Väike põhjala riik Eesti elab aastatuhande alguses erakordse suusabuumi lummuses, mille peaarhitekt on pärjatud treener Mati Alaver ja tema hoolelaused eesotsas Andrus Veerpaluga.
Eufooria lõpeb aga pisaratega, kui kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister annab 2011 positiivse dopinguproovi.
Veerpalu ja Alaver vaidlustavad võistluskeelu ning võidavad üllatuslikult rahvusvahelises spordiarbitraažis, sest kasvuhormooni testmeetod on vigane. Hoolimata napikast on Alaver suusatamises edasi mõjukas tegija ja jätkab dopinguga, kuni 2019 tabatakse järgmised hoolealused Austrias Seefeldi MM-il.
See on harukordne sissevaade Euroopa ühe suurima dopinguvõrgustiku toimimisse läbi väikeriigi treeneri ja tema suusatajate.
2013 kevadel avaldavad Eesti ajalehed emotsionaalseid intervjuusid ja juubeldavaid juhtkirju, kus Andrus Veerpalu dopingukaristuse tühistamist võrreldakse antiikkangelase naasmisega allilmast. Kuid sama aasta lõpus puhkeb uus skandaal.
1980ndatel koondise arstina tegutsenud ja vahepeal erapraksist pidanud Vitali Bernatski tunnistab, et varustas Eesti sportlasi 1990ndate keskpaigast dopingainetega. Asja uurimiseks moodustatakse komisjon, mida juhib Kristjan Port.
“Vitali Bernatski rääkis, et tema on regulaarselt vahendanud apteegist ostetud erütropoetiini ja kasvuhormooni ja mitte ainult andnud edasi, vaid ka käinud ise seda süstimas erinevatele Eesti sportlastele,” meenutab Port. “Suusatajaid ta eraldi nimetas, selleks oli see väike seltskond Mati Alaveri suusatajaid.”
“Mina mõtlesin, et no näed, keegi julgeb rääkida. Täpselt nii oligi. Keegi julgeb midagi rääkida!” kirjeldab endine Eesti koondislane Piret Niglas, millise tundega tema Bernatski toonast juttu luges.
Ma saan aru, et ma ise käitusin halvasti, aga ma pidin seda tegema. Kuidagi pidi ju elama,” nendib Bernatski.
Bernatski ei salga, et ülestunnistusele tõukas tüli ühe väidetava dopingukliendiga kergejõustiku vallast ja tekkinud rahalised raskused.
“Tema lugu oli minu silmis täiesti veenev,” ütleb endine spordiajakirjanik Peep Pahv. “Kuigi ta võis jätta mõnedele natuke kummalise mulje. Oma olemuselt, oma jutult.”
Jutt tundub usutav seda enam, et Bernatskil on alles hulk saatelehti, ülekannete koopiaid ja isegi tühje ravimiviaale. Kogused on muljetavaldavad ega saanud kuidagi minna päris haigetele. Bernatski väitel varustas ta Alaveri kasvuhormooni ja teiste ainetega alates aastatuhande vahetusest ja kraam läks Andrus Veerpalu ning Jaak Mae jaoks, mis asetab tolle perioodi medalid uude valgusesse.
“Ma ei tahtnud lihtsalt Matile ära öelda. Ma teadsin, et ta nendega midagi halba neile ei tee, see on ainult spordi, tulemuste jaoks,” selgitab Bernatski. “Ta on samuti selline fanaatik, nagu mina tahtsin olla sportlasena. Tahtsin saada suureks sportlasena. Aga tema tahtis saada suureks treeneriks.”
Vitali Bernatski intervjuud andmas Autor/allikas: ERR
Kui oli uurimine, siis te ütlesite, et need preparaadid olid Andrus Veerpalu ja Jaak Mae jaoks? “Me räägime pragu Matist, miks sellest jälle…,” tõrjub Bernatski. “See on lõppenud. Kui midagi oli, miks minna sellega uuele ringile. Ma ei taha sellest ausalt öeldes rääkida.”
“Alati võib tulla üks provokaator, mis iganes, ja mustab kõiki edukaid Eesti sportlaseid. Ja siis sa vaatad, kuidas need edukad sportlased reageerivad. Kui sind ikka täiesti alusetult mustatakse, siis sa oled esimene, kes on ukse taga ütlemas, et ma tahaks seda pätti näha,” arutleb Port.
Enamik inimesi, kelle kohta Bernatski ütlusi annab, keelduvad koostööst komisjoniga ja ükski pole nõus temaga silmast silma vastandamisega. Väidetavad kliendid eesotsas Alaveriga kas eitavad täielikult või toovad muid selgitusi, miks talle raha maksid. Näiteks Raul Olle, keda Bernatski nimetas, väidab siiani, et andis talle laenu ja ostis tema kaudu tolmuimeja.
“Ta tegeles nende tolmuimejate äriga, mis läks natuke halvasti ja ta palus rahalist abi. Seda ta ka sai,” ütleb endine Eesti koondislane Olle. “Nagu ma sellele komisjonile ka kinnitasin, et nii oli siis, ja väidetavalt mingeid muid tõendeid ei ole sinna juurde tulnud, siis ma ikkagi hetkel ka siin praegu jääksin enda arvamuse juurde.”
Küsimusele, kas ta tema siis Bernatskilt dopingut pole ostnud, vastab Olle: “Ei ole.”
Raul Olle. Autor/allikas: Kuvatõmmis/ETV
“Otse-eetris võin vabandada Raul Olle ees. Nad on sportlased, fanaatikud. Kui ma oleks ise tegelenud, mul oleks võimalus olnud, oleksin täpselt samu preparaate proovinud ja võtnud,” räägib Bernatski. “Sportlasest fanaatikud on fanaatikud, on asjaarmastajad, seal on suur vahe. Saavutuse nimel on nad kõigeks nõus. Selline peabki sportlane olema.”
Bernatski näib tagantjärgi rohkem kahetsevat, et asja avalikustas, kui et dopinguga mässas. Kuna Eestis puudub tol hetkel seadustik ja väidetavad teod oleks ka aegunud, ei saa politsei asja uurida. Port on veendunud, et põhijoontes rääkis Bernatski tõtt, ja pettunud, et olümpiakomitee ning alaliit jätsid selle sisuliselt tähelepanuta. “Ega see mõnus tunne ei ole,” tõdeb ta. “Tahaks ju endale ka kangelasi. Sa ei taha, et need kangelased osutuvad petjateks.”
