2024. aastal, kui oli Ülo Vinteri 100. sünniaastapäev, otsustas tema lapselaps, muusik ja luuletaja Eik anda välja loo „Hülgehall“. Selles loos võttis ta inspiratsiooni oma vanaisa palalt „Majakene mere ääres“ (tuntud ka kui „Kui on meri hülgehall“). „Mul turgatas, et tegelikult ju vanaisale võiks väikese kummarduse teha. Tõmbasin emale kõned peale, kes neid tema heliloomingu õigusi omab, ja ta oli muidugi nõus ja kahe käega poolt, et tehke muidugi, äge ju, sest siis see laul elab edasi,“ rääkis muusik.
Eik ise ei ole oma lahkunud vanaisaga kohtunud. „Ta suri samal aastal, kui mina sündisin. Ma arvan, et ma olen täpselt sama teadlik tema loomingust ja see läheb mulle sama palju hinge kui igale teisele eestlasele,“ sõnas Eik.
Oma laulu tehes tuli Eikil aga ette takistus, mida ta ei osanud ette näha – sõnade autori Enn Vetemaa lesk Eve keelas värskes loos oma abikaasa loomingut kasutada. „Kui lugu oli juba jõudnud demofaasi, küsisin ka sõnade pärijalt luba ja siis öeldi, et ei tohi, peab ikkagi olema selline versioon nagu originaalis – seda võib laulda, aga ärge uut versiooni sellest tehke. Siis me lihtsalt sõnu ei kasutanud lõpuks,“ meenutas Eik. „Ma sain aru, et inimesel võib olla erinevate paladega väga tugev emotsionaalne side. Ei on ei. Ma ei hakanud seal midagi vaidlema. Tuli aktsepteerida inimese otsust.“
Eiki loo lõppversioonis lauldakse seega „Hülgehalli“ paar esimest sõna ja sealt edasi kõlab „aaa“. Kontsertidel laulab rahvas siiski ka ülejäänud sõnu. „Seda ei saa takistada. Ma ei saa öelda 500 inimesele, et ärge laulge neid sõnu kaasa, sest esialgu oligi mõte, et laulame koos ja kanname üle aegade seda muusikat, mis on tehtud,“ selgitas Eik.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (143)