Minu meelest peaksime aktsepteerima mõtet, et igasugused massimõrvad, sõltumata nende toimepanijate rahvusest või ideoloogiast, on kohutavad. Ei saa olla õigustust relvitute inimeste, ammugi laste tapmisel, isegi sõja ajal.
Muidugi on tegu nõukogude aja monumendiga ja see kõneleb tollele ajale iseloomulikus keeles, nõretab ülepaisutatud propagandast. Kuid see ei tähenda, et selles paigas aset leidnud sündmus ise ei vääriks meenutamist.
Tuleb küsida, kuidas eristada tragöödiat selle vahepealsest poliitilisest tõlgendusest. See ei tohiks olla kuigi keeruline, sest Lemmatsi memoriaal ise ju ei ülista kuidagi punaarmeed või stalinismi.
Lõpuks on tegu ikkagi mälestusmärgiga reaalse massimõrva paigas. See lihtsalt rajati nõukogude ideoloogia raamidesse ning on seetõttu informatiivsuses puudulik, jättes ohvrid anonüümseks ning varjates osa loo keerukusest.
Ka Eesti kunstiakadeemia esindajad ning mitmed ajaloolased on tõstatanud küsimuse, kas nõukogudeaegne memoriaal üksi suudab tänapäevaste teadmiste valguses Tartu koonduslaagri lugu piisavalt edasi anda. Ilmselt ei suuda.
Memoriaal ise tähistab mõrvapaika, aga vajab tänapäevast konteksti – selgitust nii sõjaaegsete kuritegude olemuse ja ulatuse, aga ka nõukogudeaegse propaganda kohta. Selle monumendi rajamisele eelnenud ja järgnenud lugu on tegelikult üks tervik, mida saab tasakaalustatult, ehk isegi õpetlikult jutustada.
Selline lähenemine on kooskõlas sellega, kuidas mujal Euroopas käsitletakse paljusid külma sõja aegseid holokausti- ja sõjamälestusmärke: neid ei hävitata, vaid täiendatakse uue infoga – mõtestatakse ümber.
Mulle meeldib mõelda, et Lemmatsi teose toonane avangardistlik positiivse ja negatiivse reljeefi samaaegne kasutamine oli mingis mõttes prohvetlik. Sest paljud mälu-uurijad näevad selliseid memoriaale tänapäeval kahekordsete ajalooallikatena: need räägivad korraga nii natsikuritegudest kui ka sellest, kuidas Nõukogude Liit neid kuritegusid hiljem oma eesmärkide saavutamiseks kuritarvitas. Lõpuks on see kõik meie ajalugu, tahame või mitte.
Lapsena ei saanud ma aru Laika laulu mitmekihilisusest. Ma ei teadnud nõukogude propaganda kaastähendusi, mille üle selles naerdi.
Lemmatsi memoriaaliga on mingis mõttes sama moodi. Me teame, mida see tähistab. Aga selle juurde on ajaga tekkinud veel hulk kihte. Meil on võimalik neid mõtestada ja seletada – mõndagi mõista ja mõndagi hukka mõista.