Team Haanja
Alaver ja tema õpilased pääsevad teist korda süüdijäämisest. Ehkki formaalselt pole Alaver enam Eesti suusatamise juhtimise juures, tegutseb ta halli kardinalina. 2015 luuakse Team Haanja, mille taga seisavad Alaverile ustavad sponsorid ja kuhu meelitatakse hulk Eesti parimaid suusatajaid. Tekib olukord, kus üks eratiim on alaliidust võimsam. Ametliku koondise peatreener on endine tippsuusataja Jaanus Teppan, aga ta tunneb end nagu tühi koht. “Ma ei saanud üldse aru, kas siis suusatamist on vaja või ei ole ja see tundus nii selline kuidagi imelik kaerajaan,” meenutab Teppan.
“Team Haanja kaudu ta saigi siis dirigeerida. Ta ei olnud siis Eesti suusakoondise peatreener, aga selle kaudu ta sai ikkagi kogu seda Eesti meeste suusatamist – ja Andrus Veerpaluga veel koostöös ka – siis juhendada ja sportlased said sel ajal seal olla,” selgitab Pahv.
“Probleem oli selles, et Alaver hakkas pidama seda Team Haanjat Eesti suusatamiseks. Ja suusaliit ei suutnud nii palju ohjes hoida asja,” arvab ERR-i spordiajakirjanik Tarmo Tiisler. “Sest suusaliidul ei olnud sponsoreid, aga Alaveril jälle oli Merko näol toetaja olemas. Tänu millele suusatajad said suusatada.”
“Ei no mina püüdsin võimalikult ilma tülideta asju ajada, ei ole mõtet ju pritsida sappi, kelle peale, milleks, kui sa ei tea, miks need asjad tehakse niimoodi,” jutustab Teppan. “Siin võib lihtsalt oletada, et võib-olla oleks tulnud midagi päevavalgele. Võib-olla – see on selline ehkutamine, et ei tea.”
Doktor Schmidt
Viis korda Eesti parimaks treeneriks valitud Alaver on pühendanud suusatamisele kogu elu, aga rida tunnistajaid ja tõendeid kinnitavad, et meeletu töö ning parimate treeningvõtete kõrval tundis ta läbi karjääri huvi ka keelatud meetodite vastu ning jätkas hoolimata korduvatest napikatest. Pealtnägijal õnnestub saada enda valdusesse üle tuhande lehekülje eri riikide ülekuulamisprotokolle ja muid dokumente, millest joonistub detailne pilt pettuse anatoomiast ning kuidas see lõpuks päevavalgele tuli.
“Fakt on see, et tegemist on ju väga targa inimesega, omal ajal ikkagi oli ka tippspetsialist ja praegu ka võib öelda suusatamise tippspetsialist. Aga need vahendid, mis ta on valinud selles läbilöömiseks… See näitab ikkagi, et kogu see tarkus, selle taga ikkagi on lihtsalt pätt,” tõdeb Pahv.
“Ühiskond laidab teda. Mina teda hukka ei mõista,” ütleb aga Bernatski. “Kes oli kunagi sportlane, saab aru, kuidas sportlane tahab midagi saavutada. Need saavad aru.”
Siinkohal tuleb tutvustada doktor Mark Schmidti. Ise spordiga tegelenud ja spordidiagnostikuks õppinud sakslane sattus esimest korda dopingukahtluste fookusesse nullindate lõpus.
Mark Schmidt vahistamisel Autor/allikas: Marcus Scheidel/Mas Bildagentur
“Ta oli juba seotud rattaspordiga 2009–2010 ning järgnevatel aastatel ning oli juba varem kahtlusi tema suhtes, kui sügavalt ta oli rattaspordi dopinguga seotud sel ajal, kuid polnud palju muud,” avab tausta Saksamaa uuriv ajakirjanik Hajo Seppelt.
Schmidt keeldub intervjuust selle dokumentaali tarvis, aga politsei ülekuulamisel räägib ta hiljem nii: “Pärast seda, kui mu maine oli ruineeritud, alustasin ma ise dopinguäri. Nii võib seda lihtsalt väljendada. See oli minu isiklik otsus, ilma mingi välise mõjutuseta.”
“Ta elas ja asus Erfurdis, mis on Ida-Saksamaal. Tema ema oli, nii palju kui ma tean, seotud Ida-Saksa spordiga ja, ütleme, spordimeditsiiniga. Neil oli suur riigi rahastatud dopingusüsteem. Ja Mark Schmidt tuli sealt,” selgitab Seppelt. “Temagi oli arst. Seega võib vähemalt ette kujutada, et see, kuidas ta mõtles, kuidas ta sporti suhtus, oli teistsugune võrreldes arstiga, kes on spordist kaugel.”
“Ma ei oska teile tõesti täpselt öelda, mis mulle sisse läks, et ma ise dopinguga alustasin,” ütleb Schmidt tunnistust andes. “Tuleb tõesti öelda nii, et “kui juba maine ruineeritud, siis elatakse täiesti häbenematult”.”
Schmidt tegutses täiesti ametlikult oma emaga üldarsti praksises Erfurdis, teisalt ehitas selle varjus üles massiivse dopinguteenuse. Tagantjärgi on näiteks teada, et 2012 ostis ta 50 000 euro eest veredopingu aparatuuri, mida varem kasutas Austria sporditegelane Stefan Matschiner, kes oma kodumaal ka süüdi mõisteti.
Mark Schmidti praksis Erfurdis Autor/allikas: SCANPIX/www.imago-images.de
“Üllatav oli see, kui lihtne oli sportlastele dopingut valmistada. Soetad oma garaaži varustuse – tsentrifuugi, korraliku külmiku. Nii saidki suurt hulka sportlasi veredopinguga varustada. See oli asja juures kõige üllatavam,” ütleb Austria prokurör Dieter Albert.
Saksa ringhäälingu ajakirjanik Sebastian Krause viibis hiljem kõigil seda afääri puudutavatel kohtuistungitel Saksamaal. Muuhulgas kõlas seal ka versioon, kuidas peategelased väidetavalt teineteist leidsid. Ta rõhutab, et ei saa seda ise tõestada.
“Toimus kohtumine umbes 2014. aasta paiku. Kohtusid Mati Alaver, Saksa dopinguarst Schmidt, Austria murdmaasuusatamise treener Walter Mayer, ja Dario Nemec, Horvaatia kergejõustikutreener, kes töötas Saksa arsti juures dopingudiilerina,” vahendab Krause kohtus räägitut.
“See ei vasta üldse tõele,” väidab dopingukuriteos süüdi mõistetud Austria treener Walter Mayer.
