Premium liigas napilt esikolmikust välja jäänud ja neljanda kohaga leppima pidanud Nõmme Kalju peatreener Nikita Andrejev võttis intervjuus Soccernet.ee-le lõppenud hooaja kokku.
Andrejev sai Kalju peatreeneriks 2023. aasta aprillis, kui klubi otsustas eelmise juhendaja Kaido Koppeli teenetest loobuda. Seega on Kalju mänginud Andrejevi juhendamisel ligi neli aastat. Esimesel hooajal jäädi Premium liigas viiendaks, 2024. aastal saavutati teine ja 2025. aastal kolmas koht. Tänavu langes Kalju medalikolmikust välja, lõpetades FCI Levadia, Paide Linnameeskonna ja FC Flora järel neljandal kohal.
Andrejev suhtles Soccernet.ee-ga eelmisel reedel ehk veidi vähem kui nädal aega pärast dramaatilise lõpplahenduse saanud hooaja lõppu. 38-aastane peatreener rääkis meeskonna rõõmudest-muredest, mängijatest, kohtunikest, fännidest, oma tulevikust, komplekteerimisest ja paljust muust.
Alustame algusest. Kalju võitis superkarika ja teenis Premium liigas viis võitu järjest, neist neli nullimängudega. Sind valiti märtsis liiga parimaks treeneriks. Kõik oli ideaalne!?
Teadsime, et hooaja algus on selline, sest mängijad tulid pikalt puhkuselt, neil oli palju energiat ja kirge, kõik tahtsid mängida ametlikke mänge. Meie tuju oli väga hea ja alustasime väga hästi. Täpselt nii, nagu ootasime. Tugevalt.
Siis vastased kohanesid meiega, meie energiatase langes natuke ja meil tekkisid raskused. Tulemused polnud enam nii head. Ma ei saa öelda, et me ei mänginud hästi. Ma olen kindel, et mängisime sel hooajal suures plaanis väga hästi, aga tulemused alati ei näita, kui hästi või halvasti mängisime. Jalgpallis on mõnikord nii, et mängid hästi, aga kaotad. Mõned mängud olid vastupidi, kui me ei mänginud hästi ja olime taktikaliselt halvad, aga võitsime. Ma arvan, et üldiselt oli meil tasakaal paigas.
Kui rääkida hooaja algusest, siis see oli hea, aga oleksime pidanud rohkem keskenduma mängijate vaimsele poolele, sest nende jaoks oli see midagi uut – võit superkarikas, liigas hea algus ja esikoht. Oleksime pidanud rohkem keskenduma asjadele, mis pole jalgpalliga seotud.
Kalju kogus esimeses ringis 19 punkti ja teises ringis 14 punkti. Levadia läks oma teed, aga kas siis olid Kaljul asjad enam-vähem kontrolli all või juba siis olid ohumärgid olemas?
Kui räägime punktidest, siis võib-olla ootasime natuke enamat. Aga nagu ma ütlesin, siis mängisime hästi, olime rahul. Mõnes mängus kaotasime punkte, kus poleks pidanud. Kui praegu vaatame tabelit, siis mõtleme, kust saaksime punkte juurde, aga see on jalgpall ja nüüd on juba liiga hilja.
Hooaja jooksul ikka mõtled, et meil on aega, meil on veel mänge ja meil on veel võimalusi oma olukorda tabelis muuta, aga kui lõpuks jääd neljandaks ja teisest kohast mõne punkti kaugusele, siis hakkad mõtlema, et oleksime pidanud rohkem võitma. Hooaja esimene pool … Ma ei saa öelda, et see oli hea, aga see polnud ka halb.
Millal hakkasid asjad allamäge minema?
Keeruline öelda, millal täpselt, aga peamine põhjus oli see, et kaotasime võtmemängijad. [Kristjan] Kask oli väljas ja mõned mängijad polnud valmis teda asendama. [Mattias] Männilaan oli väljas. Kui kaotad kaks-kolm võtmemängijat, kes tegid eelmisel hooajal tulemust, siis muidugi on keeruline neid asendada, kuid proovisime ja andsime teistele mängijatele rohkem võimalusi.
