Mind on elus kutsutud nii lametagumikuks kui ka rasvajalaks ja seda hoolimata sellest, et ma ei ole tegelikult kuulunud kumbagi kaaluäärmusse. Ka praegune trall Ariana Grande, Meghan Trainori või Lizzo keha ümber näitab, et ideaalset figuuri pole vist olemas. On vaid lõputult eest ära jooksev eesmärk.
Sale on üldse nii suhteline mõiste. Aga võib vist öelda, et mina olin seda kogu noorus- ja gümnaasiumipõlve. Kui 20. eluaastate lõpuks naiseks saades hakkas luudele rohkem liha – rohkem ikka seda võbisevat – tulema, ei saanud ma probleemist aru enne, kui ükski varasema püksipaari ega seeliku lukk enam kinni ei tahtnud minna. Mäletan, et minu suurim hirm polnudki niivõrd juurde tulnud kilodes, kuivõrd selles, mida küll teised kontrastist arvavad. Olin ju korduvalt näinud, kuidas naiste kehadest seltskonnas räägitakse: „Sillet olete viimasel ajal näinud? Ma ei tundnud teda äragi.“ Neist kommentaaridest piisas, et teaksin vägagi hästi, kuidas räägitakse nüüd minust, kui mind parasjagu ruumis pole.