Walter Mayer Autor/allikas: SCANPIX/imago images/dmuk-media
Korduvalt spordipettuses süüdi mõistetud Mayer, kes nüüd elab tagasihoidlikult Austria-Ungari piiri ääres ja tegeleb ehitus -ja kinnisvaraäriga, möönab, et tunneb kõnealuseid isikuid, aga eitab dopingu arutamist.
“Minust tehti Austrias justkui suurim spordikurjategija. Mu maine polnud lihtsalt negatiivne, vaid veel madalam. Kõik, kes arvasid midagi teadvat, asusid mind süüdistama,” räägib Mayer. “Mati pole mingi pühak. Aga ma tean täiesti kindlalt, et teda süüdistatakse ka asjades, mida ta kindlasti ei teinud. Aga ma ei tea ka täpselt, mida ta tegi.”
Uued kliendid
Isegi kui peale asjaosaliste endi ei tea keegi täpselt, kuidas eesti veterantreener ja temast ligi 25 aastat noorem saksa doktor tutvusid, näitavad tõendid, et 2016 käib nende koostöö juba hooga.
Sel hetkel treenib Alaver Kasahstani suusaässa Aleksei Poltoraninit ja nõustab Team Haanjat, kuhu kuuluvad teiste seas Karel Tammjärv, Algo Kärp ja Andreas Veerpalu. Et ka nemad keelduvad intervjuust, kasutame taas politseis antud ütlusi.
“Mati rääkis mulle, et siit edasi minnes, kui sa tahad paremaid sportlikke tulemusi ja kiiremini sõitma hakata, peaks ma dopingut kasutama hakkama. Mati sõnul olevat risk olematu,” räägib Kärp uurijatele.
Algo Kärp Autor/allikas: ERR
“Veredopinguga vahelejäämise võimalust hindas Mati Alaver kaduvväikeseks. Ma uskusin teda seetõttu, et pidasin Mati Alaveri siis ja pean teda ka täna inimeseks, kes teab neid asju, kes täiendab ennast pidevalt ja ei räägi asjadest, mida ta ei tea,” ütleb Tammjärv ülekuulamisel.
“Ma olin pingutanud ja treeninud ja oli ka juba natuke tulemusi, kuid ikka jäi midagi puudu. Ka meedia survestas ja oli oht, et toetused kaovad ära,” põhjendab Kärp tunnistusi andes. “Alaveriga vesteldes rääkis ta mulle, et selleks, et olla teistega võrdne, tuleb kasutada samu vahendeid. Mati pidas silmas seda, et ka teised suusatajad kasutavad dopingut.”
“Pean lihtsalt rääkima, miks dopinguga alustasin. Mina pidasin seda normaalseks,” selgitab dopinguga patustanud Austria suusataja Max Hauke.
Samal ajal hakkab Schmidti kliendiks ka nende konkurent suusarajal, austerlane Max Hauke, kelle põhjendused ja edasine kogemus on äravahetamiseni sarnased. “Kui keegi tegi erakordselt tugeva võistluse, ei seletatud seda treeninguga, heade suuskade või muuga. Head suusad ja tugev trenn käisid asja juurde. Aga selles selgituses oli alati mängus doping,” räägib Hauke.
Varjunimed
Näeme mustvalgel, kuidas septembris 2016 klapitab Alaver Schmidtiga graafikut, et Müncheni lennujaama lähedal, Novoteli hotellis tema sportlastele salaprotseduur teha: kell 16.15 sportlane nr 1, kell 17.05 kolleeg 2 jne. Kusjuures ta rõhutab, et sportlased ei näeks üksteist.
“See operatsioon, kuidas verd välja võeti, verd vahetati, oli tegelikult üles ehitatud väga keeruliselt, väga konspiratiivselt,” selgitab riigiprokurör Taavi Pern. “Neid verevahetusi, vere väljavõtmisi lepiti kokku erinevatesse riikidesse, kasutati konspiratsiooni, kasutati hüüdnimesid.”
Taavi Pern intervjuud andmas Autor/allikas: ERR
Esimesel kohtumisel lepitakse kokku kliendi varjunimi, mida kasutada nii omavahelises suhtluses kui arvepidamises. Karel Tammjärve alias on “Prince Charles” või “PC”, Algo Kärp “Maxi”, Andreas Veerpalu “Andrej”, eestlastega tihti koos treeninud Kasahstani koondislane Aleksei Poltoranin “Einstein”. Austerlased Dominik Baldauf “Peer” ja Max Hauke “Moritz”.
“Vahest teate seda vana kuulsat lasteraamatut Austrias ja Saksamaal. “Maks ja Moorits”. Mark Schmidt küsis, kui alustasime, mis mu hüüdnimi on. Istusin seal ja mõtlesin, et olen Max… Olgu siis Moritz,” meenutab Hauke.
Schmidti enda alias on “David Novak”. Alaveri kutsutakse “Kindraliks”.
“See annab tunde, et see isik, Kindral, kes kontrollib, kes juhib süsteemi, kes on võtmeisik, kes on kõigiga ühenduses. Aga jällegi – ma ei tea seda. Mida ma tean, et teda kutsuti Kindraliks,” ütleb Seppelt Alaveri varjunime kohta.
Hiljem kätte saadud sõnumid ja kirjavahetus on nagu dopinguleksikon. Ravimite nimetusi ja kahtlaseid fraase oli nii palju, et ülevaate saamiseks teeb prokuratuur eraldi tabeli. Sealhulgas mõned kombinatsioonid on isegi eksperimentaalsed või loomadele mõeldud. Kõige rohkem käib aga jutt veredopingust.
“Lühidalt – sportlaselt võetakse kindel kogus verd, mis pannakse tsentrifuugi, kus eraldatakse punased verelibled. Järele jääb väiksem kogus verd, mis sügavkülmutatakse,” räägib prokurör Albert. “Enne võistlust sulatatakse see üles ja manustatakse sportlasele. Nii on sportlasel järsku palju rohkem punaseid vereliblesid.”
Veredoping Autor/allikas: sabinurce/Pixabay
“Ma olen alati sportlastele öelnud, et kõige puhul, mis seotud kasvuhormoonidega, ei anna ma mingit garantiid. Ma ütlesin neile vaid, et mis puutub veresüsteemi, siis viin ma neid kontrollidest läbi. Kõik keemiasse puutuv ei ole minu ala,” räägib Schmidt uurijatele. “Omaveri on omaveri, minu jaoks pole see keha kahjustamine. Verega pole ma ka kunagi üle doseerinud. Ma ütlesin neile, et kui te tahate hormoone, siis teen seda, aga kontrollide puhul ei anna ma mingit garantiid.”
