Zane Daudziņa, Lapsepõlv Kommunaalias. Läti keelest tõlkinud Tauno Nõulik. Autori illustratsioonid. Toimetanud Ingrid Eylandt-Kuure. Kujundanud Siiri Timmermann. Tänapäev, 2025. 206 lk.
Võib vist öelda klassikuid parafraseerides, et kõik me armastame Riiat, aga igaüks isemoodi. Minule sai see linn lähedaseks siis, kui üks mu tuttav ajaloolane tegi seal arhiivides doktoritööd ja võttis Riiast naise – käisin sõbral paar aastat külas vist küll pea iga kuu. Ta näitas mulle ka igasugu getosid ja baare, kuhu turist kunagi ei satu, nii et kui kirjutasin kõiki neid ebaharilikke teadmisi kasutades romaani „Sinine kaardivägi“, siis võis hea Maima Grīnberga pärast romaani läti tõlke ilmumist sedastada: „Paavo Matsini „Sinise kaardiväe“ aastal 2016 ilmunud tõlge on esile kutsunud elevust, külluslikke tõlgendusi ja väga vastakaid reaktsioone, ning nagu sai mainitud, rekordarvu retsensioone, mis kahtlemata johtub romaani tegevuse toimumisest Lätis“1. Läksin koguni nii ülbeks, et kujundasin Riias ka ühe jalutuskäigu, mis liigub mööda veidraid okultseid asukohti2.
Praegu on mu lemmikkohaks Riias suurepärane veinibaar Garage3 ning olen üritanud jaaniõhtu veeta ikka Läti Veneetsias Kuldīgas (Eestis jaanipäeval toimuv on väga kommertslik, labane ja traditsioonivaba), kus pensionärid vaatavad siiani õhtuti televiisorit hertsog Jēkabsi apteegis, toredas vahvärkmajas. Eks muidugi ole Läti ja Riia aastatega palju muutunud. Kui olin 2010. aastal Balti rahvaste kommersil ja istusin koos korporatsioonikaaslastega ühes vanalinna välikohvikus, toodi mulle koos menüüga ka album, kust sai võrdlemisi vaevatud nägudega daame tellida … Need ajad on vahest nüüd küll minevik!
Seepärast olin positiivselt üllatunud võimaluse eest arvustada Zane Daudziņa raamatut „Lapsepõlv Kommunaalias“, sest kuigi selle tegevus toimub ühe jubeda ühiskorteri seinte vahel, asub see korter ikkagi imekaunis juugendlinnaosas. Olen alati eelistanud Riia vanalinnale pigem sealseid juugendkvartaleid, kuid neisse majadesse ei pääse ju tavaliselt, ainult kas kõrtsi või kortermuuseumi. Ka ei tea ma eriti midagi Nõukogude-aegsest Riiast, sest üks esimesi kordi, kui metropoli läksin, oli juba ärkamisajal. Sõitsin korporatsiooni esindajana bussiga Riiga pidustustele samal ajal, kui riigiraadios teatati, et OMON on sõitnud Riiast välja segi peksma Eesti piirivalve ajutist valvepunkti. Mäletan, et bussis oldi päris vaiksed ja naised võtsid igaks juhuks ehted ära. Ühtegi OMON-last meil küll reisil näha ei õnnestunud ja läti, eesti ning saksa korporantide üks esimesi suurkohtumisi kohvikus Bumerangs õnnestus igati! Ka Daudziņa raamatus on lõpuks üks ühiskorteri elanik OMON-lane.
Kerad, viiner ja varbaküünte tša-tša-tšaa
Ühiskorterites toimunu on turvaliselt distantsilt vaadates muidugi põnev teema. Räägitakse ju legende, kuidas kaks suurt poeeti Vladimir Võssotski ja Jossif Brodski leidsid 1977. aastal New Yorgis kohtudes kohe ühise keele, kui hakkasid meenutama oma lapsepõlve ühiskorteris. Kuigi Daudziņa vaatenurk on hüplik (kord jutustab 12aastane tüdruk, siis jällegi antakse edasi sündmusi, mis on seotud alles suisa roomava lapsukesega – ilmselt on need kirjutatud ikkagi lapsevanema mälestuste alusel), saab nõukaaegse ühiskorteritega maja salapäraselt õudse atmosfääri päris ehedalt kätte. Tuleb ette kuseloike trepikojas, kõrvaltoas elavate venelastest naabrite veidrusi ja muud sellist.
