Beatriz García.
31. okt. 2025 Ester Vaitmaa, Delfi
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes siin.
García on avaldanud töid 1999. aastast. Ta uuris, millise mõju jättis maha 1993. aasta kultuuripealinna tiitel Glasgowsse. „Teiseks olen vaadelnud Liverpooli (Euroopa kultuuripealinn 2008) nii viis, kümme kui ka viisteist aastat pärast tiitliaastat, et selgitada välja, kuidas on linn muutunud alates kultuuriüritustesse investeerimisest,“ räägib García.
Tema töö on inspireerinud Euroopa Komisjoni looma kultuuripealinna aastale tagasiside- ja kokkuvõtteraamistikku alates 2017. aastast. „Sellepärast olen ma kultuuripealinna võrgustikus üsna tuntud: olen saanud pakkuda võrdlust ja elulisi näiteid, kuidas tuleks protsessi dokumenteerida ning tulemusi mõõta,“ on García konkreetne.
„On selge, et Euroopa kultuuripealinna projekt võib piirkonda muuta, ning ka mina olen oma akadeemilise karjääri ja instituudi juhina neid muutusi tõendanud. Muutused ei puuduta üldjuhul ainult kultuuri- ja kunstivaldkonda, vaid laienevad majanduslikele, sotsiaalsetele, keskkonna- ja isegi poliitilistele raamistikele,“ selgitab Beatriz García.
Tartust kuulis García esimest korda 2024. aasta kultuuripealinnade valiku komisjonis, kui kandidaate hinnati veel algjärgus. Tema sõnul valisid nad Narva ees võitjaks Tartu seepärast, et Tartul oli väga tugev arusaadav visioon, mis oli samal ajal provokatiivne ja mänguline ning millel oli potentsiaali ka Euroopas vastukaja tekitada.
„Ellujäämise kunstid“ teemana ei olnudki ehk Tartu valimise puhul peamine. García kinnitusel oli oluline, et Tartul oli ka konkreetne kommunikatsiooni- ja teostuse plaan, millega anti algatusele palju väärtust juurde.
García sõnul on loomulikult tähtis ka selge ja tugev kunstiline visioon, ent see tuleb viia kokku linna pikemaajalise kultuuristrateegiaga. „Sa pead oma elanikke kaasama, tekitama uudishimu nii kodukohas kui ka üle Euroopa. Ja see oli midagi, mida Tartu tegi väga hästi!“
Linna võimalus ennast ümber mõtestada
Kui põigata tagasi uuringute juurde, mille García on teinud Liverpooli ja Glasgow’ kohta, siis on huvitav võrrelda nende linnade kogemust Tartuga.
„Jah, vaatlesin kümne-viieteistkümne aasta teekonda: kuidas aitas kultuuripealinna staatus linna mainele või hoiakute kujunemisele kaasa? Nii Glasgow kui ka Liverpool olid tugeva ajaloolise kunstilise taustaga, ent nende endine hiilgus sadamalinnadena oli kadunud ja asendunud vaikse allakäiguga. Tööstus oli hääbunud ning neid linnu seostati selliste negatiivsete nähtustega nagu töötus, terviseprobleemid, hariduse puudus, isegi vägivald …“ maalib García kahest linnast veidi kurva pildi.
Kultuuripealinna tiitel andis Glasgow’le ja Liverpoolile võimaluse rääkida endast hoopis teises võtmes ning leida ja esitleda enda häid külgi. Nii nagu Tartu võistleb alati veidi pealinna Tallinnaga, nii võistles Glasgow tähelepanu ja ressursside nimel Edinburghiga, Liverpool aga pistis rinda Londoniga.
García on kindel, et kui linnal on tugev sõnum ning turundus- ja kommunikatsioonioskus, siis saab nii poliitikategijatele kui ka erasektorile näidata väärtust, mida loob kunsti- ja kultuurisektor linnale. Haridus aitab juurdunud seisukohti muuta ja Tartu eelis ongi olla vaimujõu keskus.
Kultuuri mõõtmisel peab olema peale arvude ka kontekst
Ametnik möönab, et on ka ise arvudega palju mänginud. „On väga oluline, et oleks olemas teatav hulk statistikat. See on vajalik juba tähelepanu võitmiseks, sest sobib meediale pealkirjadesse, ja ka poliitikud, otsustajad armastavad arve! Aga ma olen alati rõhutanud, et arvud peavad olema kontekstis. Selle, kas 10 000 on suur või väike arv, on alati loonud meie enda kontekst. 3 miljonit võib olla mingis kontekstis väga väike raha, samas võib kolm olla väga suur arv“.
Seetõttu hindab García arvude kõrval selgitusi ja lugude jutustamist ning dokumenteerimist, seda nii inspiratsiooniks kui ka mõistmiseks. „Isegi kohalike identiteet võib muutuda, kui sul on head näited. Tähtis on veel kultuuri juhtimine: oluline on teada, kuidas muuta see strateegilisemaks.“
García soovitab kultuuri puhul vaadata neid näitajaid, mis on seotud strateegilise mõtlemisega ja sellega, kuidas see kajastub elluviidavates dokumentides.
Kultuuripealinn annab ühise tähtaja
Beatric García osaleb ühtlasi olümpiamängude korraldamises. Võrrelda on neid kahte suursündmust siiski veidi raske, sest mastaabid on väga erinevad.
„Eks ole selge, et olümpiamängud on mõõtmetelt hiigelsündmus ja eelarvegi ületab miljardeid, kultuuripealinn peab aga hakkama saama näiteks ainult 30–40 miljoniga. See on üsna erinev,“ ütleb García. Ent ta rõhutab: „Sarnasus on olemas. Mõlemad on sündmused, mis võivad kujundada kogu põlvkonda, sest juhtuvad vaid kord elus ja võimaldavad koondada tähelepanu ühele eesmärgile.“
Seega on otsustajatele, rahastajatele ja poliitikakujundajatele nende sündmuste puhul korraga ees ühine tähtaeg, et ideed ja kurss paika saada. Et tegevusel ka mõju oleks, peab kogukondki need tegevused ja sõnumi heaks kiitma. See on täpselt ühtmoodi nii olümpia kui ka kultuuripealinna puhul ning sellega on võimalik saavutada palju. See annab võimaluse kiigata kodulinnana peeglisse, vaadelda asju veidi teisest perspektiivist ja koguda mõtteid selle kohta, kuhu tahetakse suunduda, kogukonnana jõuda, selgitab García.
„See on uskumatult väärtuslik, sest annab sulle vaatenurga ja raamistiku. See aitab otsuseid täpsustada ja prioriteete seada, teistele lugusid jutustada. See omakorda aitab sul arusaamu muuta ja end taasavastada millegi positiivse jaoks,“ võtab García eelised kokku.
Tartu 2024 tutvustas Euroopa kultuuripealinna aasta tulemusi ja mõju Kultuurikompassi foorumil „Kas me sellisest kultuuripealinnast unistasimegi?“. Loe kokkuvõtteid Eesti Päevalehest ja vaata foorumi ettekandeid järele Tartu 2024 YouTube’i kanalilt.