“Ta selgitas meile, et kui teeme vereülekande, võib midagi ka valesti minna. Aga lisas alati, et jah, on väike risk, aga tavaliselt probleeme ei teki,” meenutab Hauke doktori sõnu.
Kõigi sportlastega kordub laias laastus sama stsenaarium, mis algab sellest, et hooajavälisel ajal – näiteks ratturitega talvel ja suusatajatega suvel – kogutakse piisav vere tagavara. Enamasti sõidavad sportlased selleks Saksamaale ja valdavalt kohtutakse hotellides lennujaamade lähedal.
“Tagantjärele tundub see veidi pöörane ja keerukas. Aga ei olnud kuigi keeruline. Ma olin üsna närvis. Aga mõtlesin, et olgu, ma pean seda tegema, et mängus sees olla. See oli viis, kuidas oma tegu endale selgitasin,” avaldab Hauke. “Ära ole närvis, see on normaalne, tee ära.”
Max Hauke Seefeldi MM-il Autor/allikas: SCANPIX/AFP
Kui verekorje toimub peamiselt Saksamaal, siis tagasi pumpamine üle ilma. Schmidt või tema abilised saadavad varjuna murdmaalasi võistlustel Alpidest Lapimaani ja olümpiakülast Otepääni.
“See tähendab ka seda, et abilistel pidid olema kaasas vereülekande tegemiseks vajalikud vahendid ja, mis ehk kõige õõvastavam – need abilised pidid olema suutelised ühest riigist teise reisima sellisel viisil, et neil oli kaasas inimveri mingites pakendites,” lausub riigiprokurör Pern.
“See oli planeeritud nii, et kui oli maailmakarikaetapp, siis on keegi kohal. Sest Schmidtil olid ka oma abilised,” kirjeldab Hauke. “Keegi on kohal, kõik korraldatakse, saame oma vere enne võistlust ja vabaneme sellest võistluse järel.”
“Sel moel sai vältida dopingutestis põrumist. Mida varem sa verd manustad, seda kiiremini näidud normaliseeruvad,” selgitab Austria prokurör. “Verd manustati enne reisi, et võistluseks oleks punaliblede hulk suurem.”
“Seda, millistes tingimustes seda tegelikult transporditi, kus seda hoiustati, seda me ei tea,” tõdeb Pern. “Ja minu arvates ainuüksi sellest võib kujuneda väga-väga suur oht inimese elule ja tervisele.”
“Sa oled Konrad”
Et klientuur on suur ja geograafia lai, värbab Schmidt abilisi. Üks neist on ehitajana töötav ja varem kakluse käigus inimese tapmise eest kriminaalkorras karistatud Dirk Quiatkowski, kelle hüüdnimi on pika kasvu tõttu “Korvpallur”. 2017 veebruaris toimetab “Korvpallur” Tallinna lennujaama paki, millele parasjagu välismaal viibiv Alaver palub järele minna Raul Ollel.
“Kui ma õigesti mäletan, siis ta viitas, et mingi pulber on selles pakis sees. Millega tegelikult tegemist oli, seda me ei tea seniajani, aga mäletan ka seda, et Mati Alaver palus ka Raul Ollel kasutada sellist konspiratsiooni, et ta palus kasutada varjunime ja ennast nimetada kellekski teiseks seda pakki vastu võttes,” räägib Pern.
“Sa oled Konrad ja sa kohtad Kolleget. Ta annab sulle pisikese pakikese,” kirjutab Alaver sõnumis Ollele.
Olle ei imesta ega küsi spioonimängu üle, vaid teatab: “Selge. Mis oleks suhtluse keeleks?”
“Mati helistas, kui ma olin, ma ei mäleta, äkki seal Alutaguse maratonil, et kas sa saad ühe paki lennujaamast ühe inimese käest ära tuua. Ja siis ma ütlesin, et annan teada, et kui ma selleks ajaks jõuan, siis ma ka toon,” meenutab Olle. “See Konrad… ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, et oleks seda maininud, selle teise isiku nime ma jätsin meelde.”
Sõnumitest näeme, et pakis on pulber, mida Tammjärv juba järgmisel päeval Otepääl võistlustel kasutab. Olle ise leiab, et ei teinud midagi lubamatut.
“Kui need kohtuinstantsid oleksid seal tuvastanud mingi keelatud tegevuse, siis ma arvan, et nad oleksid selle Mati Alaveri kohtuprotsessi kõrval tekitanud teise kriminaalasja Raul Olle suhtes ja paneksid mulle süüks dopingu tarvitamisele kaasaaitamise, aga tänase päevani seda tehtud ei ole,” lausub ta.
Sama kuu lõpus transpordib Quiatkowski sportlaste verd Saksamaalt Soome Lahtis toimuvatele maailmameistrivõistlustele, kui piiril tekib sekeldus.
Veredoping Autor/allikas: AhmadArdity/Pixabay
“Kui Quiatkowski laevalt maha sai, helistas ta mulle ja rääkis, et kõik on perses, kuna toll kontrollis teda ning leidis verekotid ja afereesimasina. Veri oli ühes suures külmakastis. Tolliametnik oli soome mees. Ta ütles Quiatkowskile, et teab, milleks kõik see on,” rääkis Schmidt ülekuulamisel. “Quiatkowski andis tolliametnikule 500 eurot ja võis siis edasi sõita. Protseduure viisin läbi mina, selleks lendasin kohale. Mul oli kolm eestlast ja Poltoranin.”
15 kilomeetri klassikasõidus saavutab Kärp 26. ja Andreas Veerpalu 36. koha, 30 kilomeetris on Tammjärv 36. ja sprindis 58. Kuigi Poltoranin saavutab võrdlemisi kõrge, seitsmenda koha, on Alaver rahulolematu ja kirjutab Schmidtile korduvalt, et tal on sportlane number üks, kelle suurde edusse ta on valmis palju panustama. Näiteks nädalapäevad pärast MM-i saadetud email: “Kuidas on olukord tüvirakkudega või geenitehnoloogiaga. Ma mõtlen – verevähk, aneemia ja nii edasi.”
Mati Alaver Autor/allikas: Ülo Josing/ERR arhiiv
“Mati Alaver küsis aeg-ajalt Saksa arstilt uute dopinguainete ja -meetodite kohta. “Aga geenidoping? Saaks proovida? Sa saad ju seda, olen kindel!”,” vahendab Saksa ajakirjanik Krause.
Schmidt siiski keeldub geenidopingust sõnadega “ma olen ikka veel arst” ja “ma tahan, et kõik sportlased saaksid pärast karjääri lõppu elada normaalset, tervet elu”.