Peategelase perekond kolib raamatu alguses Andrejs Upītsi tänavale majja nr 38. Praegu kannab see tänav taas nime Skolas iela – just seal (Skolas iela 15) asus ka aastaid Eesti saatkond, samuti Ivar Ivaski lapsepõlvekodu. See on üks Riia kõige ilusamaid juugendkvartaleid, kuid pean rõhutama, et teose fookuses on ikkagi vaid ühe ühiskorteri siseelu. Mul (vist nagu enamikul eestlastest) niisugune kogemus puudub, ent venelaste ja igasugu poluvernikutega paneelmaja trepikoda jaganuna tuleb Daudziņa raamatut lugedes muidugi palju tuttavat ette. Kohe on selge, et ühiskorteris aset leidnu oli kordades teravam: värvikamatest tegelastest võib välja tuua stereotüüpse Nadja, kes elab joodikust mehe ja väikese tütre Oljaga, aga on ka ebaharilikumaid kujusid, nagu näiteks kunstiteaduste professor vanapoiss Anatoli. Seoses just selle tegelasega lähebki asi huvitavaks, sest kirjeldused on kohati häirivalt nilbed: „Tal on suursugune hoiak, sirge selg, ja seetõttu juhtub väga tihti, et hommikumantli vöö, mis on lahti libisenud, paljastab kõigi silmadele tihedalt kinnikasvanud „järve“ ja selle all õnnetult rippuva hallide karvadega kerade paari“ (lk 62). Juba varsti pajatatakse ka lugu, kuidas peategelane nägi läbi vannitoa lukuaugu isa „viinerit“: „Juba natukese aja pärast torman ma elevuse ja üllatusega tuppa nähtut kiiruga fikseerima, et see ära ei ununeks. [—] Ei minul, emmel ega isegi mitte maanaabritel Valjal või Ženjal pole sellist viinerit“ (lk 76).
Millegipärast mõjusid need kergelt transgressiivsed tekstikohad (ja mõned sarnased veel) lugedes päris rebestav-bataille’likult. Daudziņa nagu hülgab korraks lapsepõlvemeenutuste turvalise formaadi ja siseneb hetkeks mingisse hoopis teise maailma. Anatoli kuju maalitakse lausa ilukirjanduslikult suureks ja võikaks: „Seljas on tal määratlematut värvi froteehommikumantel õrnalt aimatava triibulise mustriga, aga selle all kumab hallikas maika – kunagi valge olnud, kuid nüüd juba täiesti tumedaks tõmbunud kulunud särk. Mõlemad varrukaotsad on köögis panniga toimetades läikivalt rasvaseks muutunud, hommikumantli vöö on pooleldi lahti tulnud, paljastades ootamatule pilgule kondised põlved ja hallikasmustad pahkluud. Paljaste jalgade otsas on tumedad nahktuhvlid, mille varbaotsad on lahti rebenenud nagu hiigelsuurte haugide teravahambulised suud. Üle õla on hooletult visatud vana põrandalapi värvi nõudepesulapp. See ripub tema õlal nagu endise öölokaali lauljanna pleekinud boa. Kunstiteaduste professori iga lohisevat sammu saadab ülekasvanud, allapoole pööratud varbaküünte klõbisev tšatšatšaa. Tema prillid on udused, ühe sanga asemel on ümber pea teise kõrvani venitatud ärakantud aluspükste kumm, ja juba on mõlemad väljakukkunud prilliklaasid kahe sümmeetriliselt paigutatud puust pesulõksuga raami külge kinnitatud“ (lk 183-184).
Tahaks hüüda „braavo“, sest kuskilt siit algab see, mis teeb selle teose tõeliselt huvitavaks! Pean väga positiivseks märgiks, et Daudziņa ei ole kirjutanud lihtsalt mingit järjekordset traumaromaani, milletaoliste peavooluline uputus peaks igale mõtlevale lugejale olema küll juba päevselge, vaid on oma (ka transgressiivseid hetki sisaldavad) lapsepõlvelood vormistanud palju huvitavamalt. Minategelane ei kujuta end mingi pühakuna keset toksilist meeste ja veneluse retromaailma, vaid paneb vanuseliselt vibreerivale vaatenurgale vaatamata (või just tänu sellele) kokku midagi eeldatust teistsugust.