Mõned mängijad polnud vaimselt valmis seda vastutust võtma ja nad vajasid aega. Kaotasime kaks-kolm võtmemängijat ja ees ootasid rasked kuud, seitse-kaheksa mängu kuu aja jooksul. Mõne mängija asendamine oli väga keeruline ja kaotasime olulisi punkte. Nad lõpuks suutsid neid mängijaid asendada, aga siis oli juba hilja. Üldiselt oleme rahul sellega, kuidas meeskond reageeris. See on normaalne – kui kaotad mängijaid, siis teistel läheb natuke aega.
Ma mäletan, et mängisime esimesed viis mängu ja hooajaeelsed mängud sama koosseisuga, tegime ainult üks-kaks vahetust. Meie põhimängijad mängisid kogu aeg 90 minutit. Võib-olla oli koormus nende jaoks liiga suur ja sellepärast sellised asjad juhtusid. [Maksim] Podholjuzin oli pärast esimest mängu väljas ja pidime kaitseliini uuesti üles ehitama.
Sa mainisid juba Kristjan Kaske, Mattias Männilaant ja Maksim Podholjuzinit, aga ka Bogdan Vaštšukil olid mingisugused mured.
Kui ta Kaljusse tuli, siis ta polnud hooajaeelseks ettevalmistuseks valmis, sest tal oli tervisega probleeme. Võtsime ta juba vigastatuna ja teadsime, et tal läheb kuni kaks kuud aega. Kui temavanusel mängijal ei ole tavapärast hooaja ettevalmistust jõusaalis ja väljakul, siis intensiivsust kuude jooksul on väga keeruline hoida. Teadsime, et kui aitame ta õigele tasemele, siis ta näitab oma tõelist kvaliteeti, aga kuna nõuame igas trennis väga palju, siis tal hakkasid varasemad vigastused uuesti tunda andma.
Nõuame treeningutel suuremat füüsilist intensiivsust ja mõnele mängijale on see keeruline, aga see annab meile tulevikuks teavet, kuidas meeskonna füüsilist koormust hooaja jooksul analüüsida. Eestis on väga keeruline sama taset ja intensiivust hoida kümne kuu jooksul. Ettevalmistus on kaks kuud ja hooaeg kestab märtsist novembrini. Meil on sama palju mänge kui mujal Euroopas, aga neil on lühikesem hooaeg ja neil on nii talvel kui suvel lühikesed pausid.
Kui rääkida Bodjast, siis ma loodan, et ta alustab järgmise hooaja ettevalmistust meeskonnaga. Tal ei ole praegu mingeid probleeme. Me ei tahtnud temaga viimastes mängudes riskida. Viimased viis-kuus mängu olid head ja meil polnud vaja teda survestada või vigastusega riskida.
Oleksandr Musolitin oli minu arvates hooaja esimeses pooles üks liiga parimaid mängijaid, aga siis kadus täielikult ära. Miks?
Me kõik teame, et tal on kvaliteeti ja iseloomu, aga ta on ikka veel noor. Ma ei mõtle vanust, vaid ta on noor oma peas. See ei puuduta ainult teda, see käib ka teiste mängijate kohta mitte ainult meie, vaid ka teistes meeskondades. See on psühholoogiline asi.
Kui noored mängijad hakkavad tundma, et nad on nii head ja näitavad head mängu, siis kõik teised hakkavad neile tähelepanu pöörama. Agendid, skaudid ja teised klubid. Neil on väga raske jääda rahulikuks ja hoida stabiilsust, sest nad hakkavad selle peale mõtlema ja lähevad jalgpallist natuke eemale. Ma saan sellest väga hästi aru, sest kui mina olin noor, siis mul olid samad asjad. Kui kõik läheb hästi, lööd väravaid, kõik meeskonnad tahavad sind, käid igal pool testimisel ja saad palju tähelepanu, siis keskendumine kaob natuke ära. Üritame seda mängijatele selgitada ja neid aidata.