“Minu silmis oli see võrgustik ühel hetkel nii suur, et tal puudus ülevaade ja kontroll selle üle,” arvab Krause. “Tekkisid olukorrad, mis muutusid lõpuks ohtlikuks.”
Ühelt poolt töötab muljetavaldav süsteem, kus salaja teenindatakse kümneid sportlasi, teisalt on üksjagu sekeldusi. Näiteks meditsiinilise kogemuseta Dirkil on algul raskusi veeni tabamisega. Schmidt rahustab Tammjärve märtsis 2017. “Seekord ma luban sulle, et ta tabab sinu kätt. Ta harjutas minu käte peal ja ühe meie sõbra peal. Enne sinu juurde tulemist oli ta seda teinud juba üle 50 korra. Nii et tavaliselt peaks see välja tulema!!” kirjutab Schmidt.
“Võib kujutleda, et inimene, kellel on sellised käed ja kellel puudub vastav meditsiiniline haridus, peab süstla sportlase veeni paigaldama. See on täiesti segane!” imestab Krause.
Kõike klappima saada on keeruline seda enam, et reisimist on palju ja mitu päeva vältavate võistluste ajal tehakse vere sisse-välja nõristamist korduvalt. Kuna Schmidti kliendid ei saa pikalt eemal viibida või on majutatud asjasse pühendamata sportlastega ühte tuppa, toimub protseduur mõnikord isegi autos.
“Mul on alati meeles need hullumeelsed ajad mu elus. Teha midagi sellist tanklas, autos,” meenutab Hauke. “Ma ei kartnud kunagi, sest ütlesin alati endale, et ikka on risk, et midagi juhtub, aga mul oli usaldus, et kõik läheb hästi. Siis tekib sinus kindlus. Midagi ei juhtu. See toimib.”
Raha
2017 suvel ja sügisel kirjutavad Alaver-Tammjärv-Schmidt kümnetes kirjades täiesti lahtise tekstiga dopingutegevusest. Tarbitakse ka albumiini, insuliini ja kasvuhormooni, mis on kõik sportlasetele keelatud.
“Tavaliselt ostsin ma alati Novonordiski Norditropini 5mg/1,5ml (330 eurot pen). Sportlased said ju alati vajadusel ühe pen’i. Ainult Alaver tahtis ikka jälle korraga rohkem pen’e,” tunnistab Schmidt ülekuulamisel.
Karel Tammjärv Seefeldis Autor/allikas: Indrek Mänd/ERR
“Kasvuhormooni kasutamine oli üsna sage ja ma seetõttu ei mäleta, millal see algas,” räägib Tammjärv ülekuulamisel. “Süstisin seda kõhu naha alla hilisõhtul. Süstisin ülepäeviti või kolm korda nädalas kolme nädala jooksul ja siis oli paus. Lisaks kasutati veredopingu varjamiseks preparaati nagu Humanalbumin.”
Alaver lepib Schmidtiga kokku põhisuunad, aga keskendub ise rohkem oma sportlasele number üks ehk Poltoraninile. Eestlaste dopingu tarvitamise korraldus ja selle eest tasumine jääb aja jooksul üha rohkem Tammjärve õlule, kes on ka Team Haanja juhatuses.
“Meile teadaolevalt kanti osa Team Haanjale mõeldud sponsorrahast otse näiteks Karel Tammjärve isiklikule pangakontole, kus ta võttis selle raha sularahana välja ja viis ja tasus siis sularaha eest selle niinimetatud teenuse eest Mark Schmidtile,” kirjeldab Pern.
Tammjärve sõnul maksis esimene hooaeg 4000 kuni 6000 eurot sportlase kohta, edaspidi 8000, PyeongChangi olümpiahooajal koos reisidega veel rohkem.
PyeongChangi olümpia
Kõigi jaoks on tippsündmus 2018 taliolümpia Lõuna-Koreas PyeongChangis. Schmidt disainib üksikasjaliku dopinguprogrammi, muuhulgas plaanitakse, kuidas abimees Dirk koos vajalike seadmetega teise ilma serva reisib. Tammjärv teeb olümpiahooaja dopinguteenuse kalkulatsioone nelja sportlase jaoks, kelleks – nagu kirjavahetusest selgub – on taas tema ise, Andreas Veerpalu, Algo Kärp ja Aleksei “Einstein” Poltoranin. Vahelejäämise vältimiseks otsustatakse transportida veri Lõuna-Koreasse enda kehas.
“Enne lendu kandsime eestlastele ja kasahhile verd ning lisaks manustasin ma Clexane 40 või 60 (sõltuvalt kehakaalust) tromboosi profülaktikaks. Lihtsalt selleks, et midagi ei juhtuks,” selgitas Schmidt enda tunnistuses.
Vere tankimine toimus taas Saksamaal ja Tammjärv postitas isegi sotsiaalmeediasse vahvaid pilte lennust Koreasse.
“Kui vastupidavusala sportlane istub tunde sundasendis ja tema punaste vereliblede hulk on suur, siis arvestades profisportlase pulsi eripäraga, on see väga ohtlik,” selgitas Austria prokurör Dieter Albert. “See üllatas ka meid kui uurijaid. Nii jõudis veri maailma teise otsa. Verd ei transporditud pagasis. See oleks silma torganud. See oli riskantne ettevõtmine.”
“Dirk Quiatkowski saatsime juba kolm päeva varem kohale. Tal olid kaasas tühjad täisvere kotid, Clexane ja oletatavalt ka süstimisvahendid. Kohapeal polnud meil algul autot, peavarjuks oli üks puhkekorter. Dirk pidi alati minuga kontakteeruma, kui palju vaja sisse, kui palju välja lasta. Aga Alaver suhtles samuti minuga,” selgitas Schmidt ülekuulamisel.
“Pealtnägija” käsutuses on mitu dokumenti, milles ka Quiatkowski kirjeldab, kuidas kohtus olümpial korduvalt “Kindraliga” ja teenindas “Einsteini” ning eestlasi. Tema sõnul oli Andreas Veerpalu isa Andrus Veerpalu samas toas, kui ta Lõuna-Koreas pojale veredopingut tegi ning Schmidt olevat kinnitanud, et isa oli ise aktiivne osaline veredopingus.
Andreas Veerpalu Autor/allikas: ERR
Isa ja poeg
“See on asi, millest mina lapsevanemana aru ei saa,” tunnistab suusaliidu endine tegevsekretär Ülle Viinapuu. “Ma ei tea, see tundub nagu mingi… see on tõeliselt halb unenägu.”
