Muusik Norman Salumäe rääkis Vikerraadios, et on alles hiljuti saanud lahti häirivast ebakindlusest, mis on teda kogu elu tagasi hoidnud. Üle kümne aasta uue looga avalikkuse ette tulnud Salumäe tõdes, et nüüd on õige aeg oma muusikalise nägemusega välja tulla.
Laulja Norman Salumäe viimasest avaldatud soolopalast on möödas rohkem kui kümme aastat. “Ma ei ole olnud päriselt kadunud, minu teed on viinud mind muusikaliteatrisse. Ka praegu teen Vanemuise muusikalis “Kinky Boots” vahepeal peaosa,” tõdes Salumäe.
Sooloartistina oli tema viimane publiku ees esinemine 2014. aasta Eesti Laulu teises poolfinaalis lauluga “Search” ja esimeses poolfinaalis August Hundi bändi solistina lauluga “Kus on EXIT?”
“Pärast seda on tõepoolest suur auk olnud, ma ei ole oma muusikaga teles ja raadios pildil olnud. Olen aga palju muusikale teha rihtinud, praegu on muusikali “Hüljatud” viimased etendused käimas, uuel aastal “Nunnad hoos”, mõlemad Vanemuise teatris,” nentis Salumäe, kes vahepeal õppis muusikaproduktsiooni nii MUBA-s, Viljandi kultuuriakadeemias kui Soomes.
“Avastasin endas mingi tohutu õpipisiku, mida mul gümnaasiumi ajal ei olnud. See on just huvi muusikaproduktsiooni vastu, see valdkond võttis mu endaga täiesti kaasa. Niimoodi ma olen neid lugusid sahtlisse ja arvutisse kirjutanud. Nüüd ongi paslik aeg oma uue nägemusega välja tulla.”
Salumäe on enda sõnul olnud muusikalises mõttes aeglane areneja. “Võtsin aega ja arenesin oma tempos. Kui ei saanud mingi asjaga jälle hakkama, viskasin arvuti nurka, aga ma ei andnud alla. Mulle meeldib lasta teistel laval särada, aga ka mulle meeldib laval olla. Mulle meeldib see tähelepanu, kui on minu kord särada. Kogu aeg särada mulle ei meeldi, mul pole kunagi olnud ambitsiooni saada maailmakuulsaks staariks.”
Isikliku muusikalise eduelamusena toob Salumäe välja, et tore oli teha August Hundi bändiga esimest plaati. “Mul oli tol ajal pea laiali otsas. Ei teadvustanud endale kõiki asju, lihtsalt nautisin protsessi ja lahedad inimesed olid ka kõrval, kellega koos asju teha.”
Salumäe möönis, et korra oli küll hetk, kus ta mõtles, et kas ta tahab muusikaga tegeleda. “See on ju väsitav, sa jagad ennast ära kogu aeg. Eriti just õhtused ja öised esinemised. Aga mulle väga meeldib muusika ja kõik sellega seonduv.”
2022. aastal oli Salumäe vahetusaastal Soomes. “Jalutasin Helsingis ringi ja kuulasin üht taskuhäälingut, kus räägiti diktofonisalvestuste kasutamisest muusikas ja järsku mul kargas pähe, et nüüd on vaja teha mingi lugu. Läksin oma pisikesse uberikku ühikatuppa, hakkasin oma telefoni häälsalvestusi läbi kuulama ja avastasin sealt ühe luuletuse, mille ma olen kunagi kirjutanud. Hakkasin seda salvestatud luuletust tükeldama ja leidsin sealt need partiid, mida kasutada,” meenutas Salumäe loo “777” sündi.
Elu aeg on Salumäel olnud väike enesekahtlus sees, mis on hoidnud teda tagasi.
“Ma olen teadlik sellest, julgen seda välja öelda, et ma vahel kahtlen endas ja vahel kardan saada haiget ja siis ma ei teegi midagi. Ma parem ei alustagi, sest äkki mul ei tule välja. Nüüd ma olen sellest lahti öelnud. Mingis mõttes loo “777” sõnade vähesus ja mõtlikkus nende sõnade juures on see, et sul on ruumi oma mõtet sinna juurde paigutada,” tõdes Salumäe. “Lõpuks jõudsime välja selleni, et me ei andnud välja singlit ega videot, vaid vaibi. Laulda kaasa on raske, aga vaib on olemas.”
Norman, 777