20 aastat ei ole ühegi bändi jaoks tühiasi. Sinu muusikutee algas muidugi juba palju varem, aga ikkagi – mis on 20 aastat Svjata Vatrat käigus hoidnud?
Eelkõige armastus ja kirg eesti ja ukraina kultuuri vastu – sellest uue loomine ja kuulajatega jagamine. Põnev loomeprotsess koos heade muusikutega. Soe tagasiside publikult, mis innustab, annab jõudu. Tunne, et see, mida teeme, läheb inimestele korda, pakub lohutust, rõõmu.
Ukraina ja eesti rahvamuusika tunduvad üsna erinevad. Võib-olla just see ongi hea, sest oled need asjad päris hästi suutnud kokku sulatada. Kuidas see täpsemalt toimub?
Mina toon bändi ukraina lood ja meloodiad ning poisid annavad tagasisidet, mis neid selles kõnetab. Nemad toovad eesti lood ja tihti leiame, et sarnane lugu on olemas mõlemas kultuuris. Siis hakkame kokku panema meloodiaid, ühendama tekste – vahel nii, et samas laulus on osa teksti eesti ja osa ukraina keeles. Neile, kes meid välismaal esimest korda kuulevad, tundub meie muusika ülimalt temperamentne Põhjamaa värk. Seetõttu nimetamegi välismaal esinedes oma stiili viking cossack folk rock’iks. Sest kuskil kaugel maailmanurgas ikka teatakse, kes olid kasakad ja kes viikingid… Sealt juba hakkavad tekkima seosed selle kohta, mida võiks meist oodata.
Sinu tütar Rute on nüüd samuti bändis. Kuidas mõjub see, kui laval kohtuvad eri põlvkonnad?
Tore ja raske ühekorraga. Kõige rohkem on ikkagi positiivset: see on ilus, et muusika on kandunud edasi põlvest põlve – ehe pärimus! Nii ühendame eri põlvkondi. Mind väga rõõmustab, et talle meeldib meiega bändi teha, ja isana olen uhke selle üle. Näiteks tänu Rutele sobime nüüd ka noortefestivalidele mängima.
Keeruline on pigem tööprotsessis, kui tuleb välja lülitada isa- ja tütreroll ning luua muusikat nagu kolleegid. Bändikaaslased ka alguses ei teadnud, kuidas Rutesse suhtuda, kas nagu Ruslani tütresse või iseseisvasse solisti. Kõigi rõõmuks on ta end väga selgelt tõestanud kui hea artist. Nii et saame kenasti hakkama.
Me elame väga keerulisel ajal. Kas see muudab muusika olulisemaks või tunned ise, et mida rohkem kõnelevad relvad, seda vähem on muusadel midagi öelda?
Just raskel ajal on muusika eriti oluline: muusika annab võimaluse elada välja emotsioone, tunda kurbust, rõõmu, ühtekuuluvust. Loojana tekivad täiesti uued teemad lugudesse ja väga eriline on tunne, kui esitad värsket lugu ja näed, et oled teemaga pannud täkkesse ehk jõudnud publikuni. Inimlik, vahel ka ausvalus teemakäsitlus, on oluline. Publik hindab seda, kui näitad välja ehedaid tundeid.
Olete mänginud kümnetel festivalidel alates Viljandist kuni Kanadani. Kas on mõni hetk või koht või mingi publik, mis on sind eriti puudutanud?
Kindlasti 2015. aastal Ukrainas okupantidest vabastatud Slovjanski linnas toimunud kontsert, kus mängisime kohalikele inimestele. Sõit sinna kestis pommitatud teede tõttu neli tundi kauem ja inimesed ootasid meid kohalikus külmas kultuurimajas kogu selle aja. Kui olime kohale jõudnud, ei olnud aega heliproovi teha ja alustasime põhimõtteliselt kohe.
Need kaks tundi kontserti olid nii emotsionaalsed, et inimesed seisid pea kogu aja püsti, hüppasid kaasa. Neile läksid väga korda eesti lood. Nende jaoks olime nagu tulnukad vabast Euroopast, kes tõid neile pärast okupatsiooni all olekut värsket õhku ja lootust, et vabadus on võimalik. Oleme seal ka hiljem käinud ja inimesed on siis meenutanud seda erilist esmakohtumist Svjata Vatraga.
Aga on teisigi eredaid mälestusi. Näiteks 2010. aastal peatusime koos Emajõe lodjaga Stockholmis otse kuningalossi ees ja andsime spontaanse kontserdi lodja pealt. Kuidagi sattus sinna ka telekaamera, kes tegi sellest kiire uudise.
Tänavu oktoobri alguses esinesime aga Austrias Viinis ja seal nägime, et on endiselt oluline esitada muusika kaudu rahu- ning oma maa ja kultuuri hoidmise sõnumit. Publik oli väga liigutatud ja meile tundus, et neile läks Ukraina vabaduse teema väga korda: pärast tuldi rääkima ja küsima, kui hull ikka Ukrainas asi on ja kuidas nemad saaksid Ukrainat aidata.
Eestis tuntakse teid kui eesti-ukraina bändi, aga Ukrainas? Ja mujal maailmas? Kuidas teid seal defineeritakse ja kas see on üldse oluline?
Ukrainas teatakse meid, aga muidugi vähem kui siin. Neile on huvitav kuulata ukraina muusikat veidi põhjamaises töötluses. Koos nende akadeemilise kammerkooriga Hreštšatõk oleme andnud kontserte nii Eestis kui ka Ukrainas ja seda on seal kajastatud.
Alati on välisriigis esinedes kohal nii sealne eesti kui ka ukraina kogukond, tihti teeme koostööd mõlema maa saatkonnaga.
Mis Svjata Vatraga edasi saab? Bändi elus on 20 aastat pikk aeg, aga kui võrrelda seda aega inimese eluga, astutakse just siis päriselt ellu.
Bändi puhul on 20 aastat ikka väga väärikas iga! Hoida koos loomingulist kollektiivi tegutsemas ühe eesmärgi nimel – see on suur väljakutse.
Aga muidugi aeg muutub ja muutustega on vaja kaasa minna. Tuleb leida enda jaoks õige tasakaal ja aru saada, mida tuleb kindlasti säilitada ja mida on vaja muuta.
Igal juhul tahame edasi mängida, luua uut muusikat, esitada oma loomingut Eestis, Ukrainas ja maailmas ning publikuga koos nutta ja naerda. Ja mis peamine – jagada muusikas olemise rõõmu!
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada