Nikolai Burdakov. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Burdakovide perekond ehitas nelikümmend aastat süsteemi, kus süüdi on alati teised. Roman Kožuhhovski on lihtsalt järjekordne ohver. Ja Narva koos kogu Ida-Virumaaga jäi kõrgliigata.

Minu nimi on Vitali Korotkov. Olen selle perekonna veresugulane. Ja olen kogu elu andnud Narva Transile. Lapsest saati andsin Kreenholmi staadionil palle. Sõitsin võõrsile. Olin kohal, kui võideti esimene karikas. Sel hooajal peaaegu kõikidel mängudel. Alati ostsin pileti. Kõigi nende aastate jooksul ei lastud mind kordagi tasuta staadionile. Isegi sugulasena. See ei ole peensus. See on suhtumine.

Ja just seetõttu ei saa ma enam vaikida.

Roman Kožuhhovski kuulutati avalikult ajaloolise väljalangemise peamiseks süüdlaseks. Mees, kes visati välja juba 3. juunil. See ei ole viga. See on Burdakovide perekonna firmastiil.

Numbrid on peaaegu halastamatud. Kožuhhovski ajal – 14 vooru, 9 punkti (maksimumist 21,4 %). Pärast teda mängis meeskond veel 22 vooru ja näitas peaaegu identset tulemust. Mitte mingit kasvu. Mitte mingit “päästmist”. Aga lõpp-pressikonverentsil räägiti peaaegu kogu aeg temast. Konstantin Burdakov, tegevdirektor, eelistas peitu pugeda. Isa tuli välja ja tegi seda, mida on teinud kogu elu – leidis patuoina. Mitte nende hulgast, kes on klubi aastakümneid oma kätes hoidnud. Vaid nende hulgast, keda on juba mugav maha kanda.

Ma tunnen seda perekonda seestpoolt. Ja ma näen selle tegelikku mehhanismi.

Nikolai Burdakov on süsteemi kese. Neljakümne aasta jooksul ei ole ta kordagi päriselt tulemuse eest vastutanud. Alati leiti treener, kes “ei olnud see”, või mängijad, kes “ei saanud hakkama”. Treenereid vahetati pakkide kaupa. Iga kord uus figuur, kelle peale sai kõik halva visata. Ise jäi ta lahingust kõrgemale. See ei ole klubi juhtimine. See on aastatepikkune taktika võimu ja maine säilitamiseks iga hinna eest.

Kõrval on Galina Burdakova. Ta ei ole lihtsalt abikaasa. Ta on üks selle süsteemi peamisi administraatoreid. Osaleb vajaliku pildi loomises, sotsiaalmeedia haldamises, illusiooni hoidmises, et kõik on kontrolli all ja kõik on õige. Koos pojaga.

Konstantin Burdakov. Tegevdirektor. Inimene, kellele usaldati esimest korda täielikult klubi juhtimine. Ja ta ei saanud hakkama. Sajaprotsendiline süüdlane toimunus – Nikolai alluvuses. Me kõik mäletame, kuidas ta pärast iga mängu Romaniga videoid tegi. Ta kandis endasse filmimise protsessi, sest jalgpallist saab ta ise vähe aru. Nendel videotel oli isegi märgata, kuidas Roman vahel juhti peaaegu transsi viis. Aga me peame selgelt mõistma juhtimisvertikaali.

Konstantin Burdakov. Foto: Reigo Teervalt

Roman on lepinguline töötaja. Lepingu temaga, nagu kõigi teistega, sõlmis Nikolai Burdakov – peamine lepingute sõlmimise armastaja. Tema on tööandja. Tema peab vastutama. Just tema oleks pidanud pressikonverentsil ütlema: “Mina ei saanud hakkama. Ma ei jälginud olukorda, mille tekitas tegevdirektor.” Selle asemel leidis ta harjumuspäraselt patuoina.

Ida-Virumaal ei ole ammu Narva Transile alternatiivi. Klubi on aastakümneid pidanud ranget monopoli, ja mitte alati ausate meetoditega. Nüüd ei ole piirkond esimest korda Premium liigas esindatud. See on otsene tagajärg süsteemile, mille nad ehitasid.

Klubi ei arene ammu. Põhjus on mulle isiklikult ilmne. Noori ei hinnata. Lapsi treenivad inimesed, kes nende peale karjuvad, kasutades nõukogudeaegseid distsipliini hoidmise meetodeid. Nagu poisid mulle korduvalt on öelnud – see ei aita talente avada ega platsil vabaks saada. Kui su kohal seisab onu, kes lakkamatult karjub, ei tule parimad omadused esile. Hiljuti vallandatud treener Aleksei Jagudin lubas endale treeningutel isegi laste peale karjumist ropendades. Vallandati ta alles pärast minu signaali sotsiaalmeedias. Kuigi nädal enne seda müüs ta rahulikult Premium liiga mängudel Narvas oma tootmise šašlõkki ja mikrofoniga poiss pakkus seda kõigile võimalikult kiiresti osta ja alla neelata.

Tee alguses võis Nikolai Burdakov ehk jalgpalli armastada. Aga hiljem kasvas kogu tema tegevus üle võimuiha, manipulatsioonide ja rikastumise peale. Narva elanike arvelt. Jalgpall on ammu tagaplaanile jäänud. Tippspordist on saanud hoob linna poliitilise ja finantsilise poole ning selle elanike mõjutamiseks. Pole juhus, et meeskonna moto on “Meie klubi, meie linn”.

Eraldi juttu väärib Valeri Smelkov. Hiljuti võitis ta Esiliiga B. See on hele laik Narva treenerite seas. Absoluutne professionaal, kes on oma taset korduvalt kinnitanud. Kellele millegipärast määrati kõrvale Maksim Gruznov. Kui Valeri oleks sellistest figuuridest eraldatud, oleks ta arvatavasti tulemuse saavutanud varem. Kõigi näitajate järgi peaks temast saama põhimeeskonna uus peatreener. Aga arvestades, kui väga Nikolai ei armasta, et keegi temast heledamalt säraks, on see ebatõenäoline. Kogu linn elab Valerile kaasa ja soovib talle edu. Aga kõik saavad suurepäraselt aru: selle juhtkonnaga ei saa ta seda, mida tegelikult väärib.

Oli lugu Aleksandr Dmitrijeviga. Premium liiga eraldas raha fännidega töötamiseks. Mees täitis tribüünid päriselt. Inimesed käisid, lõid atmosfääri, toetasid. Meeskonda see aitas. Aga niipea kui tähelepanu hakkas Nikolai pealt nihkuma inimesele, kes tegelikult publikuga töötas, lõpetati koostöö kiiresti. Selles süsteemis peab valgus langema ainult ühele figuurile. Kõigile teistele – varju. Või ukse taha.

Ma olin mängul, kui meeskonna oli juba üle võtnud hispaanlane David Campana. Tulin plakatiga: “Uus patuoinas Nikolai jaoks.” Me naersime Romaniga koos selle üle. Juba siis oli selge, et stsenaarium on ette kirjutatud.

Vitali Korotkov läks mängule hispaaniakeelse plakatiga "Uus patuoinas Nikolai jaoks". Foto: erakogu

Nüüd ütleb Nikolai: “Mängijad räägiksid, kui saaksid.” Mugav, emotsioonidele arvutatud lause. Ainult et täielik võim klubis on kõik need aastad kuulunud temale ja tema perele. Ükski tõsine otsus ei lähe neist mööda. Kui probleeme oli – miks ei lahendatud neid, kuni inimene veel töötas? Miks oodati, kuni ta vallandatakse, ja siis veel pool aastat, et teha temast avalikult peamine süüdlane?

Mängijaid ja klubi töötajaid ma ei süüdista. Narvas on tööd raske leida. Inimesed sõltuvad. Seetõttu vaikivad avalikult. Aga selja taga on teine pilt. Sosistamised, sarkastilised naeratused, täielik arusaam, kes tegelikult kõike juhib ja kuidas. Seda teavad kõik, kes on sees.

Ma nägin, kuidas ehitati uut klubimaja. Ilus hoone, rõdud. Aga vana tehiskate staadionilt, mille oleks pidanud utiliseerima, jäi osaliselt vedelema territooriumile, mis on Nikolai seotud. Rullid on hunnikus, näevad välja vastikud. Täpne sümbol. Ja Nikolai ise istus juba enne objekti valmimist uue hoone rõdul ja vaatas ülevalt alla. Kuni viimase Premium liiga mänguni.

Ma olen ammu öelnud inimestele sees: teie nimed on puhtad. Asi ei ole teis. Asi on süsteemis, mille see perekond on üles ehitanud ja mida kaitseb. Süsteemis, kus peamine on kontroll, võim, pilt ja oskus õigel ajal leida, kelle peale vastutus visata. Süsteemis, mis on nelikümmend aastat töötanud just nii.

Roman Kožuhhovski ei ole pühak. Oma 14 vooru eest vastutab ta ise. Aga teha temast ajaloolise väljalangemise peamine süüdlane pärast seda, kui meeskond mängis veel pool hooaega ilma temata ja ei edenenud – see ei ole enam viga. See on teadlik ja sellele perekonnale harjumuspärane käik.

Roman Kožuhhovski. Foto: Janek Eslon

Narva jalgpall vajab mitte järjekordset treenerivahetust, vaid ümberlaadimist tipus. Sest praeguse süsteemi juures jookseb iga meeskond varem või hiljem samasse lakke. Ja jälle leitakse uus mugav patuoinas.

Kokkuvõte

Nikolai Burdakov vahetas jalgpalliarmastuse ära tormilise tegevuse imitatsiooni vastu heategija ja metseeni rüüdes – nagu ta on end korduvalt avalikult nimetanud. Tegelikult on see inimene populist ja seikleja, kes on end banaalselt linna eelarve külge imenud ja parasiteerib karistamatuse ning peaaegu täieliku avaliku hukkamõistu puudumise tingimustes.

Inimesed linnas ja riigis tervikuna on kahjuks liiga ükskõiksed selliste ülesehitatud skeemide suhtes – kui ettevõtted ja klubid peidavad end sotsiaalse ja sporditegevuse taha, aga tegelikult töötavad hoopis teiste eesmärkide nimel. Seni kuni ühiskond vaikib, jätkatakse sellistele nagu Nikolai Burdakov (ja sarnastele teiste klubide juhtidele) kohalikul ja riiklikul tasandil kaitse andmist.

Seni kuni klubide presidendid käituvad nagu šarlatanid, ei saa me ausat ja õiglast jalgpalli oodata.

Ma olen Roman Kožuhhovski poolel. Ja ma ei kavatse enam varjata seda, mida näen ja tean.