Tänavu möödub 15 aastat Amy Winehouse’i lahkumisest ning 20 aastat popkultuuri ühe ikoonilisema albumi “Back To Black” ilmumisest. Vaid 27 eluaastaga jättis briti laulja ja laululooja maha kõrgelt hinnatud albumid “Frank” ja “Back To Black” ning muusikalise pärandi, mille mõju ulatub tänapäeva. Jõulujazzil teeb Winehouse’i loomingule ja pärandile kummarduse ALIKA koos Janno Trumbi juhitud saatebändiga 6. detsembril Noblessneri Nobeli saalis.

Artikli autor on Kristiina Malm-Olesk.

Amy Winehouse’i auks korraldati Ühendkuningriigis tänavu mitmeid mälestusüritusi, nende seas 21. oktoobri tribuutkontsert, kus albumi “Back To Black” lugusid kandsid Amy kunagise bändi saatel ette tunnustatud artistid, teiste seas Baby Rose, Corinne Bailey Rae, Jorja Smith ning Amy endised produtsendid Mark Ronson ja Salaam Remi. Samuti ilmus albumi eriväljalase, mis sisaldab lisaks originaalalbumile seniavaldamata demosid, lugude alternatiivversioone ning täismahus kontsertsalvestist 2007. aasta esinemisest Amsterdami Paradiso klubis.

Pärand, mis elab edasi

Lühikeseks jäänud eluajast hoolimata võib Amy Jade Winehouse’i (1983–2011) pidada üheks selle sajandi seni mõjukaimaks popartistiks, “Back To Black’i” aga üheks popkultuuri alustaladest. Album tõi Amyle ühe õhtuga viis Grammyt: parim uus artist, parim popvokaalalbum ning aasta laul, aasta salvestis ja parim naispopi vokaalesitus singli “Rehab” eest. Ühendkuningriigis juba varem mitmete autasudega pärjatud laulja murdis oma teiseks ja viimaseks jäänud albumiga läbi ka USA-s ning sai tuntuks kogu maailmas. Aasta pärast surma pälvis Amy postuumselt veel Grammy parima popduo/-rühma esituse kategoorias Tony Bennettiga salvestatud loo “Body And Soul” eest.

2025 kanti “Back To Black” USA kongressi raamatukogu riiklikku helisalvestiste registrisse. Igal aastal valitakse sinna vaid 25 kultuurilise, ajaloolise või kunstilise tähtsusega salvestist. Amyga samal aastal jõudsid listi Miles Davise album “Bitches Brew” (1970) ning Microsofti arvuti taaskäivitumise helisignaal. Kui 24,1 miljoni igakuise Spotify kuulajaga kuulub Amy maailma 350 enimkuulatava artisti hulka, siis 2023. aastal lisas ajakiri Rolling Stone naise kõigi aegade 200 parima laulja nimekirja.

On spekuleeritud, et Amy ei taibanud isegi, kui geniaalne muusik ja tähtis teenäitaja ta oli ning millise pärandi endast maha jättis. Ta ei hoolinud kuulsusest, vaid tahtis lihtsalt muusikat luua. Winehouse avaldas mõju oma kaasajal tegutsenud või alles karjääri algul olnud artistidele (Adele, Lady Gaga, Lana Del Rey), ent tema mõju ulatub ka uute tähtedeni (RAYE, Sienna Spiro, Jorja Smith, Paloma Faith jt).

Adele’i sõnul oli Amy Winehouse muusik, kes pani kuulajad taas briti muusika vastu huvi tundma. Florence + The Machine’i lauljanna Florence Welchi sõnul muutis ta toonast live-esinemiste dünaamikat. Enne Amy ülesastumisi Glastonbury festivalil oli üks maailma ikoonilisemaid muusikafestivale olnud pigem meesartistide ja -bändide pärusmaa. Pärast Amy esinemisi pealaval Pyramid Stage’il 2007. ja 2008. aastal hakkasid naisartistid meeste domineeritud festivalimaastikul üha enam oma kohta leidma.

