Justiits- ja digiministeerium plaanib kohtute seaduse muutmise eelnõuga muu hulgas luua praeguse nelja maakohtu, kahe haldus- ja kahe ringkonnakohtu asemel kolm üleriigilist kohut ning see eesmärk on saanud paljudelt kohtunikelt kriitikat. Eriti suures mures on maakohtud, kus nähakse, et liitmine tähendaks õigusemõistmise liikumist pealinna poole.
Samuti ei saa maakohtud aru, kust tuleb loodetav kohtupidamise efektiivistamine ning miks pole ministeerium kuulda võtnud maakohtute ettepanekuid, kuidas muudatusi tegelikult võiks läbi viia.
“Millegipärast on nii, et nende ekspertide, kes võiksid asjast kõige paremini teada, ehk kohtunike enda arvamust ei kuulata. Selle asemel tellitakse arvamusi, ekspertiise kuskilt mujalt, saamaks nii-öelda kiitust sellele, et see reform on tegelikult hea,” ütles ERR-ile Tartu maakohtu esimees Marek Vahing.
Reformil on suur initsiatiiv ministeeriumi poolt, aga laiapindset toetust sellele kohtunikkonnas ei ole, ütles ERR-ile Pärnu maakohtu esimees Toomas Talviste.
“Minu hinnangul Pärnu ja Tartu vaates kindlasti, aga ma tean, et ka Harjumaa kohtu vaates vähemalt samamoodi. Pigem enamik kohtunikke seda reformi üldse ei toeta, sellepärast et inimesed ei saa aru, miks selliseid suuri asju, ja veel sellise kiirustamisega, tehakse. See ei anna meile mingisugust olulist võitu,” lausus Talviste.
Vahing lisas, et arusaamatuks jääb, mis probleemi reformiga lahendatakse. Näiteks on teada, et kohtunikel on suur töökoormus ning seetõttu ei suudeta mõistliku aja jooksul kohtuasju lahendada, kuid sellega reform ei tegele.
“Sissetulevate asjade arv on tõusutrendis, kohtunikke on meil jäänud oluliselt vähemaks. Minister ei täida kohtunike kohti, nii et kõik see on viinud selleni, et töökoormus on tõusnud, me ei suuda enam asju lahendada. Aga see reform tegelikult sellele mingisugust leevendust ei paku,” ütles ta.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta ütles ERR-ile, et samaliigiliste kohtute ühendamisel on kohtusüsteemis mõistagi nii poolt- kui vastuhääli, see on kõikide suuremate reformide puhul tavapärane, ning et kohtusüsteemi sees on seda teemat arutatud juba aastast 2020.
“Kohtureformi vajadus tuleb kohtutest endist, see ei ole mingi ministeeriumis sündinud asi. Hea kokkuvõtte kohtute muredest ja lahendustest toob riigikohtu esimees Villu Kõve oma ERR-s ilmunud artiklis. Lisaks tulenevad kohtute ühendamine, üleriigiline jagamine ja spetsialiseerumisosakonnad juba kohtute endi koostatud kohtute arengukavast,” lausus Pakosta.
Kõve märkis oma artiklis muu hulgas, et kohtunikule toob reform kaasa spetsialiseerumisvõimaluse, aga ka paindliku üleriigilise jagamissüsteemi, mis võimaldab ühtlustada töökoormust, lihtsustada asendamist ja vältida asjade kuhjumist.
Marek Vahing. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Esimehed: sõite tuleb rohkem, kulud suurenevad, istungeid vähemaks ei jää
Üks asi, mida kohtunikud on pidevalt välja toonud, on see, et kohtute ühendamisega ja spetsialiseerumisega peavad kohtunikud oluliselt rohkem mööda Eestit ringi sõitma hakkama. Ja sellega kohe kindlasti kulusid kokku ei hoia ning see osa on ministeeriumi poolt täiesti läbi mõtlemata, nentis Talviste.
