Terehhoviga kohtumiseks laskusime kaks korrust maa alla. Soomustatud auto tõi Terehhovi otse ametiruumideks muudetud varjendi ukse ette. Oli reede õhtu. Minu vastas istus väga väsinud 58-aastane linnapea, kes tahab Harkivis elu säilitamiseks viia maa alla nii palju elutähtsaid teenuseid kui võimalik.
Tund aega kestnud kohtumise ajal tekkis mul mitu korda tunne, et linnapea jääb silmad lahti magama. Kolm ja pool aastat Venemaa pidevate rünnakute all elava linna juhtimist on pigistanud tast kõik mahlad välja. Terehhov rääkis vaheldumisi minu ja telefoniga – linna juhtimine ei katkenud sekundikski ka intervjuu ajaks.
Intervjuu teema oli, kuidas ta on pidanud täiemahulise sõja ajal ümber korraldama nii suure linna elu. Sellist kogemust pole vähemalt Euroopas kellelgi – Euroopas, ja ilmselt ka maailmas, pole lihtsalt miljonilinna, mida oleks viimase 80 aasta jooksul keegi nii palju pidevalt rünnanud ja pommitanud. Kahtlane, kas isegi maailmasõdade ajal pidi ükski Euroopa linn 3,5 aastat järjest elama iga jumala päev õhurünnakute all.