Marten-Chris Paalberg on pika pausi järel tagasi koondises! Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Oktoobris täisealiseks saanud Marten-Chris Paalberg on aastase pausi järel tagasi Eesti koondises. Vahepeale on jäänud nii vaimselt kui füüsiliselt väga keeruline aasta, aga loodetavasti on suuremad raskused nüüdseks seljataha jäänud.

Jaanuari lõpus Prantsusmaa suurklubi Saint-Etienne’iga liitunud Paalberg ootab endiselt võimalust esindusmeeskonna eest ametlikult debüteerida. Pikalt vindunud põlvevigastus nurjas aasta esimese poole, kuid nüüdseks on olukord juba tunduvalt parem ning kirja on saadud nii liigamänge duubeltiimi eest kui mitteametlikke minuteid esindustiimis.

Eesti koondise kogunemisel, kuhu noormees tuli täpselt aastase pausi järel, oli ajakirjanikel Paalbergi vastu mõistagi suur huvi: lisaks Soccernet.ee-le olid laua taga ka Postimees, Delfi ja Õhtuleht.

Nägime sind viimati koondises aasta aega tagasi. Mis on vahepealse ajaga sinu juures teistmoodi?

Olen nüüd terve! Uus klubi, uus keskkond, arvan, et olen arenenud ja eks ma siis nüüd näitan.

Kuidas praegu tervislik seisund on?

Ütleme, et on korras. Kuna põlvega oli nii kaua probleeme, siis kui on praegu sellised raskemad päevad trennides või mängudes, siis järgmisel päeval võib natuke teistmoodi tunne olla, aga praegu on olnud kõik korras. Olen järjest mänginud, minutid tulevad ja midagi nuriseda ei ole.

Mis sul täpsemalt põlvega oli?

Aus vastus, et ise ka ei tea. Nii palju oskan öelda, et põlvekedra ja kõõlusega oli mingi teema, lõpuks muutus see krooniliseks ja sellepärast läkski nii palju aega. Täpset vastust aga ma peast ei teagi.

Kui palju praegu veel koormust ja mänguaega manageerima peab? Kas sul on veel mingeid piiranguid peal?

Piiranguid ei ole, aga tiimis tahetakse, et ma pärast raskemaid päevi nädala keskel ühe puhkepäeva lisaks võtaks. Otsest piirangut ei ole, sest see on tegelikult ka ülejäänud võistkonnale taastumispäev – mina lihtsalt teen siis toas füsiotega midagi.

Kui raske see on? Kas tahaksid väga ülejäänud meeskonnaga taastavaid harjutusi teha?

Ei, mind ei huvita (naerab)! Mis seal siis ikka on, oleks õues, teeks paar rondot ja tuleks sisse tagasi. Mulle sobib.


Kuidas Prantsusmaal üldse harjunud ja kohanenud oled?

Olen nüüd sisse elanud, tiimikaaslastega ka rohkem sõbraks saanud ja käime regulaarselt õues. Eelmisel aastal oli veidi raskem, aga nüüd on kõik kerge ja korras.

Kas igapäevaselt teed trenni esindusmeeskonnaga?

Jah, iga päev esindusega, lihtsalt mänginud olen praegu duubli eest. Regulaarne keskkond on mul ikkagi esindusmeeskond.

Mis plaan on, kui üldse on midagi paika pandud, millal võiksid esinduse eest mängima hakata?

Mina seda ei oska öelda, see on treeneri otsustada. Eks praegu ole raske – esindus on tabeli tipus, ründajad löövad väravaid. Mina teen lihtsalt oma tööd ja küll see võimalus tuleb, siis on minu aeg ennast näidata.

Kuidas sa Prantsusmaa tugevuselt viienda liiga taset kirjeldaksid, näiteks võrdluses Premium liigaga?

Mina ütleks kindlasti, et see on tugevam, mitte küll suur hüpe, aga seal on mäng väga füüsiline. Seal on ikkagi suured mehed vastas, mitte sellised duubelmeeskonnad nagu meie. Okei, üks klubi on veel duubel, aga ülejäänud on kõik mehed ja mäng on väga füüsiline ja kiire. Premium liigaga võrreldes väga suurt hüpet ei ole, aga vahe on kindlasti sees.

Esindusmeeskonna treeningutest rääkides – kui hästi seal hakkama saad?

Sealsed trennid on väga intensiivsed ja kõigile rasked. Pärast trenni on kõigil käed põlvedel. Esimesed nädalad pärast tagasi tulemist oli mul raske, aga sealt edasi on läinud järjest ülesmäge ja tunnen, et saan tegelikult päris hästi hakkama. Treenerid annavad ka head tagasisidet ja mulle kõik sobib.

Eelmise novembrikuu mäng Küprosega jäi Paalbergi jaoks pikaks ajaks viimaseks ametlikuks kohtumiseks. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kuidas tasemevahe meeskonna sees tundub – kus sa seal enam-vähem asetsed? Mida treenerid räägivad, mida see tagasiside endast kujutab?

Seda ma ei oska öelda, kus ma täpselt asetsen, aga kindlasti panevad treenerid meie noortele mängijatele südamele, et me teeksime rohkem, et kindlasti areneda, et meid pea ees vette visata. Pigem on okei. Treenerid tahavad, et ma tahaksin rohkem asju teha, küsiksin palli ja oleksin veel aktiivsem, et nii ka edasi areneda.

Nagu Jürgen Henn mainis, siis oled ka number kümne positsiooni mänginud – tahetakse sinust rohkem siduvamat mängijat teha?