“Kui me liidame näiteks Rapla ja Rakvere või Tallinna kohtunikud, paneme ühte osakonda konkreetsete asjadega tegelema, kas ei too see kaasa seda, et need kohtunikud peavad ka reaalselt mööda Eestit oluliselt rohkem ringi hakkama sõitma. Ehk kulu võib olla oluliselt suurem, kui see praegu on,” lausus ta.
Pakosta on varem öelnud, et kohtunike sõidusundi võiks vähendada ka kirjalike menetluste ja videoistungite osakaalu pidev kasv. Pakosta ütles ERR-ile, et umbes pool kriminaalmenetlusasjadest, üle 80 protsendi tsiviil- ja haldusasjadest on kirjalikus menetluses, kus inimene kohtuhoonesse ise füüsiliselt üle uksepaku ei astugi.
Maakohtute hinnangul on ministril kirjalike menetluste kohta veidi vananenud andmed ja videoistungite osakaalu ei peaks üleüldse suurendama.
Talviste sõnul tutvustas ministeerium tõesti paar aastat tagasi andmeid, et kui palju asju menetletakse kirjaliku menetlusega, kus istungit pole vaja, kuid tegelik elu näitab midagi muud.
“Pärnu maakohtu näitel võin kindlasti öelda, et sellist tendentsi tegelikult ei ole. Istungite arv on suures järgus sama, nagu see oli viis või seitse või kaheksa aastat tagasi. Ja väiksemates keskustes, nagu Rapla, Paide, Kuressaare, Haapsalu, pole vähemaks jäänud, pigem vastupidi,” ütles ta.
Vahing kinnitas, et Tartu maakohtus on sama lugu ja isegi rohkem – istungite arv on tõusmas.
“Need (ministeeriumi) andmed on kindlasti vananenud, täna väga palju istungeid ikkagi peetakse, ennekõike süüasjades ja ka tsiviilasjades kutsutakse üles rohkem istungeid pidama, asju istungil läbi rääkima ja võimalikele kompromissidele suunama,” lausus ta.
Tartu maakohtu tsiviilkohtunik Gerty Pau sõnul eelistab ta seda, et osalised tulevad kohtusaali, sest võrreldes videoistungiga on tulemus üldjuhul hoopis teine.
“Kohus on see koht, kus sa tuled oma vaidlust lahendama, kus sa tahad saada mitte ainult seda, et kummal õiguse mõttes õigus on, vaid sa tahad mingit meelerahu. Ja see, kui nad tulevad kohtusaali, siis tulemus on hoopis teistsugune kui see, kui ma olen järjekordne rääkiv pea kuskil videoekraanil. Ma ei taha olla lihtsalt järjekordne teadja, kes ütleb lapse isale, et palun maksa elatist. See ei tööta lihtsalt niimoodi. Ta peab tulema saali, ta peab nägema, et siin on päris inimesed ja siis on lootust, et ta maksab elatist,” rääkis Pau.
Kohtumajade seadusesse kirjutamine ei taga kohtupidamist koha peal
Kohtute seaduse muutmise eelnõus öeldakse, et toimub samaliigiliste kohtute ühendamine kohtumajade arvu muutmata. See aga ei anna kindlust, et ka kohtupidamine kohapeale jääks, ütles Pau.
“Kui meil jäävad formaalselt alles kohtumajad, kus tegelikult kohtunikud kohale ei käi ja kus kõik asjad tehakse videos ära, siis tegelikult on see maja ju kohtupidamise mõttes tühi,” ütles ta.
Maakohtute mure ongi, et kui reform sellisel kujul läbi viiakse, hakkab õigusemõistmine järk-järgult Tallinna koonduma.
“Oluline on ka see, et kohtud ei tohi ära kasvada kuskilt kohast, kus on vähem inimesi, ainult sellepärast, et seal on vähem inimesi. Riigivõim ei tööta ju niimoodi. Vähem rahvast ei tähenda seda, et paneme Võru maja kinni. Ja kui kohtunikud koonduvad Tallinna, siis ilmselgelt ka advokaatide huvi on koonduda Tallinna. Ja kui kõik asjad koonduvad Tallinna, siis mis ülejäänud Eestist saab?” lausus Pau.
