Merle sõnul peab selleks, et olla elus tõeliselt õnnelik, olema tõeliselt õnnetu. „Alles siis saad aru, mis on tõeline õnn.“

Ta lisab: „Olen muidugi ka perversselt optimistlik. Huumorimeel ja oskus iseenda üle naerda peab olema.“

Refereeritud artikli täistekst Kroonikas.

„Ma olen 54, botoxit ei ole pidanud veel tegema,“ tunnistas näitleja Merle Palmiste, kes tähistab laupäeval 55. sünnipäeva telesaates „Laser“. „No ja kui ma mängin filmides, siis režissöör režissööriks, naisnäitleja parim sõber on valgustaja! Valgustajatega peab alati hästi läbi saama. Kui on kehv rakurss või näeb naine vana välja, järelikult on halb valgus!“ 

Palmiste rääkis, et kui varem oli vananemine naisnäitlejate õudusunenägu, siis tal pole õnneks siiani tulnud laval üksnes vanemaid prouasid kehastada. Vastupidi, tema mängib kahes lavastuses hoopis elujõus mehi. „Mulle see sobib, elagu unisex!“ juubeldas Palmiste selle peale. 

Mitmed kuulsad naised on avaldanud hiljuti kahetsust, et nad on teinud karjääri nimel iluoperatsioone. Palmiste pole aga endale botoxitki ligi lasknud. „Mulle meeldib ütlemine, et ilu on vaataja silmades. Sa pead iseendale meeldima, sa pead iseenda peegelpildiga rahule jääma,“ sõnas ta. „Mul ei tule küll praegu ühtegi näitlejannat silma ette, kes oleks minu maitsele liiga palju iluoperatsioone teinud. Kui sul on piisavalt tööd ja tegemist, siis sa passi ei vaata. Aga kui 40ndate tuuris tekib näitleja töödes auk, siis hakkad mõtlema, et oi, see on nüüd sellepärast, et ma olen vana. Hakkad põhjendusi otsima.“ 

Palmiste arutles „Laseris“ ka valusa palgateema üle, sest näitleja keskmine netopalk on 1300 eurot ja sellega äraelamist ei pea ta võimalikuks: „Ainult teatripalgaga elamine on karm.“ Nii käibki ta usinalt ringi oma monotükiga „Vabakava: Ala(s)ti Palmiste“, mängib erinevates projektides ning avastas hiljuti endas ka DJ soone. „Ma ei karda läbikukkumisi,“ naeris Palmiste, kes tunnistas, et ei teadnud tegelikult DJ tööst mõhkugi. Ent läks uhkelt pulti ja andis oma parima.

„Mul oli mingi aeg tagasi hästi tihe periood,“ sõnab Palmiste. „Tööd oli palju, kõike oli palju. Siis teed oma proovi ära, vahest ka kaks proovi ja mängid etenduse. Võib-olla sul on veel mingid võtted ka. Lõpetad oma pika päeva ja lähed toidupoodi ning mõtled siis, nonii, kurat, ma ei hakka vaatama, palju see vorst maksab, sest ma olen aus inimene ja teen nii palju tööd ning ma ei võta seda kõige odavamat, vaid selle, mida ma tahan! Aga mul on lihtne rääkida! Mul ei ole kodus viit last, keda pean toitma ja katma.“