USA sõjalise tehisaru arenguhüpe sai alguse ühe Afganistanis sõdinud luureohvitseri frustratsioonist viletsate arvutiprogrammide ja välditavate surmade pärast. Tänavu Ühendriikides ilmunud ja The New Yorkeri aasta parimate raamatute valikusse jõudnud ülimenukaks osutunud Katrina Mansoni teos kirjeldab Ameerika sõjalise tehisaru projekti Maven pöörast arengut. Toimetaja Meelis Oidsalu hinnangul jääb aga kõige olulisem küsimus vastuseta: kas kiirem sõda on ühtlasi targem?
Kui USA merejalaväelane Drew Cukor laskis 2001. aasta detsembris Afganistani ööpimedusse, vedas tema kõrvalvõitleja kaasas kastiarvutit, mis pidi muutma sõjapidamist – ja osutus algul lihtsalt soojendavaks radiaatoriks külmunud lennuväljal. Aastaid hiljem tõi sama ohvitseri rahulolematus luureandmete kasutamisega Pentagoni projekti Maven, millest sai USA sõjalise tehisaru süda.
Kuidas muutus Exceli-, PowerPointi- ja käsitööluurega kimpus armeest masinnägemise ja algoritmide najal tegutsev vägi? Mis hinnaga sündisid eduhetked, kus tehisaru nägi droonipildil ohtu enne inimest ning kas see tegi lahinguväljast targema või lihtsalt kiiremalt tapva koha?