Kaja Kallas Pärnu lähistel Kevadtormil, 15.05.2024 Foto: Scanpix
Eesti kaitseväe juhataja Andrus Merilo avalikkusele suunatud sõnumites on toimunud huvitavad arengud ja täna ta leiab Martin Helmega ühel meelel olles näiteks, et sõjahüsteeriast on rohkem kahju kui kasu.
Ajakirja “Sõdur” oktoobri numbris ilmus Eesti kaitseväe juhi Merilo arvamuslugu “Võiduks valmis kaitseväest” ja osutatud väljaande toimetaja intervjuu temaga.
Merilo põhjendab arvamusloos esitatud seisukohti endise Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee esimehe Mark Milley’i tsitaadiga. Tõenäoliselt Eesti kaitseväe juhataja teab, et Milley’id ootab riigireetmise tõttu peatselt suure tõenäosusega ees tribunal.
Samuti on tekitab teatud kummastust Merilo osutus: “Kui Ukraina on midagi näidanud, siis seda, et motiveeritud sõdurile on vaja kindlat tagalat.” Merilo ise tõenäoliselt pettekujutelmade maailmas ei ela ja selline väide on sisuliselt otsene lugejate eksitamine. Ukraina oli juba enne sõda väikese usaldusega ühiskond ja sõja ajal on viimasedki sidususe lõimed saanud valitsuse ja sõjaväe juhtkonna korruptsiooni tõttu rängalt kannatada. Kui soovitakse “ühiskondlikku toetust meie [Eesti relvajõudude] tegevusele”, siis võiks alustada olemisest inimestega aus, seda vähemalt palja silmaga näha olevates- ja üldteada küsimustes.
Merilo arvamusloost leiab samuti huvitava seisukoha, mille kohaselt “lõpeb Ukraina sõda de facto üht või teistpidi 2025. aastal”. Millest võib muuhulgas välja lugeda Kaja Kallasega vastakuti mineva seisukoha, nagu Ukrainas ei tahetagi pidada sõda lõpuka võiduni.
Intervjuus väljendatud huvitavate seisukohtade taustaks võiks meeles pidada, et Covidi valede, süstisunni, politiseeritud rahvatervisetööstuse ajupesu ja muude kaasnenud totalitaristlike õudustega hirmutamine elik massiformatsiooni psühhoos asendati 2022. aasta alguses sujuvalt sõjapropagandaga, mille eesmärgiks oli jõuda järgmise massiformatsiooni psühhoosini.
Milliste nurjatuste taga on omakorda lihtne tõik, et lääne süvariigi poolt ametisse sätitud lääneriikide ühispartei nukuvalitsused on moraalses- ja riigi juhtimise võimekuse pankrotis. Suurem osa rahvast hakkab vähem või rohkem mõistma, et ühispartei vihkab esimeses järjekorras oma inimesi ja annab endast üldiselt parima traditsioonilise lääne ühiskonna ning päris lääne väärtuste hävitamise nimel. Mille kõige juures ollakse ennast ühiskondliku arvamuse vastu niivõrd nurka värvitud, et muid võimalusi võimul püsimiseks enam ei jagu kui järjest suuremasse nürimeelsusesse langev inimeste hirmutamine.
Riigiteooriate tuumik osutab lihtsale tõigale, et kui valitsus kaotab rahva toetuse, aitab vähemalt mõnda aega võimul püsida inimeste hirmutamine. Hirm aitab inimestelt välja pressida kuulekust, nõustumist ja ressursse ning üritab luua kõige koleduste kohale kuvandi, et olemasolev valitsus on asendamatu. Elik vähemalt parem kui EKRE, PiS-i, AfD ja teiste päris konservatiivide võim. (Thomas Hobbesi ühiskonnateooria järele on hirm üks riigi rajamise olulisi ajendeid.) Mida võib “peopesal” jälgida nii kliimakultuse katastrofismi, “Covid tapab kõik ära” ja “kui Ukraina sõda ei võida, vallutab Venemaa Eesti ja Euroopa” propaganda näol.
