Oktoobri alguses avati pärast pea viis aastat kestnud uuenduskuuri Tallinna Linnateatri värske kompleks. Tallinna Linnateatri peanäitejuhi Uku Uusbergi sõnul on ehituse tähe all möödunud aastad kogu kollektiivi tugevamaks ja kohanemisvõimelisemaks muutnud.

Uku Uusberg rääkis kultuurisaates “OP”, et kuigi ehitustööd pole veel päris lõpuni jõudnud ning väiksemaid töid jagub arvatavasti hooaja lõpuni, on teatri kollektiiv vapper ja kohanemisvõimeline olnud. “Ma arvan, et see viis aastat, milles kogu see kollektiiv on olnud, on ikkagi kõiki väga palju vapramaks teinud. Ise hästi imetlen seda kollektiivi.”

Uusbergi sõnul on kuue sisesaali ja välilavaga linnateater nüüd suur teater. Selle lavastustega täitmise pärast peanäitejuht ei muretse. “Meil on 36 tõsiselt võrratut näitlejat, kes on väga hea meelega valmis looma palju ilusaid rolle ja minule on see ainult põnev,” lausus ta.

36-pealine trupp on tema sõnul piisavalt suur, kuid samal ajal säilib võimalus kõigile inspireerivaid rolle pakkuda. “Kui on tegu väikeste saalidega, siis ega sinna väikse saali loo truppi ei mahu rohkem kui võib-olla neli või kuus näitlejat, see tähendab, et selleks, et kõik näitlejad saaksid inspireerivat tööd, et nad ei tunneks, et nad ei ole vajalikud ja ei saaks oma parimas loomeeas midagi uut luua, selleks ongi vaja rohkem lavastusi luua, et kõik saaksid mängida.”

“OP” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Uus majakompleks avati viie uuslavastusega. Seda, millises tempos tulevikus uusi lavastusi välja tuuakse, ei ole peanäitejuhi sõnul otseselt kindlaks määratud, kuid omakeskis on paika pandud, et tavapänane norm võiks olla kaheksa kuni kaksteist lavastust.

Viiest uuest lavastusest kaks on Uusbergi lavastatud: suures saalis mängitakse Tiago Rodriguese näidendit “Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.”, mis viib vaatajad Antiik-Kreekasse, kammersaali näeb lavastust “Avamine”, mille autor Uusberg ise on. Oma lavastustega soovib Uusberg, et need suudaksid vaatajat ka põhjaliku eeltööta kõnetada.

“Ma olen sügavalt selles usu, et just lavastus ise peab kõnelema, mitte intervjuud, mitte isegi kavalehed. See kõik on pro bono, see kõik on midagi sellist, mis võiks hiljem kogemust avardada, aga iga lavastuse eesmärk võiks olla, et tuleb inimene täiesti metsast, täiesti vasakult ja istub saali, siis see, mis ta seal kogeb, ta saab kõigest osa, kõigest aru,” lausus ta.

Uusberg usub, et sõnateater on jätkuvalt oluline ja sügav kunstivorm, ehkki teater on ajas muutuv. “Kohati on mul tunne, et võib-olla teatriteadlased või teatriteadus vajab otse seda visuaalset kujundit, mis on juskui kujutava kunsti pikendus. Kui ta seda ei saa, siis talle tundub juba eos, et asi on tolmune. Sellega ma ei ole kohe üldse nõus,” märkis ta.

“Sõnateater on oma olemuselt väga keeruline kunst. See on tegelikult ka väga kujundlik kunst. Ehk siis see, kuidas näitleja suhu sünnib sõna, selle taga on alati mitu kuud meisterdatud saladus, millele on võimalik jälile saada, kui sa seda jälgid ja sa saad aru, mille nimel nad mängivad. Seda ei ütle ükski tegelane otse välja, vaid see on kuidagi lavastuses sees, kui seda on tõesti südame ja hingega tehtud. See on väga huvitav asi, mida jälgida,” rääkis ta.

Uku Uusberg Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Uusberg tunnistas, et aastatepikkune kogemus lavastajana on teda palju kasvatanud. “Nooruses olin küll üsna pöörane. Ma ei osanud enne läbi mõelda. Ma läksin igasse proovi selle sooviga, et nüüd peab kohe resultaat sündima ja kui on natuke valesti, on meil kohe suur probleem,” meenutas ta.

“Ma arvan, et juba kümme aastat oskan niimoodi, et planeerin ja on etapid. Alles viimases etapis hakkan resultaati vajama, sest ma olen ka näitleja ja ma saan täpselt aru sellest, kuidas näitleja teekond rollini on – tema lükkab endalt resultaadi nõudmise kaugele. See ongi loomulik, ta vajab enne teatud etappe. Tänaseks olen kasvanud pigem rahulikuks ja selliseks lavastajaks, kes näeb, mis ta ümber toimub, ja kuulab väga palju teisi arvamusi.”

Lõpetuseks tõdes Uusberg, et linnateatri nägu on mitmekesine, kuid selle ühendavaks jooneks on hingus – ühiselt tehtud töö ja sõprus. “Mida rohkem erinevaid ilmeid nägu võimaldab, seda rikkalikum ja vahvam ta on,” usub ta.