Toomas Lunge rääkis Vikerraadios, et 45 aasta jooksul on lavalt pauguga alla kukutud, mandoliiniga nägu veriseks löödud ja villastes vestides Vietnami põrgukuumuses esinetud, kuid tõdes, et Justamendi bändist raamatut kirjutada on ikka veel vara, sest kogu aeg juhtub uusi lugusid.
“Muusik Evald Raidma on meenutanud, et tema istus Olav Ehalaga koos ühes žüriis ja Olav oli öelnud, et mulle väga need poisid meeldisid, aga talle ei tulnud bändi nimi kohe meelde ja ta küsis, et kas oli Justament?” nentis Justamendi liige Jaan Elgula, miks bändi algne nimi Miks Jutita õige varsti Justamendiks muutus.
Justamendi liige Toomas Lunge lisas, et nemad teavad seda lugu, et bändile pani nime Tiit Kõrvits. “Tiit otsis meid Tartu musapäevade ajal koridoris taga, talle ei meenunud meie bändi keeruline nimi, ta hõikas “Justament!” ja see läks mööda koridore laiali nagu kulutuli. Aga on väga tore, et erinevad lood tekivad,” muheles Lunge.
Lunge meenutas, et bändi esimene esinemine 1980. aastal toimus klubi oma liikmetele pisikeses kohvikus ja teine esinemine juba nädalaaja pärastTartu kõige suuremas saalis ehk Vanemuise kontserdimajas. “Vahepealsed etapid jäid meil kõik vahele ja ma ise arvan, et mingisugune teatud vaimne areng jäi ka vahele,” muheles muusik. “Kaheksa laulu najal sõitsime siis aasta aega.”
“Kõige hullem aeg Justamendi 45 aastase tegutsemise jooksul on olnud koroona,” tõdes Elgula. “See oli kõige masendavam aeg.”
Sünnipäeva puhul lasi bänd välja kaks uut lugu, “Me piibud topime täis” ja Indrek Kalda poolt kirjutatud verivärske lugu “Just nimelt nii”.
“Saatsime Tõnu Ojale ehk luuletaja Laur Lomperile paar laulu, et äkki tal plahvatab, tahtsime kaverdada suvel toimunud Käsmu festivali jaoks USA kantrilaulja ja laulukirjutaja Willie Nelsoni repertuaarist mõnd eestikeelset lugu ja nii sündis “Me piibud topime täis”. See on nii-öelda suvisest festivalist üle jäänud lugu,” selgitas Lunge.
Lunge meenutas, et õmblusvabrik Sangar kinkis toona bändile ruudulised rosolje värvi pluusid. “Need olid kõigil ühesugused ja me olime nende pluuside üle väga uhked.”
“Mälul on üks omapärane omadus ja aju on nii ehitatud, et negatiivne jääb palju paremini meelde kui positiivne. Kui midagi läks nässu, mingi pahandus juhtus, siis see on kuni lõhnadeni meeles, aga kui tuhat korda läheb hästi, siis sellest ei mäleta mitte midagi,” tõdes Lunge, kes on suure pauguga lavalt alla kukkunud.
Ühel esinemisel lõi Lunge laval mandoliiniga oma kulmu veriseks. “Jooksin lavalt minema, vaja kohe tagasi lavale minna, aga ei saa, veri lahmab, aksi kardinatega surusin oma vere kuidagi kinni,” meenutas Lunge.
1987. aastal käis bänd Vietnamis esinemas, aga seal oli ikka päris raske. “Meil oli toona juba kergem aeg, aga Vietnamis olid ikka kõik väga punased. Troopilises kuumuses sõitsime ringi, konditsioneeri kuskil ei olnud, kontserdisaalis kõik suitsetasid, laval oli põrgukuumus, meil olid villased vestid seljas, saatsime seal rahvatantsijaid ja laulsime,” muheles Lunge.
Bändiliikmete sõnul on raamatut kirjutada veel vara, sest kogu aeg tuleb uusi lugusid juurde. “Meile öeldakse ju pidevalt Justamendi-poisid,” sõnas Elgula. “Äkki siis, kui 50-aastaseks saame.”
28. oktoobril sai Justament 45-aastaseks. Indrek Kalda poolt on kirjutatud bändi verivärske lugu, just sünnipäevaks valminud “Just nimelt nii”. “Indrek on meiega olnud ikkagi üsna algusest peale,” nentis Lunge.