Kuni viimase ajani on suuremas osas lääneriikides ja Eestis nomenklatuuri jutupunktid kõike niisugust üheselt kajastanud, millele on omalt poolt kaasa aidanud Merilogi.
Kaitseväe juhataja esitab küsimuse peale “kas Eesti rahvas tajub Venemaa ohtu adekvaatselt” päris huvitava nägemuse. Ta vastab nagu Martin Helme: “Ma arvan, et pigem ei taju. Eestis kõlab sõjahüsteerikute hääl. Liiga vähe on konstruktiivset ja adekvaatset arutelu praeguse julgeolekuolukorra üle ja mida see potentsiaalselt Eestile võib tähendada.” Millele Merilo lisab, et “inimeste teadlikkust tuleb suurendada”.
“Praegu tundub mulle, et see sõjahüsteeria teeb meile tõsist karuteenet. Inimene on paraku selline, et ta kardab asja, mida ta ei tea ja satub kergelt paanikasse. Aga kui inimene on valmistunud mingiks sündmuseks, siis käitub ta märksa adekvaatsemalt. Tööd on meil veel teha,” jätkab ta.
Mis on põnev seisukoht mõttes, et aastaid on iga päev ajakirjanduses esinevad strakommarid näinud vaeva, et keskmise Eesti korporatistliku meedia tarbija teadlikkus Ukraina sõja tegelikkusest oleks võimalikult närune. Et hirmust Venemaa ees kannataks eestlane ära isikuvabaduste piiramise ja maksurüüstamised ning pea olematu toetusega moraalsete soerdite nukuvalitsuse.
“Räägitakse, et kohe-kohe on Narva järgmine, mis vaid õhutab seda hüsteeriat ja ei vasta reaalsusele. Ma väidan, et inforuumis on adekvaatsust natukene puudu,” leiab Merilo.
Kuivõrd “Sõdur” ise on stratkomi väljaanne ja suure tõenäosusega esitab kaitseväe juhataja rohkem etteantud jutupunkte kui omi mõtteid, siis on tegemist senisest märksa erinevamate elik mitmekülgsemate jutukanga (narratiivi) arengutega.
Intervjuu läbivaks teemaks on “kaitsetahe”. Merilo seda ise välja öelda ei saa, aga rahva kaitsetahet aitab muuhulgas märkimisväärselt suuendada asjaolu kui valitsus ei koosne ainult pooletoobistest lurjustest. Kes muuhulgas nimetasid Merilo ametisse…
Ehk kui Eesti kaitseväe juhi sõnumitest midagi välja lugeda, siis Ukraina sõda saab peatselt läbi ja suhtumises Venemaasse on toimumas märkimisväärne nihe.
Ainult, et täna pole “1984” moodi teabe kiviaeg, kus kuskil tõeministeeriumi arhiivis on ametnike abil võimalik ühiskondlik mälu välja vahetada ja ilmavõrk mäletab sisuliselt kõike. Jutukangaid pole hoobilt võimalik asendada ja kui seda teha üritataksegi, tekitab see ühiskonnas ainult tunnetuslikku ebakõla. Käesoleval juhul tõsimeelsete Ukrainasse “uskujate” seas. Kuivõrd Eesti ühiskonnas on jätkuvalt valdav jutukangas “Volodõmõr Zelenskõi on haldjas ja Putin mäekoll”, siis Venemaaga suhete talutavaks muutmise aeg saab olema tõenäoliselt üpris rahutu ning segane.
Juhul kui mõnele lugejale jäi arusaamatuks, siis käesolev kommentaar ei väida, nagu jutt kaitsetahtest oleks naeruväärne ja inimesed ei peaks Eesti kaitseväes teenima. Vastupidi. Nii nagu osutab Merilo rääkides teadlikkuse tõstmise vajadusest, algab probleemide lahendamine nende kirjeldamisest ja Eesti ning eestlaste kaitsetahte üks suuremaid “haavatavusi” on pea olematu toetusega inimesi ja põhiseadust vaenav valitsus.