Belvedere’i lossikompleks. Foto: Leyre/Unsplash
Viin on juba üle saja aasta olnud ühe kadunud impeeriumi pealinn ja saab selle tööga endiselt suurepäraselt hakkama. Paleed säravad, ooperis mängib orkester edasi ja kohvikutes võib jätkuvalt tekkida tunne, et keegi ootab Franz Josephit lõunale. Mõne tänava kaugusel keiserlikust kesklinnast on kunagine tööliste, prostituutide ja mässajate linnaosa saanud üheks Euroopa ihaldusväärsemaks elupaigaks, mille asukad ei tunne vähimatki vajadust selles ajaloolises etenduses kaasa mängida.
Viinis on üks pagar, Ernst, kelle pärast inimesed on valmis pühapäevahommikul ebainimlikult varajasel kellaajal järjekorda seisma minema. Selleks ei pea nad olema näljased ega isegi mitte eriti suured saiakeste austajad. Piisab legendist, et tema croissant’id on väidetavalt linna parimad. Võtan selle järjekorra lõppu.