Ta oli lisaks kaks kuud vigastatud ja see polnud kerge aeg. Kui ta tagasi tuli, siis tegi mõned head mängud, aga hooaja lõpus tekkisid tal jälle mingid probleemid. Ta jättis hooaja kõige tähtsama osa vahele. Stabiilsus on võti. Ta on väga andekas, aga ta peab jääma rahulikuks, tegema palju tööd ja iga päev ennast tõestama nii väljakul kui ka väljaku kõrval.
Raske tööga ja ainult raske tööga saad näidata, kas oled tõeline professionaal või lihtsalt üks paljudest talentidest. Olen oma elus näinud väga palju mängijaid, kes on erakordselt andekad, kuid kes ei ole töökad. Ma ei saa öelda, et ta poleks töökas. Talle meeldib väga kõvasti tööd teha, aga seda tuleb teha iga päev 100-protsendiliselt. Kui sa kasvõi päevaks või paariks ajad lati madalamale või vähendad nõudmisi iseendale, siis see võib tulevikus kätte maksta.
Kui enne hooaja algust rääkisime, siis ütlesid, et sinu hinnangul on Kaljul liiga parim keskväli. Kas arvad praegu samamoodi ja lihtsalt vigastused segasid nii palju?
Ma arvan endiselt samamoodi, aga probleem oli selles, et me ei saanud järjepidevalt sama koosseisuga mängida. Sageli oli üks või kaks mängijat vigastuse või muude põhjuste tõttu eemal ja pidime pidevalt roteerima.
Hooaja lõpus mängisid number kuue positsioonil Modou Tambedou ja Tiago [Baptista], aga nad kohanesid meie nõudmistega. Ivanov oli enam-vähem stabiilne, Rommi Siht mängis palju ja Kask oli väljas. Pidime keskvälja palju muutma, aga mängijate jaoks on kõige tähtsam stabiilsus, et nad saaksid oma positsioonil võimalikult palju mängida. Muidugi saame roteerida ja meie põhimõtted jäävad samaks. Võib-olla oma parimad mängud tegime siis, kui Bodja ja Muso olid väljakul. Hooaja alguses olid Kask ja Ivanov head. See kinnitas minu väidet, et meil on liiga parim keskväli.
Meil on palju kvaliteetseid mängijaid ja karaktereid. See ei ole treenerite jaoks alati lihtne olukord, sest pead viis head mängijat väljakul ära mahutama ja nende vahel keemia tekitama. Kui sul on üks või kaks sellist mängijat, siis on palju lihtsam, sest sul pole valikut ja nad lihtsalt mängivad.
See on väljakutse mulle ja treeneritetiimile, kuidas panna 11 parimat mängijat väljakule. Lisaks on meil kaitseliinis väga hea konkurents. Kõik tahavad mängida ja kõigil on suured ambitsioonid. Mõnikord see töötab meeskonna vastu, aga see on ka hea kogemus meile, sest saame palju head informatsiooni.
Kaljul oli esimene suurem mõõnaperiood augustis-septembris, kui saite viis kaotust järjest, sealhulgas karikas Narva Transile. Klubi president Kuno Tehva ütles, et treenerivahetus oleks rumal otsus. Kas sa tundsid klubi täielikku usaldust või vallandamisoht oli siiski olemas?
Me ei rääkinud kordagi treenerivahetusest või sellest, mida ma tegema peaksin. Ja sellepärast ma austan Kunot väga. Ta toetab meid iga päev ja igal treeningul. Ta näeb kogu aeg, mida me väljakul teeme, millised on meie põhimõtted ja mida me mängijatelt nõuame. Ta proovis meid aidata, eriti rasketel hetkedel.
Ta rääkis, kuidas tema asju kõrvalt näeb. Mitte jalgpalliliselt, nagu harjutused, formatsioonid või kellega peame mänge alustama, vaid ta rääkis pigem psühholoogilist poolt. Klubi kontoris hoidsime tuju üleval ja tegime palju nalja, vahel isegi musta huumorit. Kõik oli hästi ja ma tundsin tema täielikku toetust. See polnud sellepärast, et ta on president ja andis selle intervjuu. Kõik mängijad ja inimesed klubis tundsid toetust. Keegi klubis ei küsinud Kunolt, kas ta annaks meie toetuseks intervjuu, vaid see oli tema tunne ja tuli otse temalt. Tundsin tema toetust iga päev.