Ikoonilise stiili kujunemine

Amy kasvas üles peres, kus muusikal, eriti jazzil, oli tähtis koht. Tema isa harrastas jazzlaulu, emapoolsed onud olid professionaalsed jazzmuusikud ning isapoolne vanaema Cynthia kabaree- ja jazzlaulja, kes mõjutas Amy kujunemisaastaid palju.

Vanaema 1950ndatest inspireeritud välimus ja vintage-mood aitasid kujundada Amy stiili kõrge mesitarusoengu (beehive) ja tugeva silmalainerijoonega, retrokleitide ja kõrgete kontsadega. Oma osa oli ka 1960ndate tüdrukutebändide (The Ronettes, The Shangri-Las) mõjul. Amy oli vanaema auks pühendanud suisa ühe tätoveeringu, paremal käsivarrel asunud 1930–1940ndate stiilis pin-up-tüdruku kujutise koos nimega “Cynthia”.

2009–2011 algas Amy lioness-ajastu. Kõrge mesilastarusoeng asendus madalama volüümika pika hobusesabaga, mis ammutas samuti inspiratsiooni 1960ndate moest. Ka ta eraelus näis algavat uus, tervenemisele suunatud etapp, mis andis lootust uueks alguseks. Cynthia mõju võib näha siingi:  vanaema kinkis Amyle lõviemanda kujutisega kuldripatsi, mida lauljanna kandis sageli, eriti viimastel eluaastatel.

Lõviemanda sümbolit kohtab veelgi: Amy 2009. aastal asutatud plaadifirma noorte artistide toetamiseks kandis nime Lioness Records ning tema postuumselt 2011. aastal ilmunud plaadile anti pealkiri “Lioness: Hidden Treasures”. See sisaldab produtsentide Mark Ronsoni ja Salaam Remi ning pere valitud avaldamata lugusid, kavereid ja demosid.

Žanripiire ületav muusika

Amy muusikaharidusele aitas kaasa The BRIT School, kus õppisid teiste seas Olivia Dean, Adele, RAYE. Üks Amy esimesi teadaolevaid muusikalisi katsetusi oli noorpõlve parima sõbranna Juliette Ashbyga kümneaastaselt moodustatud räpiduo Sweet ’n’ Sour. Inspiratsiooni saadi Amy ühest lemmikust, RnB-/ hiphopgrupist Salt-N-Pepa. Nende loost “Boys” on YouTube’is ka lühike klipp.

Esimese kitarri sai Amy 13-aastaselt ning laule hakkas kirjutama 14-aastaselt. 16-sena saatis ta sõber Kenneth Gordon (esinejanimega Tyler James) Amy demokasseti ühe plaadifirma talendiotsijale – seda võib pidada Amy professionaalse karjääri alguseks.

Amy Winehouse’i muusika on erakordne mitmest küljest, alustades kordumatust vokaalist ja lavalisest karismast.

Ta häält eristas madal, suitsune ja kergelt kähe tämber, meisterlik vokaaltehnika, häälekontroll ja improvisatsioonioskus ning jazzilik fraasitunnetus. “Frank’i”-aegsete esinemiste märkimisväärsemaks näiteks võib pidada kontserti 2004. aasta North Sea Jazzil. Ehkki on kuulda, et aastatepikkune ainete tarvitamine tegi ta häälele liiga, oli ta laul ka viimastel eluaastatel siiski imeline, omandades uutmoodi nüansirikkuse ja emotsionaalse sügavuse.

Kui “Back To Black” oli juba rohkem popi, souli ja RnB poole kaldu, siis debüütalbumi “Frank” helipildi keskmes on jazz, mida täiendavad popi, hiphopi ja RnB mõjud. Amy oskus stiile sundimatult põimida peegeldas tema rikkalikku muusikalist silmaringi. Melomaanina ulatus ta muusikamaitse eelmise sajandi jazzist (Dinah Washington, Sarah Vaughan, Thelonious Monk), souli (Otis Redding, Ray Charles, Aretha Franklin), popi (Carole King, The Beatles), girl group pop’i (The Ronettes, The Shangri-Las), RnB ja neosouli (Erykah Badu, Chaka Khan) ning hiphopini (Lauryn Hill, Salt-n-Pepa, Nas). Eri stiilid jõudsid ta muusikasse sundimatu nõtkusega, pakkudes vastukaalu tol hetkel moodsale kommertspopile.

