tegelikult peaaegu läinud Isamaasse, aga Isamaas olid endal sisetülid ja see võttis sealt pinna ära. Ja siis me kõik kartsime, et nüüd pöörataksegi tagasi, ja lõime uue jõu, kes oligi selleks alternatiiviks.
See on teil õigus. Kui nüüd lihtsalt tulevikku projitseerida, et kui 2027. aastal juhivad Eestit Isamaa ja Keskerakond, siis ausalt öeldes oleksin mõnevõrra mures.
Kui ma kõrvalt vaatan, kuidas üks erakond nii-öelda vajub ära… Ma olen täiesti veendunud, et varem või hiljem, kui sama joont jätkatakse, siis tuleb peaminister Kristen Michal ajakirjanike juurde jutuga järgmise aasta suvel, võib-olla juba kevadel, et näete, riigieelarve tulusid laekub järjest paremini ja automaks oli üks õnnetu üritus, mis on saanud nii palju kriitikat, ja võtame selle teema lihtsalt laualt maha ehk kaotame automaksu.
Minus leiate te kindlalt täiesti teistsugusel arvamusel oleva inimese. Automaksu kohta võiks öelda niimoodi: paremat liiklusvahendit inimese jaoks kui auto ei ole. Sa saad sõita punktist A punkti B oma valikul, mis tahes ajal. Ükski ühiskondlik transport seda ei asenda, aga selle eest tuleb maksta. Sest see on ühiskonnale suur koormus: on vaja teedevõrku, on vaja ummikutega võidelda, on vaja keskkonnakaitset. Kes peab maksma? Ikka peavad maksma need, kes seda hüve kasutavad, ehk autoomanikud ja autokasutajad. Autokasutajad maksavad kütuseaktsiisi, autoomanikud maksavad parkimisplatside eest. Kui suur on linnaehituse probleem selles, et pole kuskile autosid panna? See tuleb kinni maksta. Selle tõttu on õiglane, et autoomanikud selle kinni maksavad.
Mina olen veendunud automaksu pooldaja. Ja kui te jagate kõik need summad ära… mis siin ehitajad andsid mingi intervjuu… siis see kõik on tegelikult jõukohane. Ja kui selline süsteem hakkabki käima, siis me saame lõpuks kiirteed nagu Prantsusmaal, mis on nagu muinasjutt. Sõidad ja sõidad, nii et keskmine kiirus on väga suur.
Tulles tagasi Reformierakonna siseelu juurde: juhul kui teie poolt loodetud pööret ei tule, kas me näeme sealt ka mingit pereheitmist? Pannes nüüd ennast Toompeal rahvasaadikuna töötava reformierakondlase pintsakusse, ülikonda või mis tahes muusse riideesemesse, siis tuleb ju mõelda selle peale: mis minust saab pärast 2027. aastat? Sellepärast et kohtade arv langeb poole võrra, kui mitte enam. Kas juhul, kui see ei õnnestu, mingid inimesed lahkuvad Reformierakonnast?
Ma ei ole nii lähedal seal. Ma olen ikkagi Viimsis ja ei osale enam fraktsiooni koosolekutel ega ka juhatuse koosolekutel. Aga nii palju kui mina tean ja olen inimestega rääkinud, ka telefoniga, siis seda märki ei ole. Ma ei näe seda märki, et inimesed otsiksid teid, kuidas Reformierakonnast välja minna.
Pigem ootavad kõik inimesed seda, et 2027. aasta valimisteks seatakse sihikule kõrge ambitsioon. Ja pigem usuvad kõik, et see ambitsioon on ikkagi Reformierakonna põhiväärtuste ja põhiseisukohtade järjekindel kaitsmine. Me võime kõik eksida, see on risk, aga ma ei näe muud teed.
Te ise jääte erakonda edasi, juhul kui mitte midagi ei muutu ja me näemegi sama joone jätkumist?
Te tahate öelda, et ma peaksin olema nagu Tarass Bulba, kes ütleb: “Mina sünnitasin oma poja ja mina tapan”? Ei. Ühesõnaga, kui see erakond laguneb, siis ma olen viimane, kes kustutab tule. Mina ei lähe enda loodud erakonnast kusagile.