Kas see oli hooaja kõige raskem hetk ja miks just siis mõõnaperiood tekkis?
Kui kaotad viis mängu järjest, siis on alati raske ja mängijad võivad mingil hetkel enesekindluse kaotada. Ma mäletan, et kohtusime fännidega ja ütlesin neile, et just meie mängijad saavad kõige rohkem kriitikat. Võib-olla mõned mängijad kaotasid enesekindluse.
Nagu ma alguses ütlesin, et kui mängid hästi, aga kaotad, siis seda on mängijatel keeruline aktsepteerida. Siis tuleb järgmine mäng, teeme terve nädala jooksul kõik õigesti ja treenime hästi. Teeme hea mängu, aga siis tuleb üks eksimus ja selle tõttu kaotame. Siis tuleb järgmine mäng, üks eksimus ja kaotame jälle … Me ei mänginud halvasti, aga sellised asjad mõjusid mängijatele. Need 12 punkti ja karikamäng, mis kaotasime, olid väga valusad.
Graafik oli väga tihe, aga mulle kokkuvõttes meeldis, kuidas meeskond tuli sellest olukorrast välja. Rääkisime sel perioodil mängijatega palju nii individuaalselt kui ka väiksemates gruppides. Me ei rääkinud taktikast, mida väljakul peame tegema, vaid pigem arutasime elulistel teemadel. Nad said oma mõtteid värskendada.
Selle mõõnaperioodi järel langes Henri Perk pingile. Ta oli pingil ka pärast suviseid euromänge. Miks?
Pärast euromänge, kus tal olid mõned eksimused, soovisime talle tuge pakkuda. Ma olen alati mängijatele öelnud, et ma ei survesta ega süüdista neid, kui nad teevad tehnilise eksimuse. See on midagi, mida meie ei saa kontrollida. Kui mängijad ei tee seda, mida neilt suures plaanis väljakul nõuame, siis sekkume ja peame maha tõsise vestluse või jätame ta pingile.
Põhjus, miks tegime vahetuse ja lasime Maksim Pavlovil kuus-seitse mängu mängida, oli see, et saaksime Henrilt survet natuke maha võtta. Ta on Kalju kasvandik, kes on klubis olnud noorest peale. Ta võtab kõik, mis meeskonnas ja väljaspool toimub, enda peale. Ta kannab seda oma õlgadel ja me tahtsime talle vaimselt puhkust anda. Selgitasin talle, et tal on vaja värskendust ja uut algust. Maks oli sel hetkel heas hoos. Otsustasime, et kuna Henri alustas hooaega, siis ta ka lõpetab hooaja, sest ta on meeskonna kapten. Minu arvates sai Henri viimastes mängudes hästi hakkama.
Teine suurem mõõnaperiood oli septembris, kui olite kolm mängu järjest võiduta ja medalimängust juba peaaegu väljas. Mina ütlesin Soccernet.ee podcastis, et Tehva jäi Andrejevi vallandamisega hiljaks. Palun vabandust, sest nagu nägime, siis Kalju ei olnud veel medalimängust väljas.
See on täiesti normaalne. See on elu ja nii peabki olema, sest see on sinu töö. Ma arvan, et kõigil oli õigus meid kritiseerida, sest meeskonnal ei olnud head tulemused. Treenerivahetus on esimene asi, millest inimesed mõtlevad. See on loogiline ja sellest tuleb aru saada.
Kui palju sa üldse erinevaid saateid kuulad ja meediat jälgid?
Ma ei kuula saateid algusest lõpuni, aga muidugi ma näen artikleid, sest meil Eestis on ju Soccernet. Kuidas saaks mitte jälgida? Ma võtan seda väga rahulikult. See on täiesti normaalne. Meil on klubis 27 mängijat ja teised inimesed, muidugi kõik räägivad meist. Võib-olla kriitika isegi aitab mind, sest ma pean mõtlema, kuidas sellele reageerida ja mida mängijatele öelda. See pole üldse lihtne, sest iga treener peab iga päev ja igal treeningul leidma sõnad, mida mängijatele öelda. Need sõnad tähendavad mängijatele palju, sest nad saavad nende põhjal treenerile toetust avaldada, näidata üles usku ja usaldust.