“Sa oled nõus sellega, et su poeg võtab dopingut ja rikub oma tervist sellega. See on asi, mis ei mahu üldse mingitesse raamidesse minu arust,” tõdeb ka Pahv. “See on kogu selle Eesti suusaspordi dopingusaaga kõige jäledam asi minu arust.”
“See näide pole tõend, küll aga märk, et profispordis on doping laialt levinud. Ja surve dopingut tarvitada, isegi oma pojale dopingut anda, olla dopingusportlane… See surve on nii suur, et isegi see, kes ei taha sohki teha, peab seda lõpuks tegema,” nendib Krause.
Sebastian Krause Autor/allikas: ERR
Hämmastaval kombel ei tee ükski Schmidti klient Lõuna-Koreas tugevat tulemust. Tammjärve parim on 22. koht 15 kilomeetris, Kärbi kõrgeim koht on 17. koht 50 kilomeetril ja Andreas Veerpalu on samal distantsil 38.
“Milleks seda üldse vaja oli? Kas sellepärast, et 60. kohalt tõusta 40. kohale?” imestab Teppan. “Mis oli üldse selle asja mõte? Ma ei saanud sellele üldse pihta. Tulemust ei olnudki!”
“Eks see teenus oli kõikuva kvaliteediga ilmselt. Võib-olla oli sel hoopis platseeboefekt,” mõtiskleb Pern. “Me tegelikkuses ei tea, kaugele oleks need sportlased jõudnud ilma selliste vahendite kasutamiseta ja kui edukad nad tegelikult tänu sellele, et nad ühte või teistviisi kasutasid, üldse olid.”
Lisaveri transporditakse Euroopasse tagasi sportlaste kehas ja võetakse välja Tallinnas. Selleks lendab Eesti pealinna Schmidti teine abiline, meditsiiniõe taustaga Diana Sommer. Protseduur toimub hotellis.
“Ma pidin Einsteinilt vere välja võtma. Me läksime mõlemad tuppa ja kui ta näitas mulle kohta, kuhu ma peaks torkama, ma keeldusin ja ei teinud seda. See oli ta vasak käsi, küünarliigese koht ja veresooned olid täielikult läbi torgatud, tulipunane, turses,” seisab Sommeri tunnistuses. “Mark veenis siis Einsteini, et ma võiks torgata kuhugi teise kohta. Siis ma võtsin veel verd Andrejlt, PC-lt ja Maxilt. Nad jõudsid lennu hilinemise tõttu hiljem kohale ja kõigilt kolmelt võtsin ma kaks kotti verd välja. Ka nende käed ei näinud head välja. Mitte nii halvad nagu Einsteinil, aga ka mitte head.”
Valed, valed, valed
Hoolimata kesistest tulemustest ja Schmidti hindade tõusust jätkub järgmisel hooajal kõik sama mustriga. Näiteks 2018 novembri lõpus Norras peetaval MK-etapil toetavad sportlasi salaja Diana Sommer ja nüüd ka Mark Schmidti isa Ansgard, kes saavad distantsilt detailsed juhised dopingutohtrilt.
“28. novembril sain pärimise peale nende andmed, kellele pidin protseduuri tegema. Need olid Peer, Moritz, PC ja Andrej. Novembri lõpus või detsembri algul aastal 2018 lendasin Lillehammerisse,” tunnistab Sommer.
Karel Tammjärv edastab samal ajal treeneri ehk Alaveri instruktsioone, palju dopingut panna, ning protseduuri kohana lepib kokku tema toa.
“Homme hommikul peaks Diana olema treeneri toas 7.45. Ma tulen 7.50 ja Andrej kohe pärast mind 8.10. Minule kaks sisse, Andrejle üks sisse,” kirjutab Tammjärv.
“Esimesel õhtul olid PC ja Andrej mõlemad toas. PC manustas ise, Kindral manustas Andrejle. Nemadki said kumbki kaks kotti,” tunnistab Sommer.
Tulemused on taas kahvatud. Kuid nüüd hakkab silmus petturite ümber koomale tõmbuma. Saksa uuriv ajakirjanik Hajo Seppelt, kes on paljastanud mitmeid suuri dopinguvõrgustikke, saab kontakti Austria murdmaasuusataja Johannes Dürriga, kes jäi 2014 Sotši olümpiamängude ajal dopinguga vahele ja väidab, et tahab karjääri puhtalt taasalustada ning on valmis rääkima, kuidas pettuse teele sattus.
“Selle dokumentaali tegemise ja monteerimise käigus saime aru, et see võib olla väga-väga suur!” avaldab Seppelt.
Hajo Seppelt Autor/allikas: ERR
Tagantjärgi on teada, et – nagu dopingupatustega tihti – Dürr räägib ainult osa tõest. Samal ajal kui ta Seppelti tiimile 2018 sügisel südant puistab, kasutab ta ise veel dopingutohter Schmidti ja tema abiliste teeneid.
“Kas te kujutate ette – me teeme loo inimesest, sportlasest, kes räägib avalikult oma dopinguminevikust ja räägib, kuidas ta tunneb süsteemi, saab aru kui suur on surve, kuidas sa dopingu teele satud aastate jooksul ning räägib, kuidas ta on puhas. Kuid kogu selle aja, kui me temaga intervjuusid tegime, ta jätkas dopingu tarvitamist,” imestab Seppelt.
Dokumentaal läheb Saksa kanalil ARD eetrisse 17. jaanuaril 2019, aga ei nimeta veel konkreetselt Schmidti nime. Samal päeval levib petturite hulgas info, et Poltoraninil on tekkinud probleeme dopingukontrolliga.
Tammjärv kirjutab Schmidtile: “Sellest tuleb suur pasatorm ja palju küsimusi, kui see lugu päevavalgele tuleb.” Ometi seltskond jätkab. Vaid paar päeva hiljem on Schmidti abilised Eestis Otepää MK-etapil ja tangivad nii Tammjärve kui Hauket. Kusjuures, Hajo Seppelt on saatnud oma kaameramehe Eestisse, et küsida kommentaari ei kelleltki muult kui Dürri koondisekaaslaselt Max Haukelt.
“Ta teeskles, et ta pole seotud ja ta ei tea sellest midagi ja see pole hea, mida iganes ta ütles,” meenutab Seppelt.
“Seisin seal ja sain aru, et ma pean valetama!” tunnistab Hauke.
“Ja see näitas taas spordi võltsvagadust. Sul on inimesed kaamera ees, kes valetavad, valetavad ja valetavad,” ütleb Seppelt.
