Tallinna Linnateatri „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“, autor Tiago Rodrigues, tõlkija Kristiina Jalasto-Kallas, toimetaja Leenu Nigu, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Jaagup Roomet, valguskunstnik Emil Kallas, visuaalkunstnik Tom Tristan Kidron, ehtekunstnik Kätrin Beljajev. Laval Indrek Sammul, Hele Kõrve, Maria Ehrenberg, Mart Toome, Jan Ehrenberg, Kristjan Üksküla, Maris Nõlvak, Kristo Viiding, Rain Simmul, Laurits Muru, Argo Aadli ja Andero Ermel. Esietendus 10. X Tallinna Linnateatri suures saalis.
Lavastus „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“ („IAE“) koosneb õigupoolest kolmest Tiago Rodriguese näidendist, mis õnnestunud kombel Tallinna Linnateatri laval kokku saavad. Sisuliselt tuleb „IAE“ näiteks Priit Strandbergi „Antigone“* kõrvale ja paratamatult loob käimasolev sõda mõlemale lavastusele konteksti. Kavalehel ütleb lavastaja Uku Uusberg: „… see on traagiline ülemlaul tingimusteta armastusele, mida inimene ei juhi. Kui inimene armastab, siis ta armastab tõeliselt, ja kui sellega hooletult ümber käia, siis sellest saabki tragöödia. See on asi, millest toituvad kõik sõjad. [—] Sõjad algavad ideede nimel, aga sõdu jääb toitma valu ja kättemaksuhimu. Kehtestub mingi idee, millest saab stiihia.“ Tragöödia sünd armastusest, ka näiteks emaarmastusest, annab „IAE-le“ üldinimliku kandejõu tänapäeva sõdu arvestamatagi.
Lavastuses eristuvad naiste rollid ja sel on lisaks näitlejate andekusele ka dramaturgiline põhjus. Esimeses vaatuses me ei näe Agamemnoni (Indrek Sammul) muutust ja hingevaeva hetkel, kui oraakel ütleb, et tuul tõuseb vaid juhul, kui ta ohverdab oma tütre Iphigeneia. Alguses on ta uudise juba teada saanud ning Odysseuse (Kristjan Üksküla) ja Menelaosega (Mart Toome) plaanigi valmis mõelnud. Agamemnoni dilemma laval on jõletu, kuid filosoofiline, ja Indrek Sammul mängibki pigem filosoofiliselt kui ekspressiivselt. Muutus toimub Iphigeneias (Maria Ehrenberg) ning tolle emas Klytaimnestras (Hele Kõrve). Sammuli Agamemnon ei ole vägev kuningas ja sõjamees, saatus on ta juba orgi otsa ajanud ning võimatu valiku ette pannud. Ta kahtleb, kuidas toimida, valida kreeklased või oma tütar niikaua, kuni Odysseus tema eest tegutseb ja sõjameestele teada annab, mida on tarvis, et tuul tõuseks.
Indrek Sammul (keskel valgussõõris) mängib Agamemnonit pigem filosoofiliselt kui ekspressiivselt.
Siim Vahur
Oleviku meenutamine. Esimeses vaatuses võlub esmalt dramaturgiline võte. Me ei näe tegelasi olevikus tegutsemas, otsuseid langetamas või neist mööda hiilimas. Tegelased justkui on unustanud, mis nendega juhtus-juhtub ning viibivad uuesti selles minevikumaailmas.
Klytaimnestra: „Mul on ähmane mälestus, et juhtub midagi kummalist. Ei. Mitte kummalist. Midagi kohutavat. Ma ei tea, kas ma mäletan või on see eelaimdus. [—] see on lihtsalt üks tunne. Seda pole kunagi juhtunud.“ Ning koor vastab: „Sinu jaoks ehk mitte.“ Tegelased hakkavad ka koorile vastu, protesteerivad. Kui koor ütleb „Mäletan, et Menelaos nutab.“, siis Menelaos vastab: „Ei. Ma ei nuta.“ Ja ei nutagi. See tekitab tunde, et tegelastel siiski on mingisugune vaba tahe ses tragöödias, mille kohta koor on kohe algul öelnud, et see lõpeb halvasti. See tekitab vaatajas tunde, et võib-olla dramaturg kavaldab, võib-olla see on ikkagi üks niisugune postmodernistlik tükk, milles sureb hoopis keegi teine, mitte Iphigeneia.