Ma mõtlen jalgpallile 24 tundi ööpäevas ja see on minu jaoks väga põnev teema, kuidas mängijatega suhelda, kuidas reageerida, kuidas käituda, kas minna trenni positiivse energiaga või hoida pigem omaette ja jätta karmim mulje. Ma tunnen iseennast ja mul on välja kujunenud oma lähenemisviis, kuidas reageerin, kuidas trenni lähen, kuidas mängijatega suhtlen, kellega olen karmim, kellega leebem ja kellega tõsisem. Küsimus on peamiselt selles, mida mängijatele öelda.
Ma vahel ka provotseerin mängijaid ja ütlen neile, et need on ju ajakirjanikud, kes ei tea jalgpallist mitte midagi. See on samuti normaalne. Jalgpalli vaadates tekib palju erinevaid arvamusi, aga põhjendatud ja selge seisukoha kujundamine on keeruline, kui ise asja sees ei ole. Kõrvaltvaataja ei saa kõike teada, vaid saab ainult ette kujutada, mis meeskonnas toimub. Aga sinu kriitika oli õiglane. Mul pole ausa kriitika vastu midagi, isegi kui see on mõnikord naljakas.
Selles seerias oli ka 0:3 kaotus Nõmme Unitedile. Juba esimesel poolajal oli seis 0:3. Mis vaheajal riietusruumis toimus?
Ma mäletan, mis oli enne mängu ja mida siis mängijatele ütlesin. Võib-olla me ei suhtunud vastasesse piisava austusega. Pean silmas treenerid ja eelkõige iseennast. Me ei andnud mängijatele enne mängu piisavalt häid juhiseid. Olime väga positiivselt meelestatud ja läksime suurele mängule hea energiaga. Võib-olla oli see meie viga ja võib-olla ei olnud õige algkoosseis.
Tegime vaheajal mitu vahetust, kuid isegi Eestis on 0:3 kaotusseisust raske välja tulla ja Nõmme United oli tabeliseisu arvestades väga motiveeritud. Neil on palju häid ja kogenuid mängijaid. Aga kindlasti me ei arvanud, et oleme nendest 100 protsenti tugevamad, kuigi oleme enesekindlad ja tahame alati iga mängu võita.
Vaheajal oli tõsine jutuajamine, aga mitte tulemuse pärast, vaid teatud individuaalsete asjade ja mängijate otsuste tõttu. Näitasime neile videoid, miks me ei tee seda, mis enne mängu kokku leppisime. Rääkisime, kuidas mängida palliga ja ilma pallita. Mingitel hetkedel meie mängijad kartsid palliga mängida. Nad tegid väga rumalaid otsuseid olukordades, kus oleks pidanud vastutuse enda peale võtma, mitte palli lihtsalt mujale mängima. Kui oli vaja peale lüüa, siis mängijad kartsid vastutust võtta ja söötsid palli ära. Meile löödi kiiresti kolm väravat ja see oli mängijate jaoks närviline olukord. Täielik nokaut. Mängisime lõpuni, aga siis oli juba liiga hilja.
Kalju kaotas tänavu kaks korda Unitedile. Mulle tundub, et Nõmme derbi on fännidele väga oluline ja kaotus nendes mängudes häbiasi. Kas mängijad ja treenerid mõtlevad samamoodi?
Jah, muidugi saame aru, mis on meie fännidele oluline. See on jalgpallis üks tähtsamaid asju. Meil ei ole igal mängul tuhandeid inimesi, kuid nende jaoks on selliste derbide võitmine palju olulisem. Enne iga mängu Nõmme Unitedi ja Floraga pöörame sellele tähelepanu ja tuletame meelde, et need on derbid. Meie fännidele on need väga olulised. Räägime mängijatele kogu aeg sellistest asjadest.
Kalju fännid lahkusid tribüünilt juba enne avapoolaja lõppu. Mida sa sellest arvad?