Lisaks hakkas Amy huvi tundma reggae ja muu Jamaica muusika vastu, kaverdades kontsertidel lugusid nagu Toots & The Maytalsi “Monkey Man” ja briti ska-bändi The Specials “Hey Little Rich Girl”. Kuulduste järgi kaalus Amy kolmanda albumi puhul reggae’st inspireeritud kõla.

Muusika, milles peitub terve elu

Amy laule iseloomustavad tabavad sõnad ning ääretu emotsionaalne ausus ja haavatavus. Laulukirjutuselt võrreldi teda eelmise sajandi suurkujudega nagu Cole Porter ja Irving Berlin, kelle sarnaselt võinuks ta hulganisti pärleid kirjutada. Ometi polnud lugude kirjutamine talle eesmärk omaette, vaid vahend kogetut mõtestada ja eluga edasi liikuda. Amy ei leppinud keskpärasusega, viimistledes laule alati viimse detailini.

Nii põhineb ta looming elulistel läbielamistel, markeerides tähtsaid sündmusi ja etappe elus. “Back To Black” on kui kahe teraga mõõk: ühest küljest loomingulise meisterlikkuse tipp, käivitades pöördumatu sündmuste ahela, mille tulemusel sai naisest staar mõlemal pool Atlandi ookeani. Teisalt kätkeb album tema kunagise abikaasa Blake Civil-Federiga kogetud valu ja kannatusi.

Nimelt sai album loodud pärast nende esimest tormilist lahkuminekut ja mehe naasmist eksi juurde. Võib vaid oletada, et kui seda suhet polnuks, oleks Amy veel ehk elus. Kuigi naine oli võidelnud pikalt lisaks narkosõltuvusele vaimse tervise probleemide ja söömishäiretega, oli just Blake see, kelle eeskujul Amy hakkas heroiini ja muid kangemaid aineid tarvitama, mis eskaleeris teisi tervisemuresid ning avas uue tumeda peatüki Amy Winehouse’i elus.

Debüütalbum “Frank” on alahinnatud pärl, mis vääriks märksa rohkem tähelepanu. Plaat sai nime Frank Sinatra järgi, kelle muusikaga naine üles kasvas. Ka “Frank’i” võib pidada omaelulooliseks teoseks, koondades noppeid lapse- ja noorpõlvest.

Hittsingel “Stronger Than Me” rääkis igatsusest mehelikuma mehe järele, mida ta toonane seitse aastat vanem poiss-sõber polnud. “What Is It About Men?” lahkab ta isa truudusetuse mõju (nad kolisid emaga lahku, kui Amy oli üheksa-aastane) ja põlvkondadeülest traumat. Kullakaevajaist kõnelev “Fuck Me Pumps” on näide talle omasest huumorist, vahedast irooniast ja sõnaseadmisoskusest. “October Song” on pühendatud ta kunagisele kanaarilinnule Ava, kes suri ootamatult oktoobris.

Võiks ju arvata, et see on lihtsalt laul ühest linnust, kuid Amyle meeldis lisaks jazzistandardite kaverdamisele neid oma loomingusse nii verbaalsete kui muusikaliste vihjetena põimida. Nii noogutab “October Song” Sarah Vaughanile: refrääni meloodiast aimub jazzidiiva repertuaaris olnud “Lullaby Of Birdland’i”. Loo “Tears Dry On Their Own” instrumentaal põhineb Marvin Gaye ja Tammi Terrelli 1967. aasta hitil “Ain’t No Mountain High Enough”, mille muusikalist motiivi Amy edasi arendas.

Festival Jõulujazz kutsub juba 31. korda võtma aja maha ja aasta pimedaimal perioodil muusikast helgust leidma. Kogu kava on nüüd avalik: 30. novembrist 15. detsembrini kõlab 11 kontserti, kus kohtuvad rahvusvahelised jazzistaarid, Eesti muusikute värsked koostööd ja jõuluajale omaselt soojad helid. Vaata programmi ja loe rohkem siit.

***

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.