Jah. Nii esindus kui duubel mängivad meil kahe ründajaga ja mõlemas võistkonnas tuleb üks ründajatest natuke allapoole. Duubeltiimis on ka minuga koos ees üks ründaja, kes on nii-öelda täiesti tipuründaja, mina olen rohkem tehnilisem ja mind tahetakse seetõttu rohkem kümne kohal näha. Mulle see ka sobib, et erinevad alternatiivid oleksid olemas. Praegu olengi rohkem seal mänginud, või isegi false 9 positsioonil.

Kumb positsioon sulle endale rohkem meeldib, kas see, kes kaitseliini taha üritab vabaneda või see, kes tuleb, langeb ja saab rohkem palliga mängida?

Olen seda ka treeneritele öelnud, et kuna olen sisuliselt kogu aeg mänginud ründajana, siis meeldib mulle praegu kindlasti seal rohkem ja olen sellega rohkem harjunud. Duublis number kümnena mängides on tegelikult veel veidi raske, kahe ründajaga mängimine vajab harjumist. Kindlasti meeldib mulle ka rohkem palli saada ja palliga olla. Nüüd ongi 50-50, et kumb rohkem meeldib, aga hetkel tahaks ikka rohkem päris üleval mängida.

Kuidas sa igapäevaeluga selle aasta jooksul harjunud oled, prantsuse keele ja kõige muuga?

Prantsuse keel… inimestega eriti rääkida ei taha, see on raske. Aru ma saan, õpime iga nädal teiste välismaalastega prantsuse keelt ka, aga linna peal käies kõige kodusem tunne ei ole. Keskkond on ikka natuke teistsugune, rohkem linnaelu, aga midagi kurta ei ole.

Foto: ASSE

Saint-Etienne’is on tänavatel rahulik?

Ei ole! Üle Prantsusmaa on meil seal mäslemine, alles üleeile oli samas lugu. Kogu linnas olid poed kinni blokeeritud, päris suur mäslemine käis.

Trenni minekut segab ka?

Ei sega. Mina elan üsna lähedal ja treeningbaas on ka linna ülemises osas, kus hullu probleemi ei ole.

Elad sa endiselt ühiselamulaadses tootes või korteris üksi?

Leidsin nüüd endale korteri. Klubis on selline mängijate mänedžer, kes eraeluliste küsimuste eest vastutab ja tänu talle leidsime lähedale mõnusa korteri. Ise oleks küll eelistanud natuke eemal elada, aga kuna autot ei ole, siis oleks see natuke probleemne.

Kuidas üksi hakkama saad – pastat oskad teha, pesu pesta?

Ikka oskan! Ema muretseb väga, aga mina saan hakkama (naerab)! Ega eriti muretsema ei pea – toiduga on lihtne, klubis on toitlustaja, kes paneb igale mängijale, kes tahab, õhtuks toidu valmis, mille saab kaasa võtta.

Kuidas vaba aega sisustad?

Eks natuke mängin PlayStationiga, aga käime ka sõpradega, kes seal meeskonnas nooremad on, õues. Nemad räägivad prantsuse keelt ja inglise keelt mitte nii väga, siis on veidi raske, aga nad on väga toredad – üritavad midagi inglise keeles purssida ja mina siis prantsuse keeles vastu. Natuke selline segakeel, aga väga hästi toimib!

Kui keeruline on see aasta sulle vaimselt olnud?

Aus vastus – väga raske. Kui sinna veebruaris läksin, siis tahtsin ju tegelikult kohe mängima hakata, aga siis tuli see probleem, mis läks aina edasi ja edasi. Klubis on õnneks psühholoog olemas, temaga on hästi lihtne – talle kogu aeg räägin oma mõtted vabaks ja ta on mind palju aidanud, samamoodi nagu pere, sõbrad, agent. Nüüd on hea, mängin ja probleemi ei ole, nüüd tuleb lihtsalt edasi minna.

Eelmisel hooajal lõi Paalberg 16-aastaselt Vapruse eest Premium liigas 25 mänguga 15 väravat. Foto: Janek Eslon

Kui palju sul sel perioodil koduigatsust tekkis?

Seda mul polnud, kuna olen kogu aeg ju tahtnud välismaal jalgpalluri elu elada. Minu jaoks oli väga lihtne, aga võite arvata, mis mu pere mõtles … Ema kogu aeg nuttis telefonis, aga mul oli lihtne, seda muretsemist ei olnud. Tahtsin lihtsalt terveks saada ja mängima hakata.

Kas sinu vigastuse teke võis olla seotud sellega, et läksid täiesti teistsuguse intensiivsusega keskkonda? Või on see lihtsalt oletus?

Eelmisel aastal, kui novembris koondises olin, siis hakkas lõpupoole juba midagi tunda andma enne mängu Küprosega, aga siis kadus see ära. Kõik oli lihtne, midagi ei olnud, tegin ilusti trenni, aga siis võis küll see olla, et esinduses läks kõva tamp peale. Ega seal ka väga puhkust ei olnud, kohe läksin tööle ja tuligi sama asi tagasi. Koormuse vahe võis küll rolli mängida.

Kasvav organism?

Kindlasti mõjutas ka see, et eelmisel aastal Vapruses mängides olin ka kõik koondiseaknad koondiste juures ja ei puhanud, samal ajal kui teised said ikka paar päeva vabaks. Koondise juurest tulles läksin kohe trenni, mängud tulid otsa.

Kui pikk sa oled?

1.85, juba mõnda aega.

Suvel vahetus Saint-Etienne’is peatreener. Kui palju see sinu olukorda muutis või mõjutas?

Ei mõjutanud. Kui ta tuli, siis rääkisime kohe ja ta ütles mulle, et mina talle meeldin ja ta näeb mind oma plaanides. Lihtsalt oligi vaja terveks saada ja talle nüüd end järjest näidata.