Laura on kasvanud emaga, kuid Jan on olnud alati pildil. Mõnikord varjuna, teinekord kujuteldava sõbrana. Midagigi. Selles loos räägime isast ja tütrest.

Näitleja oli 19, kui Laura sündis. Mõni ütleks, et poisike, kindel, et mitte päris isamaterjal.

Lapsena oli Laural raske aru saada, miks isa ei pea lubadustest kinni.

„Ta ongi selline,“ lõid täiskasvanud käega.

Laps lõpetas küsimise. Tegi südame kõvaks. Üllatus, kui isa vahel kohale ilmus. Ilmus kohale, kuid polnud kohal. Kord unustas Jan tütre liiga pikaks ajaks basseini. Tüdruk oli sinine ja alajahtunud.

Mida aeg edasi, seda nähtavamaks isakuju muutus. Siiski Jan, mitte isa.

Üheksa päeva pärast intervjuud peab Jan Laura pulmas kõne. Mitte tühipalja „õnne noorpaarile“, vaid mitukümmend minutit. Seekord on ta inimene, mitte vari.

Mis ma teile võtan, hõigun teel kohvisabasse.

„Kohv piimaga,“ vastab Laura, sirged juuksed kõrva taha sätitud.

„Mulle üks õlu,“ teatab Jan, kohmetuse ja põhjenduseta, mis siis, et kell on napilt üksteist.