Ma arvan, et see on normaalne ja neil oli selleks täielik õigus, sest nad toetavad meid igal pool ja igas mängus, pole vahet, milline on ilm või kus me mängime. Peame seda austama. Minu arvates oli see õiglane ja loogiline reaktsioon nende poolt. Tean, et meie mängijad kohtusid fännidega ning rääkisid nendega, mis toimub meeskonnas, väljakul, treeningutel ja riietusruumis. Usun, et sellised kohtumised on väga kasulikud. Fännid toetasid meid viimastes mängudes.
Pärast derbikaotust ronisite keerulisest seisust välja ja teenisite kolm võitu järjest. Kuidas sa suutsid meeskonna niimoodi ümber häälestada?
Saime aru, et meil pole midagi kaotada. Läksime igale mängule vastu, et kui nüüd kaotame, siis on kõik läbi. See mõte oli meil kogu aeg peas. Mängijad näitasid väga head keskendumisvõimet, aga nagu ma alguses ütlesin, siis see toimib vaid lühiajaliselt, näiteks nelja-viie mängu jooksul. Küsimus on selles, kas suudame sama keskendumise, sama koosseisu, sama energia ja sama võitlusvaimuga mängida hooaja algusest lõpuni.
Kõigil on oma piirid ja keeruline on kogu hooaja jooksul stabiilsust hoida, sest meil ei ole meeskonnas piisavalt kogemusi. Kui räägin kogemustest, siis pean silmas minuteid ja mängude arvu, mitte mängijate vanust. Levadia keskmine vanus on 27-28, aga neist paljud on heal tasemel mänginud seitse-kaheksa aastat. Nad teavad, kuidas tähtsateks mängudeks valmis olla ja stabiilsust hoida.
Meie meeskond on natuke teistsugune. Ainult mõned mängijad on jalgpalli mänginud seitse-kaheksa aastat, näiteks Podholjuzin. Teistel on esimene, teine või kolmas hooaeg sellisel tasemel. Mõned mängijad on 23-aastased, kuid viimase kolme-nelja aasta jooksul pidanud vaid umbes 25 mängu. 23-aastane ei ole enam noor, aga kui vaadata nende tausta, siis ei saa öelda, et nad oleks kogenud mängijad. Suudame neid motiveerida neli-viis mängu, aga seejärel tuleb langus. Hooaja lõpus ei olnud meil midagi kaotada ja head tulemused aitasid valmistuda järgmisteks mängudeks.
Kalju hooaja viimane mäng toimus Levadia vastu. Kuidas sa sellele rahunenuna tagasi vaatad?
Kui räägime jalgpallist, siis minu arvates oli see meie üks hooaja parimaid mänge. Sel hooajal mängisime kõigis mängudes Levadiaga hästi. Meil oli nendega kolm viiki ja üks kaotus, kui olime Hiiul 2:0 ees, aga kaotasime 2:3. Mäletan seda mängu väga hästi, sest lasime endale viimasel sekundil värava lüüa. Nüüd lõime ise viimasel sekundil, aga see ei lugenud.
Ma arvan, et fännidele ja treeneritele oli seda draamat väga huvitav jälgida. Mul on Slava Zahovaiko vastu suur austus. Ta helistas mulle pärast mängu ja rääkisime mängust, mitte kohtunikest või treeneritest. See oli tõesti hea mäng mõlema meeskonna poolt. Kumbki ei tahtnud kaotada. Me ootasimegi sellist mängu, kuigi Levadia oli juba meistritiitli kindlustanud.
Aga mis puudutab kõiki neid kohtunike otsuseid, siis ma ei muuda oma arvamust. Ma lihtsalt ei saa mõnest asjast aru. Kohtunikud pidevalt muudavad oma selgitusi samasuguste olukordade puhul. Enne hooaega on meil alati kohtumine kohtunike juhiga, kes näitab meile videosid käega mängude, penaltite, suluseisude ja reeglite kohta, aga hooaja jooksul nad muudavad oma selgitusi. See ei ole loogiline. Kui ühes mängus on mingi olukord penalti, siis teises mängus sama olukord ei ole penalti. See on midagi, millest ma ei suuda aru saada. Teeme siis juba nii, et igasugune käega mäng karistusalas on penalti. Praegu on seda kõike lihtsalt liiga palju.