Nii on väga hea ilukirjandusliku tasemega ka Anatoli surmalugu: naaber läheb parki jalutama ja saab insuldi (lk 191–193). Kuigi autor ei saa seda ise kuidagi mäletada, on ta sündmuse rekonstrueerinud andeka kunstilise sulega. Siin on erakordseid lõhnu ja suisa bulgakovlikke looduskirjeldusi: „Pea kohal, geomeetriliselt lõigutud taevatrapetsites paljastab kahvatult valgustatud pilvede kavalkaad mõnikord kuu irvitava palge ja siis peidab selle jälle. Jäsemetes on mingi imelik rammestus. „Nado prisest,“ on viimane mõte, mis talle pähe tuleb“ (lk 192). Huvitavalt julmad on Daudziņa tekstis ka mõningad muud üleminekud, mis lugeja rahulike memuaaride maailmast keerulisema ilukirjanduse valda raputavad, näiteks kellegi rongi alla jäämise lugu, mis jätkub kohe seejärel väikese lapse detailse koogimaailma kirjeldusega (lk 121-122). Daudziņa vägagi võimekas ilukirjanduslik anne ilmneb eriti fantaasia-rekonstruktsioonides (seda ta mäletada ei saa), kas või suurepärases loos, kuidas ta rase ema läheb isale suvilasse külla (lk 194–198). Teos lõpeb vägagi loogiliselt 1991. aastaga, mil kommunaalkorterite aeg hakkas lõpuks vaikselt läbi saama.
Kirjanduslik rosinakringel
Õnneliku juhusena sattusin 2. oktoobril, kohe pärast „Lapsepõlve Kommunaalias“ lugemist Tartu Biblioteegi raamatupoodi läti raamatuklubi arutlusõhtule, kus lahati Daudziņa teost ja kohal oli ka väga head tööd teinud tõlkija Tauno Nõulik. Kriitik-spioonina tagumises reas istudes sain sellel sümpaatsel üritusel paljugi huvitavat teada, näiteks, et need transgressiivsed kohad ikkagi ehmatasid ka mõnd teist teost lugenud inimest. Samuti arutleti raamatuklubis lätilikkuse üle, mida teoses defineeritakse venelaste ja vene maailma kaudu (ehk on see tendents omane kogu Baltimaade kirjandusele?), ning toodi välja, et raamatut on võrreldud Nora Ikstena „Emapiimaga“. Sain ka kuulda, et Lätis olevat lugejad suhtumises Daudziņa kirjapandusse jagunenud kahte eri leeri. Ma ise asetasin ennast mõttes kindlasti positiivse hinnanguga inimeste hulka. Teoses on tavalise sentimentaalse lapsepõlveheietuse asemel loodud kummaline ja mitmeidki küsimusi tekitav tervik, ka transgressiivsemad detailid mõjuvad lõpuks vajalike ja ausate rosinatena Daudziņa küpsetatud kirjanduslikus kringlis.
Raamat on kaunistatud autori illustratsioonidega, mis on mõnusalt primitiivsed ja kohmakad, luues koos lastekirjanduse stiilis lahendatud esikaanega (üks tüdruk piilub korteriukse vahelt) üsna kummalise ja mõtlemapaneva terviku. Kuigi mulle endale on Nõukogude nostalgia üdini võõras ning olen kunagise lapsepõlve-Mustamäe oma mõtetest eemaldanud, lugesin endalegi üllatuseks läti lapse kasvamisest kommunaalkorteris vägagi huviga. Peale mõne idioodi olid mu lapsepõlvenaabrid Mustamäel peamiselt meremeestest koosnenud ametkondlikus paneelparaadnas võrdlemisi leebed. Siin-seal korteriuste taha tõstetud haisvad prügipanged, mis ootasid väljaviimist vahel päevi, harmoneerusid lapsele kuidagi loomulikult mõne Tallinnas üliharuldase Fordiga, mis kuulusid paarile kaptenile ja seisid vahel kui ilmutised kuskilt paremast maailmast meie maja ees parklas …
Läti näitleja ja kõnekoolitaja Zane Daudziņa. Tema teos „Lapsepõlv Kommunaalias“ on Lätis üks viimaste aastate menukamaid raamatuid.
Evija Trifanova / LETA / ACE / Scanpix
1 Vt pikemalt Maima Grīnberga, Uue iseseisvuse ajal Lätis ilmunud eesti kirjandusteosed ja nende vastuvõtt. – Tõlkija Hääl 2017, nr 5, lk 95-96.
2 Paavo Matsin, Lühike jalutuskäik Riias. – Müürileht 2017, nr 61. https://www.muurileht.ee/luhike-jalutuskaik-riias/
3 Minge kindlasti, see on parim veinibaar Riias: https://vinabars.lv/en/