“Hirm tuleneb sellest, et kui võim koondub väikestest kohtadest eemale, siis kahjuks lähevad ressursid kaasa. Muretseme sellepärast, et õigusemõistmise kättesaadavus kindlasti selle juures kannatab,” ütles Vahing.
Pakosta aga märkis, et regionaalpoliitiliselt läheb reformiga olukord paremaks ja kindlamaks.
“Kuna kohtumajad jäävad sinna, kus need on, siis inimeste ligipääs kohtukantseleile ja istungisaalidele jääb nii nagu seni. Samuti ei muutu kohtunike ja kohtuteenistujate püsivad teenistuskohad – need on ikka määratud konkreetsesse kohtumajja. Küll aga jõuavad need näitajad seadusesse, kus need seni pole olnud – ja seega kindlustunne hoopis suureneb,” lausus Pakosta.
Tartu kohtumaja Autor/allikas: Aili Vahtla/ERR
Kas kohtunike spetsialiseerumine hoopis pikendaks menetlusaegu?
Samuti on maakohtud kriitilised kohtunike suurema spetsialiseerumise eesmärgi suhtes. Esiteks ei vähendaks see töökoormust, sest näiteks tsiviilvaidlustes on seadused ja valdkonnad niivõrd kattuvad, ütles Pau. Vahingu sõnul on teadusuuringud pigem näidanud, et spetsialiseerumine toob kaasa menetlusaegade pikenemise.
“Eks see eelnõu olegi kohati selles osas vastuoluline, et ei saa ühe eesmärgiga tegelikult saavutada teist. Ehk et spetsialiseerumine pigem toob kaasa pikemad menetlusajad ja kui tegelikult tahetakse, et kohtusüsteem oleks efektiivsem, siis sellega seda ei saavutata,” ütles Vahing.
Talviste sõnul oleks kohtunike spetsialiseerumine eesmärgina kohane siis, kui statistika näitaks, et maakohtute lahendeid tühistatakse aina rohkem, kuid tegelikkus on vastupidine.
Pakosta sõnul suurendab kohtunike ja nende tugipersonali suurem spetsialiseerumine valdkondlikku asjatundlikkust ja kohtulahendite etteaimatavust ning menetluskiirust.
“Mida suurem asutus, seda rohkem on võimalik spetsialiseeruda. Näiteks Harju kohtu süüteoosakonnas on kaheksa spetsialiseerumissuunda, Tartus mitte ühtki. Prokuratuur ja politsei on oluliselt rohkem spetsialiseerunud kui kohtute süüteoosakonnad. Maakohtute süüteoosakonnad on prokuratuurist, politseist oluliselt väiksemad ning neljaks jagatuna ei suudaks nad võrreldaval määral spetsialiseeruda,” lausus Pakosta.
Liisa Pakosta Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Esimehed: kahte asja poleks tohtinud ühte eelnõusse kokku panna
Nii-öelda esimene osa kohtureformist puudutab esimese ja teise astme kohtute haldamise eraldamist justiitsministeeriumist, mis muu hulgas tähendab seda, et kohtud saavad osaleda riigieelarve läbirääkimistel, on kohtunikele meeltmööda ning see ongi algatatud kohtunike ühingu poolt. Et see on aga liidetud justiitsministeeriumi poolt plaanitud muudatustega, maakohtutele aga ei meeldi.
“Kui nüüd väga aus olla, siis eks seda kasutatakse meie vastu mingis mõttes ära. Väga raske saab olema kohtunikkonnal valida: ühtepidi me väga tahame seda, et me oleksime sõltumatumad justiitsministeeriumist ja meile väga meeldib see osa reformist. Aga sinna juurde kahjuks pannakse teine pool, mis toob kaasa ka kohtute liitmise. Ja selle vastu on suurem osa kohtunikkonnast. Sellisesse sundolukorda meid selle reformiga pannakse,” kirjeldas olukorda Vahing.
Pakosta aga märkis, et kohtute haldamise ja kohtute ühendamise soovitasid üheks eelnõuks kirjutada kohtureformi kahel arutelul riigikogu põhiseaduskomisjonis kaasatud ekspertide enamus ning ka riigikohtu esimees.