Seejuures loob kõnealune võte ka fooni stseenile, milles ema ja tütre jaoks selgub tõde – kui kõik on meenutamine, mäletamine, siis see, mis juhtub olevikus, on seda võikam. Samamoodi on võikam isa ja ema, Agamemnoni ja Klytaimnestra dialoog, milles viimane ütleb: „Kui sa teeksid seda aupaiste pärast, [—] suudaksin ma sind mõista. Aga sa teed seda selle pärast, et see on sinu meelest õige.“ Mäletamine ja mälu petlikkus, kuritööd, mida me toime paneme, kuna mäletame üht- või teistmoodi, sõlmib ka lavastuse kokku. Kolmandas vaatuses, seega 30 aastat pärast Iphigeneia ohverdamist, jutustab Klytaimnestra tütar Elektrale lugu ümberpöördult: „Kas sa ei tea, et Agamemnon ohverdas omaenda tütre, sinu õe, et võita sõda? [—] Ja Agamemnon ohverdab tütre selle sõja nimel? Tütar aupaiste vastu?“
Tuleviku jutustamine. Teise vaatuse rõhk ei olegi niivõrd Agamemnonil, sest tema saatus on juba ette teada. Ta ei tule võiduka kuningana sõjast tagasi, vaid saabub kuriteopaigale, teab, et on süüdi oma tütre surmas, ja pole kindel, kas abikaasa on talle andestanud.
Nagu ka esimese vaatuse puhul on siin huvitav vaatenurk, narratiivne krutski. Kassandra (Maris Nõlvak) on Trooja kuninga Priamose ja Hekuba sõge tütar, kes sarnaselt Orestese ja Elektraga elas paleesse suletult. Kassandra keelas oma keha Apollole endale ning too needis ta (Rodrigues kasutab küll lugu maost ja lapsehoidjast). Kassandra näeb ette tulevikku, kuid keegi ei usu teda – seda põletavam on tema enda jaoks nägemus. Kui kreeka tragöödias koor jutustab, keda ja kuidas parasjagu lava taga praegu tapetakse, siis siin jutustab Kassandra ise, jutustab oma tulevikku – kaasa arvatud sellest, kuidas Aigisthos (Kristo Viiding) tema juurde tuleb, ta vägistab ning siis tapab. Ei tea, mis kiusatus see mus on ikkagi ja lõpuni uskuda, et nii ei lähe … Õudne on näha oma silmaga mõni minut hiljem, kuidas iga sõna Kassandra öeldust tõele vastab.
See on kahe naise, Kõrve ja Nõlvaku, Klytaimnestra ja Kassandra vaatus. Klytaimnestra on kümme aastat, mil Agamemnon oli Troojas, planeerinud tulevikku ning nüüd on see tulevik käes. Tema plaan jookseb nagu õlitatult. Kassandra on tuleviku ees võimetu, ta ei saa midagi planeerida, tal ei ole lootust, ta ainult näeb, mis tuleb. Võimas, kuidas Maris Nõlvak irdub olevikust ja „näeb“, ning kuidas see on lavastuslikult kombineeritud Hele Kõrve oleviku-mina, kättemaksust pimestatud türanni, ja mineviku-mina, tütre kaotanud ema monoloogidega. Traumaga inimene ei ela edasi, ta ei saa üle, ta jääb sellesse hetke kogu eluks. Nagu Klytaimnestra ütleb: „Mina olen ikka veel Aulises. Nüüdsama. Ma olen Aulises, kümme aastat tagasi, näen, kuidas Iphigeneia päikesega jumalaga jätab. Sina ei näe teda. Keegi ei näe teda. Sest teie olete siin, praegu.“
Klytaimnestra ja Kassandra tegelastes põrkuvad korraga tulevik, olevik ja minevik. Kassandra on samamoodi nagu Klytaimnestra näinud oma perekonda suremas, ja näeb ennast suremas. On üks lisakiht, mida lavastuses või tekstis pole, aga kes teab, sellele on teine vaatus vaevu talutav kogemus. Kassandra on Agamemnoni pallake, liignaine, ja näiteks Pausanias jutustab, et neil on titeeas kaksikud pojad Pelops ja Teledamus. Maris Nõlvaku mäng ei piira tegelast, hoiab uksed lahti tõlgendustele, lubab selle kihi Kassandrale juurde mõelda ja kujutleda: on midagi, mis on nii õudne, et sõnastada ei suuda seda isegi Kassandra, ema. Iga kord, kui Klytaimnestra mainib tütar Iphigeneiat, kerkib silmade ette tuleviku vääramatus, kuidas Aigisthos ei tapa mitte ainult ema, vaid ka Kassandra ja Agamemnoni lapsed. Klytaimnestra saatus muutub niimoodi isegi irooniliseks, küüniliseks, kogu vaatus mingisuguseks tumedaks komejandiks, nihilistlikuks karnevaliks. Mõlemad emad näevad oma lapsi suremas, üks elab mineviku olevikus, teine tuleviku olevikus.