“Sel hetkel oli doping minu jaoks normaalsus,” avaldab Hauke. “Mõtlesin, et olgu, ma pean seda tegema. Siis pidin seisma ajakirjaniku ees ja ütlema, et sellised on pahad… Aga see käib asja juurde.”
“Nad ei räägi kunagi dopingu kohta tõtt, sest see hävitab äri. See pole kunagi – ära tee dopingut. Spordis on alati – ära räägi dopingust,” tõdeb Seppelt.
“Sa ei saa tõtt rääkida, sest siis tekiks sul suured probleemid. Seega püüad end kaitsta,” sõnab Hauke.
Mati Alaver Autor/allikas: Siim Semiskar/ERR SPORT
Operatsioon “Aadrilaskmine”
Hooaja tähtsaim etteaste on talialade MM Austrias Seefeldis. Suurvõistluse avapäeval ja päev enne oma 65. sünnipäeva annab sündmust Eestist jälgiv Alaver raadiointervjuu.
“Mina olen küll väga õnnelik inimene, et on õnnestunud teha tööd selle nimel ja näha kõrvalt, kuidas aastatel 1999–2010 Eesti suusatajad Kristina, Andrus ja Jaak võitsid 17 medalit, ja kuna see ettevalmistuskultuur, need oskused ja traditsioonid on Eestis olemas, siis ma olen täiesti kindel, et see on ainult aja küsimus, kui Eesti suusataja on taas tagasi tiitlivõistluste pjedestaalil,” rääkis Alaver “Vikerhommikus”.
Politsei on selleks hetkeks juba osa dopinguvõrgustiku liikmeid jälgimise alla võtnud. Muuhulgas fikseeritakse 22. veebruaril, kuidas Ansgard Schmidt läheb apartementhotelli Excelsior juurde ja helistab kella toale number 24, milles peatuvad Kasahstani tiimi hooldemehed. Uksele tuleb Andrus Veerpalu. Süüdistuse kohaselt annab eestlane vanahärrale toa võtme, mille abil Mark Schmidt järgmisel hommikul, 23. veebruaril sinna siseneb ja teeb Poltoraninile vereprotseduuri vahetult enne 30 kilomeetri distantsi. Sarnane sebimine jätkub veel mitu päeva, kuni 27. veebruari hommikul nabib Austria ja Saksa politsei ühisoperatsioon “Aadrilaskmine” kõik kinni. Max Hauke tabatakse otse kanüül veenis.
Politseioperatsioon 2019. aasta MM-i ajal Seefeldis Autor/allikas: SCANPIX/AFP
“Kui Seefeldis vahele jäin, seal diivanil istudes oli samas tunne, et suur kivi on südamelt langenud. Mul pole enam seda survet! Kogu eelneva aja ma ei saanud arugi, milline koorem see oli,” hindab Hauke tagantjärgi.
Austrias vahistatakse Tammjärv, Veerpalu, Poltoranin ja üks Schmidti abiline. Andrus Veerpalu hotellitoast leitakse metallkast meditsiinitarvikute ja keelatud ainetega. Teisel pool piiri, Münchenis võetakse vahi alla Schmidt ja temaga seotud aadresside läbiotsimisel tuleb ilmsiks hulk dopingukraami. Näiteks laost Erfurdis leitakse 45 külmutatud verega kotti, mis suudetakse hiljem seostada kümne sportlasega.
“Tegevuse ulatus oli jahmatav. Arsti ülekuulamisel Saksamaal paljastati üha enam sportlasi,” ütleb prokurör Albert.
“Ja see oli tohutu-tohutu võrgustik. Tohutu võrgustik üle Euroopa, mis paljastati 2019,” sõnab Seppelt.
Pärast arestimajast pääsemist annab Karel Tammjärv Eesti koondise pealiku Anti Saarepuuga pisarakalkvel pressikonverentsi.
Anti Saarepuu (vasakul) ja Karel Tammjärv pressikonverentsil Seefeldis. Autor/allikas: Kuvatõmmis
Eestis on see uudispomm seda enam, et noorte suusatajate kõrval on skandaali segatud endised ebajumalad Alaver ja Veerpalu.
“Need, kes veel peale seda eelmist skandaali uskusid, et Alaver, Veerpalu, kogu see punt on õiged mehed tegelikult, siis nende jaoks jõudis see tõehetk ikkagi kätte,” arvab Pahv.
“Mis mul kohe välgatas, on see, et see haigus lõi ikkagi valusalt välja. Seda kõike oleks saanud varasemalt kinni pidada. Me lasime ise kogu sellel asjal hapuks minna. Ja see kahju on palju suurem nüüd,” nendib Port.
Tammjärv küll kahetseb, aga tagantjärgi on teada, et jätab väga palju rääkimata. Sama taktikat püüab kasutada Mati Alaver, kui Eesti Televisioon ta kodulinnas Tartus kätte saab.
Kümmekond päeva pärast skandaali puhkemist, 11. märtsil, peetakse Alaver kinni ja tema kodu otsitakse läbi. Suusaprofessori legendaarne süsteemsus ja põhjalikkus saavad talle saatuslikuks, sest uurijate kätte langevad (otsapidi juba prügikastist ja kaminast) kirjad, sõnumid ja muud materjalid, aga ka – mis kõige tähtsam – Alaveri päevik. See purustab viimasegi illusiooni. “Sõida minema”, “Algab uus elu!!!”, “Suuremad valed üle vaadata!!!”, “Teavad, kes on Kindral” – on vaid mõned fraasid, mida Alaver pärast skandaali puhkemist päevikusse kritseldas.
“Teha päevikusse märkmeid selle kohta, milliseid sõnumeid tuleks avalikkusele öelda, kuidas tuleks käituda, panna endale üles märkmeid selle kohta, kes on mida täpselt rääkinud, kuidas need ütlused võiksid mõjuda talle – see on ju süsteemne ja väga metoodiline,” muigab Pern. “Need viited märkmikus, mida ta oli teinud peale Seefeldi dopinguskandaali lahvatamist, näitasid ju tegelikult väga hästi ja väga ilmekalt ära selle, kui tihedalt ta selle skandaaliga seotud on ja kui palju ta selle skandaali pärast muretseb.”
“Mina ei ole ju nende inimeste nahas, kellel illusioonid purunesid täielikult. Mina ei ole ju see praegu,” ütleb Niglas. “Ma ei tea, mida nad tunnevad, et kui nemad tõsimeeli kõik uskusid. Noh ütleme, inimesse usud ja nüüd äkki see kõik kokku variseb. Aga ma kujutan ette, kui valus see oli. Ja seda tunnistada, see on ju veel valusam.”
