Nagu teisedki Läänes, olen ka mina olnud lummatud ukrainlaste vastupidavusest nende pikas ja sageli leidlikus võitluses Venemaa sissetungi vastu. Kuid talve lähenedes näib see üha tõenäolisem olevat Volodõmõr Zelenski viimane vaatus. Raha Ukraina relvastatud, terve ja soojana hoidmiseks on otsakorral. Lääne tahe sõda toetada on aurustumas. Sõltumatu Kiievi kaitsmine on strateegiliste hädaolukordade hierarhias allapoole libisenud, kirjutab analüütik Roger Boyes väljaandes Times.
Võib arvata teisiti, kuulates poliitilist retoorikat – Euroopa peab võitlema oma väärtuste ja õiguse eest valida oma saatus, ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen – või jälgides kirglikke sõjalisi ja diplomaatilisi lahinguvälju. USA sanktsioonid Venemaa kahele suurimale naftatootjale, Rosneftile ja Lukoilile on suunatud Vladimir Putini režiimi majandusmootori pihta. Ukraina droonirünnak Belgorodi tammile Lõuna-Venemaal on ära lõiganud suure hulga Putini sõdurite tee Ukrainas.
Kuid miski sellest ei muuda tegelikult sõja käiku. Von der Leyeni väidetavalt võitlushimuline raevukas reaktsioon väldib endiselt Lääne ees seisvat kriitilist küsimust: kas on midagi, mille eest tasub võidelda? Uued USA sanktsioonid häirivad Moskva olulist eksporditulude allikat, kuid ei takista tal luua uusi varifirmade kihte. Sanktsioonide uudised tõstsid tegelikult naftahindu. Ja rünnak Venemaa tammile, nagu paljud teisedki suurejoonelised Ukraina operatsioonid viimase kolme aasta jooksul, ei ole tõenäoliselt otsustav. Ukraina sõjaväe pressiesindaja esitles seda kui kasulikku viisi Vene sõjavangide arvu suurendamiseks tulevaseks vangide vahetamiseks. See ei kõla nagu silmapiiril paistev sõjaline võit.
Sel talvel toimub kontsentreeritum Venemaa rünnak Ukraina niinimetatud kindlusevööndile idarindel. Kui need kaitseliinid hakkavad langema, on Venemaa vägede tee Kesk-Ukrainasse vaba. Moskva mobilisatsioonieesmärk 2025. aastaks lubab 350 000 ajaliselt piiratud lepingutega sõdurit, paljud neist on juba väljaõppel. Plaan näib olevat avada ida – Ukraina käes olevas Pokrovskis on juba nähtud paarisadat venelast tuvastamas ja tapmas droonioperaatoreid, kes võiksid edasiliikumist aeglustada – ning seejärel valmistuda kevadel Ukraina südamesse sisenemiseks. Seega järgib Venemaa sõjavägi Kremli hinnangut selle kohta, kui kaua aega võtab, enne kui Kiievi rahandus hakkab kokku kukkuma. Euroopa Liidu juhid näisid olevat valmis Ukrainale reparatsioonilaenu andmiseks, mis põhineb sõja algusaegadest alates külmutatud 150 miljardi euro suurusel Venemaa rahal. EL on selle raha intresse kasutanud Ukraina kaitseks umbes 3 miljardi euro ulatuses aastas. Kui leitaks mingi viis kogu summa Ukrainale üle kandmiseks, saaks jätkata võitlust ja ellu jääda. Kreml aga peaaegu kindlasti peaks rahaülekannet ebaseaduslikuks ja vaidlustaks selle kohtus.
Pealegi, kui EL-i sammu esitletaks kui Venemaa poolt Ukrainale tekitatud kohutava hävingu eest makstava reparatsiooni ettemaksu, vaidlustaks Putin ka selle, kuna ta soovib sõjast väljuda tunnustatud võitjana. Tal pole mingit tuju reparatsioone maksta ega isegi sõjakahjude ühise hindamisega nõustuda. Kes sel juhul arve kinni maksaks? Belgia, olles lugenud peenes kirjas teksti, mõistis, et suurem osa arvest võiks nende osaks langeda, kuna varad olid deponeeritud Belgias asuvas Euroclearis. Seega ei andnud nad sellele mingit nõusolekut.
Miks mitte ühine Euroopa garantii, riski jagamine, arvestades, et Ukraina sissetungi peetakse mandri peamiseks julgeolekuprobleemiks? See ettepanek lükati valjuhäälselt tagasi. Kuidas saaks Venemaa mitte kunagi makstavad reparatsioonid lükata Euroopa maksumaksja kraesse nendel niigi pingelistel aegadel?
Siin, selles keerulises debatis peitubki Euroopa sõjaväsimuse mäda süda. Ukrainal on piisavalt raha vaid järgmise aasta esimese kvartali lõpuni, et pidada eksistentsiaalset sõda ja hoida oma räsitud riiki toimimas. Käesoleva 2025. aasta kaitse-eelarve on tõusnud 70,86 miljardi dollarini, järgmise aasta eeldatav riigitulude kogumaht on 68 miljardit dollarit. EL lubab, et suudab Ukrainat veel aasta või kaks rahaliselt käigus hoida. Kuid Euroopas pole ühtegi äärmusparempoolset parteid, ei valitsuses ega väljaspool seda, kes sellega praegu nõustuks.
Venelaste jaoks on arvutus selge: kasutada oma äsja täiustatud droonisõja oskusteavet, et muuta see ukrainlastele põrgulikuks talveks, hävitada energiainfrastruktuur, raudteejaamad, elamurajoonid lootuses pöörata rahvas Zelenski valitsuse vastu, lükates ta ebasoodsasse lahendusse ja purunenud, polariseeritud riiki. See võib Putini vaatenurgast varjata Venemaa kaotusi – võib-olla 150 000 surmajuhtumit Ukraina territooriumist killukese võitmise nimel.
Ukraina rünnakud Venemaa nafta- ja gaasirajatistele üritavad tasakaalu mõnevõrra tasakaalustada ning muuta talv ka venelaste jaoks külmaks ja õnnetuks.
Sõja viimase 150 päeva jooksul ei mõõdeta tegelikke kulusid aga miljardites kaotatud eurodes, vaid nii Venemaa kui ka Ukraina linnapiltides, mis on täis puust jalgade ja tühjade varrukatega mehi, töötuid, kes kuulavad revanšistide kõnesid, on ehk rahustite peal ja vihkavad oma juhte. Ma soovin, et see nii ei oleks, aga numbrid näitavad seda. Ida-Euroopas talveimesid ei toimu. Valmistuge rahuks: see ei saa olema ilus.
Loe lisaks
Discover more from eestinen
Subscribe to get the latest posts sent to your email.