Küsimus on ka muudatuste kooskõlas põhiseadusega. Seaduse järgi peab Eestis olema rohkem kui üks maakohus, halduskohus ja ringkonnakohus. Seetõttu peaks viima läbi ühiskondliku debati, kui palju kohtuid Eesti vajab ning vajadusel muutma põhiseadust, märkis Vahing.
“Kui leitakse, et Eesti riik ei suuda ülal pidada kaheksat kohut, siis tuleks alustada ikkagi põhiseaduse muutmisest ja läbi väga selgete ühiskondlike protsesside jõutakse siis sinnamaani, et palju on Eesti riigile optimaalne kohtuid pidada,” ütles ta.
Pakosta ütles aga, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt tellitud õiguslikus analüüsis, mida juhtis endine riigikohtu esimees Priit Pikamäe, leiti, et põhiseadus lubab samaliigiliste kohtute ühendamist.
“Seda juhul, kui on selgus kohtumajade paiknemise osas – et menetlusosalistel oleks teada, kus korraldatakse istungid, ning kohtunikel kindlus nende püsiva teenistuskoha suhtes. Seda arvestades hakataksegi kohtumajade asukohti määrama kohtute seaduses,” lausus Pakosta.
Vahing: praegune süsteem töötab
Vahingu sõnul jääb mulje, et ministeerium soovib reformi võimalikult kiiresti ära teha ning kõiksugu detailidega tahetakse tegelda hiljem.
“Tegelikult tehakse seda hästi rutakalt ja läbi kaalumata. See on viimase 20 aasta üks suurimaid kohtureforme. Viimati 2006. aastal ühendati kohtuid. Viimased 20 aastat oleme selle süsteemiga töötanud, see süsteem töötab, koondumine on viidud kõige optimaalse lahenduseni: meil on neli maakohut, kaks halduskohut, kaks ringkonnakohut. Meil on neli politseiprefektuuri, meil on neli ringkonnaprokuratuuri. Aga millegipärast tahetakse samm edasi astuda ja kaotada struktuuriüksused ära lihtsalt sellepärast, et neid oleks vähem. Aga kaalumata sealjuures, mida see kõik kaasa võib tuua,” lausus Vahing.
Puudu on ka seletus, kuidas tegelikult üht suurt maakohut juhtima hakatakse, nentis Talviste.
“Mitte mingisugust analüüsi või vaadet sellele, milline uue suure maakohtu, mis koondab kaks kolmandikku Eesti kohtunikest, juhtimisstruktuur välja näeb, seda pole tegelikult kellelegi näidatud, seda eelnõud ju polegi olemas. Arusaama sellest, milline suure kohtu struktuur välja hakkab nägema juhtimise vaates, seda pilti pole meile suudetud ette manada,” lausus Talviste.
Pakosta ütles, et ministrina vaatab ta inimeste ja ettevõtete muresid, kes kohtus käivad ning lihtsad faktid näitavad, et mured on kuhjunud.
“Vahemikus 2020–2024 pikenes keskmine menetlusaeg maakohtutes 11 protsenti, halduskohtutes 21 protsenti, ringkonnakohtutes 44 protsenti. Samal ajal suurenes kohtuasja lahendamise personalikulu 85 protsenti. Numbrid näitavad, et ainult maksumaksjate poolt makstava rahahulga suurendamisega ei lähe asjad paremaks, mitte midagi tehes lähevad asjad puhta hapuks,” lausus ta.
“Ja lahendus on kompleksne – mitte üksnes paindlikkuse suurendamine ehk üleriigiline jagamine ja spetsialiseerumine ühendkohtus, vaid ka kohtumenetlusõiguse uuendamine ja kohtute infosüsteemi arendamine ning teatud asjade kohtust väljaviimine. Ehk et kohtute halduse muutmine on vaid üks osa kogu kohtureformist,” lisas Pakosta, kelle sõnul pole kohtureformi eesmärgiks mõningane rahaline kokkuhoid.