Sel hooajal nägime, kuidas neljas kohtunik on ühes mängus neljas kohtunik ja järgmises mängus peakohtunik. Mõned inimesed ei saa päris hästi aru, mis vahe on agressiivsusel ja emotsionaalsusel. Mina olen emotsionaalne. Mul ei ole kohtunike kui isikute vastu midagi. Üks neljas kohtunik ütles mulle, et see oli viga, aga peakohtunik ütles, et see ei olnud viga. Sama olukord, aga kohtunikel olid erinevad arvamused. Järgmises mängus tegime ise samasuguse vea ja siis vilistati viga, kuigi eelmises mängus sama asi ei olnud viga. Sellepärast olemegi pingil emotsionaalsed.
Ma arvan, et siin on oma roll ka jalgpalliliidul, kellel peaksid olema selged põhimõtted ja reeglid, mida nad saaksid treeneritele ja mängijatele arusaadavalt selgitada, sest mõnikord ei saa isegi mängijad aru, mida nad valesti tegid. Nägime seda palju ja mitte ainult Kalju, vaid ka teiste meeskondade puhul. Jah, kõik teevad vigu – kohtunikud, treenerid, mängijad – ja see on osa jalgpallist, aga me vajame selgitusi.
Kui mängija teeb midagi valesti, siis näitan talle videot ja selgitan meie mängu põhimõtteid. Ma arvan, et ka kohtunikel peaksid olema oma põhimõtted. Kindlasti on need olemas, aga need peaksid olema mängijatele ja treeneritele arusaadavamad, sest jalgpallis on peategelased meeskonnad väljakul. Ma saan aru, et kohtunikel ei pruugi see olla nende põhitöö, aga üks ebaõnnestunud või vale otsus võib tähendada, et mõni treener või mängija kaotab oma töö.
Kas sa jätkad järgmisel hooajal Kalju peatreenerina?
Oleme sellest Kunoga rääkinud, aga me peame veel kohtuma, rääkima klubi tulevikust, visioonist ja sellest, mida peame muutma. Ma arvan, et järgmisel nädalal (intervjuu toimus eelmisel reedel – K. I.) tuleb ametlik teadaanne. Praegu olen rahulik ja tunnen presidendi täielikku toetust. Hetkel on meil Kunoga kokkulepe jätkamise osas olemas, aga tuleb veel veidi oodata. Peame lihtsalt täpsustama mõningaid detaile järgmiste sammude osas, näiteks hooaja ettevalmistus, mängijate skautimine ja nii edasi. Praegu ei saa veel täiesti kindlalt öelda, kas jätkan või mitte.
Sa oled Kalju peatreener olnud peaaegu neli aastat. See on tänapäeva jalgpallis pigem pikk aeg. Kuidas motivatsiooni ja energiat hoida?
Ma ei pea jalgpallis olemiseks motivatsiooni leidma. See on minu elu ja minu elustiil. Mulle meeldib treeningutel käia ja alati protsessis sees olla. Kui saame häid tulemusi, siis kõik muutub palju lihtsamaks, aga kui häid tulemusi ei tule, siis ka see on omamoodi väljakutse, sest see sunnib asju muutma ja aitab mul veelgi tugevamaks kasvada.
Mulle ei meeldi, et aeg nii kiiresti lendab. Neli aastat on lennates läinud. Ma ei tunne, et oleksin siin liiga kaua olnud või oleksin väsinud. Olen endiselt energiat täis. Pärast hooaja lõppu hakkasin juba mõtlema, mida saaks paremini teha. See tunne tekib alati. Nädal puhkust on piisav. Nüüd on aeg tagasi tulla ja tööle hakata. Ma arvan, et see poolteist kuud tekitab minus suurt igatsust jalgpalli järele.
Me ei ole veel euromängudest rääkinud. Konverentsiliiga esimeses eelringis kodus 1:0 võit ja võõrsil 2:2 viik Linfieldiga. Kas see oli kohustuslik edasipääs?