Raev ja perspektiiv. Esimesed kaks vaatust on dramaturgiliselt nauditavad, põnevalt jutustatud ja näitlejad sobivad oma rollidesse. Kolmandas vaatuses aga midagi juhtub, millele kohe ei oska osutada. Võib-olla olen väsinud? Võib-olla käib pea ringi, sest kogu teise vaatuse pöörelnud lava jätkab pöörlemist ka kolmandas? Võib-olla on asi selles, et dramaturgiliselt on „Elektra“ kolmest näidendist kõige nõrgem, tegelikult selles konflikti pole.
Põnev on muidugi purjus Aigisthos, kes Agamemnoni haual omaenda uriini sees aeleb, kuna Agamemnon teda isegi hauast rahule ei jäta. Viiding suudab üldse Aigisthosest teha eriliselt vastiku, kuid tõepärase kuju. Tõepärasus ta vastikuks muudabki. Huvitav on ka see, kuidas mõne aastakümne jooksul, mil Aigisthos ja Klytaimnestra on Argost valitsenud, on elanikud esmalt järjest vaiksemaks jäänud ning kõnelevad nüüd küsimusi esitades. Koor: „Mis peapööritus see on? Mis küsimisepalavik? Kas linn on ilma vastusteta koht? Või on küsimused oleviku keel? Kas me oleme uudishimulikud? Või lihtsalt tuleviku suhtes teadmatuses?“ Aga need tegelased ja narratiivsed võtted on taustal, esiplaanil on Elektra, kes kannab kogu vaatust.
Maria Ehrenberg mängib esimeses vaatuses Iphigeneiat ning kolmandas Elektrat. Vahe on selles, et Iphigeneiana on tal kellegi vastu mängida – tema ahastus oma peatse surma pärast ei kuku lihtsalt maha, vaid see toidab isa, ema, Achilleuse ja teiste rolle. Elektral pole aga kedagi vastas, kes pakuksid mingit uut teavet, mõtteid või tundeid. Orestes küll naaseb, aga Orestes on vaikne kuju, kelle roll ärkab ellu lõpus ematapu järel, kui erinnüsed teda painama tulevad. See seob alguse ja lõpu kokku: lavastuse algul pole tuult, laevad ei saa Troojasse purjetada. Lavastuse lõpul tuul tõuseb, aga see pole lihtsalt tuul, vaid Megaira, Allekto ja Tisiphone möirgamine.
Kõigest põnevast hoolimata pole Elektral mängida kellegi sellise vastu, kes tema tegelast uue teabega toidaks. Annaks uusi sisulisi impulsse sarnaselt näiteks esimese vaatusega, kui saame jälgida Iphigeneia taipamist, et ta täna õhtul sureb. Ja sellega leppimist või mitteleppimist. Elektral on muidugi vastas tema ema Klytaimnestra, aga ema ei ütle midagi, mida me juba ei teaks. Ema seisukoht, traagika ja argumendid enese kaitseks kujunevad esimese ja teise vaatuse jooksul. Võime jälgida, kui tähelepanelikud oleme, mismoodi Klytaimnestra kaitsekõne ja süüdistused Agamemnoni vastu on ajas muutunud, aga see on selline terake, mis võib kergesti kahe silma vahele jääda. Pealegi kirjeldab see rohkem Klytaimnestrat ennast kui pakub stseeni Elektraga mingisugust sisulist pinget. Ehrenbergi anne ei päästa dramaturgiliselt nõrka konflikti: tegelasena on ta üksi jäetud ja küsimus on ainult selles, kui värviliselt suudab näitleja Elektrat esitada. Ehrenberg kujutab Elektrat kõigis võimalikes toonides ja varjundites – mis tal üle jääb –, aga tund aega sama raevu vaadata on lõpuks ikkagi kurnav.
Neli ja pool tundi kreeka tragöödiat võib esimese asjana südame alt külmaks võtta, aga aeg lendab. Tegelikult ju tahaks veel rohkem ja pikemalt, kuna lavastuse materjal nii dramaturgia kui ka näitlejate mõttes on rikas. Kolmandas vaatuses pole enam seda sädelust, mis eelnevates, aga tragöödia, nagu alguses lubati, lõppebki … halvasti? Ei. Ei lõppe halvasti, lõppeb kompaktselt, kuigi pea käib ringi.
* Kaur Riismaa, Ismene+Euridike. – Sirp 24. I 2025.