Venemaa Uurali nafta müüakse üha sügavama allahindlusega, kuid torud ei seisa tühjana: ekspordimahud püsivad, samal ajal kui hinnavahe Brenti naftaga on kasvanud rekordtasemele. Mis on muutunud, kui peamine probleem ei ole enam pakkumine, vaid ostjate valmisolek Venemaa toornafta eest senist hinda maksta?
India turu nihe Pärsia lahe poole, kallinenud veokulud ja sanktsioonidest tingitud riskilisem logistika muudavad jõujooni naftaturul. Millist hinna- ja tulusurvet see loob Moskvale ning kas naftatulude kiire kasv ongi nüüdseks pöördumatult selja taha jäänud?