Piret Niglas intervjuud andmas Autor/allikas: ERR
“Ma ei tea, mis Seefeldis toimus. Kui see on faktiliselt tõestatud ja Mati on süüd tunnistanud, siis saab ta karistada,” sõnab Walter Mayer. “See ei tähenda siiski, et Mati oleks Veerpalule algusest peale dopingut andnud.”
Karistused
Viiekordne Eesti parim treener mõistetakse 2019 novembris Tallinnas kokkuleppe korras süüdi dopingu kasutamisele kallutamises ja saab aasta tingimisi. 2021 jaanuaris saab Mark Schmidti seltskond karistused Münchenis: Schmidt neli aastat ja kümme kuud vanglat, Quiatkowski kaks aastat ja neli kuud, teised pääsevad trahviga või tingimisi.
Andrus Veerpalu ja Aleksei Poltoranin Autor/allikas: SCANPIX/Delfi Meedia/Rauno Volmar
Sportlased lähevad kohtu alla Austrias ja mõistetakse riburadapidi süüdi spordipettuses, kusjuures eestlased tagaselja, sest ükski neist ei ilmu Innsbrucki kohtusse. Karel Tammjärve ja Aleksei Poltoranini protsess on selle dokumentaali tegemise ajal peatatud, kuni nende asukoha kindlaks tegemiseni. FIS kehtestab Mati Alaverile ja Andrus Veerpalule spordis tegutsemise keelu, mida viimane püüab taas kord CAS-is vaidlustada, aga kaotab.
“Ma arvan, et see on selline karm õppetund. Mitte üksi võib-olla suusarahvale, vaid kogu Eesti spordile,” sõnab Ülle Viinapuu. “Võib-olla alati kui sa endast suuremate ja vägevamatega võitlema pead, siis ei tea, kas on õige minna selliseid valikuid pidi nagu Mati. Aga ta on ise ka öelnud, et see oli minu valik.”
Ülle Viinapuu intervjuud andmas Autor/allikas: ERR
“See süsteem ajab paljud meist ja eriti auahnemad seda kangelase kuulsust püüdma. Ja kui sa oled olukorras, kus sa tead, et su konkurendid kasutavad ja sa oled hea, siis miks mitte kasutada,” arutleb dokumentalist Arto Halonen.
Kui Bernatskilt küsida, kas tema meelest pole dopinguga tegelemine halb või ebamoraalne, vastab ta: “Muidugi ebamoraalne, aga mida teha? Aga kas teiste puhul on see moraalne või? Peab tõmbama mingi joone, kust on moraalne ja kust mitte? Igaüks võib selle joone seada.”
Ehk kõik tegelesid sellega? “Muidugi kõik tegelesid sellega,” vastab Bernatski.
“Miks? Raha ei teeni ainult sportlane. Dopingust ei saa kasu ainult sportlane. Kasu saab ka treener, sest ta saab rohkem raha, on osa süsteemist. Vahest saab ta pikema garantii oma töökoha säilimisele. Kasu saavad mänedžer, agent,” loetleb Seppelt. “Isegi alaliit on edukas. Staadionid on täis, suured rahvamassid kohal. See meeldib isegi poliitikutele, sest nad saavad kuulutada, et nende sporti investeeritud raha on hästi kulutatud.”
Miks nad seda ikkagi tegid? Selle draama kaks põhitegelast – Alaver ja tema säravam õpilane Andrus Veerpalu – keelduvad hoolimata aastaid väldanud läbirääkimistest ja lugematutest ettepanekutest intervjuu andmisest. Väga paljud nende kaasteelised samuti.
“Minu jaoks on Mati ikkagi Inimene suure algustähega, kellelt mina olen õppinud. Nagu ma enne juba ütlesin, tohutut pühendumust kõigesse, mida sa teed,” ütleb Viinapuu.
“Tark mees. Võimekas mees. Miks ta niimoodi tegi, ma ei tea. Ma tahaks talt hea meelega küsida,” tunnistab Tiisler. “Mis see põhjus on, mis pani sind niimoodi toimetama? Ja kas see olümpiakuld ja spordisaavutus on seda väärt, et minna seda teed?”
Peep Pahv intervjuud andmas Autor/allikas: ERR
“Okei, ta viis Eesti suusatamise tippu ja üles. Aga tõi selle samamoodi alla tagasi ja näitas, et see ülesviimine tegelikult ei maksnud ju mitte midagi,” põrutab Pahv.
“Lõppkokkuvõttes, ma ei oskagi öelda, tuli siis tulemus või ei tulnud, ma küsin vastu? Tulemust ei olnud ja nüüd siis tuli, aga nüüd me oleme sellele tulemusele jälle teistsuguse hinnangu andnud. Kas siis tuli üldse tulemust?” küsib Niglas.
“Ta pakkus sellist võltsemotsiooni meile kõigile, jah. Me kõik elasime kaasa ja karjusime hurraa. Aga nüüd tagantjärgi mõtled, see on nagu selline tühi emotsioon ja tühi tunne, tegelikult,” nendib Pahv.
Mati Alaver ja Andrus Veerpalu Autor/allikas: Siim Semiskar/ERR SPORT
Faktid:
- Schmidti võrgustikus osales vähemalt 50 inimest. Ainuüksi uurimise Austria suund hõlmas 36 inimest, kellest 23-le esitati süüdistused.
- Uurijate hinnangul oli Schmidtiga seotud rahvusvaheline võrgustik veel suurem, ent paljude osaliste identiteet jäigi välja selgitamata.
- Eeskujuliku käitumise tõttu pääses Mark Schmidt vanglast välja ennetähtaegselt, 2022. aasta mais.
- Andrus Veerpalu spordis tegutsemise keeld on lõppenud, ta võistleb rahvaspordiüritustel ja juhendab huvilisi.
- Max Hauke õpib praegu ülikoolis bioloogia ja geograafia õpetajaks. Ta on korduvalt esinenud antidopingu üritustel.
- Mati Alaver elab avalikkusest tagasitõmbunult ja aitas käivitada valmissaunu tootvat perefirmat. Saunad on nimetatud kuulsate suusakeskuste järgi.
* * *
“Mati Alaver – valgusest varju” on traagiline lugu pöörasest vaimustusest ja rängast pettumusest, mille telgitagustes peitub palju pooltoone ning fakte, mida üldsus esimest korda kuuleb. Autor-stsenarist Mihkel Kärmas, režissöörid Raivo Maripuu, Vladlen Pobjaržin, toimetajad Kristjan Pihl, Taavi Eilat, Maarja Värv, Merilin Pärli, Uljana Kuzmina, produtsent Piret Priisaar.