Esimest korda ajaloos Premium liigaga hüvasti jätnud Narva Transi president Nikolai Burdakov on veendunud, et väljakukkumises on süüdi meeskonna endine treener Roman Kožuhhovski, kes vallandati juuni alguses. Kožuhhovski ei soovi süüd omaks võtta, vaid usub, et probleem oli sügavamal.
23. oktoobril sai kindlaks see, et 35 aastat järjest Eesti kõrgliigas kaasa löönud Trans peab Premium liigas osalemisest suu puhtaks pühkima ning pallima uuel hooajal hoopis Esiliigas, kus nad pole pärast Eesti iseseisvumise taastamist kordagi jõudnud.
Kui päev hiljem proovis Soccernet.ee Transi presidendi Nikolai Burdakovi käest uurida, millised on järgmised sammud ja miks läks tänavune hooaeg nii tugevalt aia taha, kostis 76-aastane klubijuht, et vajab aega analüüsimiseks. 7. novembril ehk Premium liiga hooaja viimase mängu järel toimus Transi vastvalminud klubihoones avalik pressikonverents, kus mitmed mängijad ja hispaanlasest pealik David Campana andsid aru, miks läks nii nagu läks.
Burdakov jõudis analüüsiga tulemuseni, et väljakukkumises on süüdi endine juhendaja, ukrainlane Roman Kožuhhovski. “Ütlen seda avatult, see väljakukkumine on eelmise treeneri süü. Mängijad ei taha tema treeningmeetoditest avalikult rääkida. Ta oleks pidanud kasutusele võtma radikaalsed meetmed ja tooma treeningutesse midagi uut, kuid seda ei juhtunud. Rääkisin temaga palju, aga kahjuks ta ei kuulanud mind. Ühel hetkel mõistsin, et see on lõpp,” rääkis Burdakov venekeelsele ERR-ile.
Mullu Transi viiendale kohale viinud ja seetõttu preemiaks lepingupikenduse teeninud Kožuhhovski sai hundipassi tänavu 3. juunil. Tema juhendamisel teenis Trans 14 vooruga võimalikust 42 punktist 9. Kolm liigamängu juhendas meeskonda mängija Irie, kelle käe all saadi vaid üks viigipunkt. Juuni lõpus võttis meeskonna üle Hispaania treener Campana, kel õnnestus piirilinnaklubile 18 matšiga saada 13 silma.
Soccernet.ee pakkus endisele Transi peatreenerile Roman Kožuhhovskile võimalust vastulauseks. Avaldame Kožuhhovski pöördumise täismahus:
Tunnistan ausalt, et ma ei vaadanud seda pressikonverentsi otseülekannet teadlikult. Lõpuks helistasid mulle sõbrad, kes tungivalt soovitasid seda järele vaadata vaadata.
Vaatasin selle otsast lõpuni ära ja pean tõdema, et olen šokeeritud. 30-minutilisest üritusest ligikaudu 29 minutit oli pühendatud minule, minu vigadele ja minu ainulaadsetele võimetele, jõudes välja lausa hüpnoosiväideteni. Kui treener pidas oma viimase mängu 31. mail, ent teda süüdistatakse novembrikuisel pressikonverentsil meeskonna viimases kohas, kuigi pärast lahkuminekut jäi mängida veel tervelt 22 vooru, jäi klubisse tõeliselt märkimisväärne jälg.
Siin pole mingisugust müstikat. Minu “hüpnoos” on professionaalne treeneritöö. Minu tugevad küljed on mängijate suunamine, kollektiivi liitmine, motiveerimine ning oskus töötada nii kogenud mängijate kui noortega. Ma oskan anda mängijatele uut energiat ka siis, kui nad endasse enam ei usu. Selles peitubki treeneri jõud. Ja selle kõige taga on konkreetsed, käegakatsutavad faktid.
Paljud noormängijaid tegid Premium liigas debüüdi ja said reaalset mänguaega, tehes sellega ühes kvalitatiivse hüppe. Nende seas on [Jegor] Žuravljov, [Mark] Maksimkin, [Aleksander] Filatov, [Nikita] Baljabkin, [Mark] Zahharov, [Arnas] Besigirskis, minu kutsutud [Murad] Velijev ja [Daniil] Pareiko ning paljud teised. Stanislav Agaptšev poleks üldse meeskonda jõudnudki, kui ma poleks temaga dialoogi pidanud ja öeldnud, et mul on temasse tohutu usk.
Mängijaid hakati kutsuma eri vanuseklasside koondistesse. Võtmemängijatega sõlmiti pikaajalised lepingud — nendel läbirääkimistel suunasin ma isiklikult poisse vaatama tulevikku, siduma oma karjääri Transiga ja töötama klubi heaks. Just sel perioodil tegi klubi oma ajaloo esimese müügi välismaale, kui Landry Kabore siirdus Šotimaa kõrgliigasse.
Ja see kõik sündis klubijuhi poolt öeldud “halva treeningprotsessi” juures.
Olen alati suhtunud ja suhtun ka praegu Narva Transi suure austusega. Ma ei toonud kunagi siseasju avalikkuse ette, hoidsin alati klubi mainet, toetasin avalikult juhtkonda ja rääkisin siiralt sellest, millise pühendumusega inimesed klubi sees töötavad.
Peamine probleem peitub mujal. Kriisihetkedel vajab klubi inimesi, kes suudavad ühendada, mitte otsida süüdlasi. Minul tekkis mulje, et pärast minu lahkumist tehti klubis ülejäänud 22 vooru jooksul vaid üht — kommenteeriti minu tööd, selle asemel, et käised üles käärida ja tabeliseisu parandada.
Suureks kahjuks ei leidunud seestpoolt inimest, kes suudaks meeskonda liita. Ka väljakul ei leidunud liidreid, kes veaksid meeskonda rasketel aegadel eeskujuna. Vaadake teisi meeskondi: Kuressaares on tugev lülisammas [Karl-Romet] Nõmme, [Marco] Lukka ja [Sander] Sinilaiu näol; Unitedis kogenud [Andre] Frolov ja [Zakaria] Beglarišvili; Vapruses [Magnus] Villota, [Sander] Kapper ja [Kevin] Aloe.
Igas meeskonnas on eeskujud, kes hoiavad riietusruumi ka kriisihetkedel ühtsena. Transis selliseid liidreid, kes oleksid valmis rabama oleviku ja tuleviku nimel, mitte süüdistama endist treenerit, kahjuks ei leidunud.
Esimesest päevast peale õpetasin meeskonnale peamist — kõige raskematel hetkedel tuleb jääda üheks tervikuks, uskuda protsessi ja mitte kedagi süüdistada. Just tänu sellele usule ja ühtsusele toimusid 2025. aastal klubis need suured positiivsed muutused — nägin, kuidas kasvasime ja arenesime. Minu jaoks on kõige kibedam see, et mingil hetkel andsime me kõik lihtsalt alla. Me andsime alla kollektiivina.
Oma tänavuse hooaja 14 vooru eest kannan ma täit vastutust. Kuid meistrivõistluste tulemusi tuleb hinnata objektiivselt ja ausalt iseenda ees.