Tom Hagleri raamatus „Sõnajõgi. Joni Mitchell BBC-s“ räägib Joni suure osa oma loost ise. Läbi aastakümnete tehtud BBC intervjuude muutub ka tema hääl: noore naise veendumusest küpse inimese tagasi vaatava tarkuseni. Seal on edevust, nalja, trotsi, haavatavust, viha ja suurt selgust. Kõigest sellest koorub suure kunstniku kujundi tagant välja päris inimene. Inimene, kes tahtis lihtsalt olla tema ise. Ja tegi seda, osalt kõigi meelehärmiks ja osalt meile kõigile eeskujuks, suure meelekindlusega.

Joni Mitchell.
FOTO: Erakogu
Joni Mitchelli nimetati kunagi nais-Bob-Dylaniks. Tema vastas üsna tabavalt: kedagi ei nimetata ju mees-Joni-Mitchelliks. Selles ühes lauses on tegelikult suur osa tema olemusest olemas. Ta ei tahtnud olla kellegi naissoost versioon. Ei tahtnud mahtuda etteantud žanrisse, rolli ega ootusesse. Ta ei tahtnud olla see, mida muusikatööstus arvas, et üks naine võiks olla, ega see, mida inimesed tema ümber temalt ootasid. Ta tahtis olla tema ise. Ja tegi seda kogu elu üsna halastamatu järjekindlusega. Joni Mitchelli lugu on lihtne vaadata läbi tema muusika. „Both Sides Now“, „A Case of You“, „River“, „Big Yellow Taxi“, album „Blue“. Aga mida rohkem tema intervjuusid lugeda, seda selgemaks saab, et tema tegelik pärand ei ole ainult muusikas. See on ka selles, kuidas ta oma elu elas.