Ma arvan, et väärisime seda. Vastane oli tugev ja väga kogenud meeskond, kes jõudis eelmisel aastal väga kaugele. Tegu on Põhja-Iirimaa parima klubiga. Valmistusime korralikult ja mängisime nii kodus kui võõrsil väga hästi. Ma arvan, et edasipääs oli mängijate ja treeneritetiimi poolt välja teenitud.
Sa ei saanud Belfastis kohapeal olla, sest sinu viisa ei jõudnud õigeks ajaks valmis. Kui pingeline oli kordusmängu kodust vaadata?
See polnud üldse lihtne. See oli omamoodi naljakas, sest kui televiisorist vaatasime, et tuleb näiteks nurgalöök, siis tegelikult oli see olukord juba toimunud. Vaatasime koos naisega ja kui talle tuli Flashscore’ist teavitus, et meile löödi värav, siis ta üritas seda mitte välja näidata, aga tema näost oli aru saada, et midagi on valesti. Küsisin, kas meile löödi värav, ja ta ütles jah. Viisime siis telefonid teise tuppa, sest kogu aeg midagi juhtus ja need vibreerisid.
Kui teisel poolajal helistasin abitreenerile ja ütlesin, et teeme vahetusi ja toome [Mihhail] Orlovi sisse, siis ta oli juba väljakul. Kuna internetiülekanne pidevalt katkes, siis tuli lehekülge kogu aeg värskendada ja mängu oli päris keeruline jälgida. Kui nägin telefonist, et Orlov lõi viimasel sekundil värava, siis jooksin toas ringi nagu laps. See oli nii hea uudis. Vaatasime siis mängu edasi ja umbes poolteist minutit hiljem lõi Orlov värava.
Kuidas sa Orlovi hooaega hindad? Ta oli tänavu supervahetusmees.
Ta on väga andekas mängija, aga tema käitumine on täiesti erinev, kui ta mängu alustab, võrreldes sellega, kui ta tuleb pingilt. Mõne mängijaga on nii, et tal pole mingit survet, kui ta tuleb pingilt, aga tal on alustada raske, sest soojendus toimub koos meeskonnaga ja surve on suurem. See on mentaalne probleem. Kui ta sellega töötab ja selle korda saab, siis ta on väga hea mängija. Saame talle nõu anda ja teda aidata, aga ta peab ise sellega tööd tegema. [Fjodor] Jekimovil pole näiteks vahet, kas ta alustab või tuleb pingilt, sest temal pole sellist survet. See on psühholoogiline asi.
Konverentsiliiga teises eelringis kaotasite avamängu võõrsil 2:5 Shelbourne’ile. Mis valesti läks?
Võib-olla atmosfäär mõjutas meie otsuseid väljakul, aga tundus, nagu oleksime ise neile kolm väravat kinkinud. Ma ei saa öelda, et Shelbourne tegi midagi erakordselt ja oleksime mänginud nagu Barcelona vastu. Seda ei olnud. Need olid meie enda eksimused. 25 minutit ja seis oli 0:3. Katastroofiline algus – kõik meie otsused, söödud ja duellid olid katastroofilised.
Reageerisime umbes 30. minutil ja tegime mingid muudatused. Ütlesime, et viime mängu meie karistusalast kaugemale, aga see oli juba alguses nii planeeritud, et saaksime aru, kuidas vastased mängivad. Nad mängisid kodus, tahtsid alustada tugevalt ja hea energiaga, mis on normaalne. Ootasime sellist algust, aga me ei suutnud nende pressiga toime tulla ja tegime palju eksimusi. Nad lasid hiljem intensiivsust ja energiataset alla, suutsime kohaneda, lõime ühe värava vastu ja teisel poolajal mängisime lihtsamat jalgpalli.
Euroopas karistatakse iga eksimus ära. Ma austan Eestis iga meeskonda, aga kui mängisime näiteks Kuressaarega, siis nad jätsid kaks kindlat võimalust kasutamata. Saan aru, et liigade ja mängijate tase on erinev, aga Euroopas lüüakse sajaprotsendilised võimalused sisse. Mängisime 30 minutit lihtsalt halvasti ja pärast seda nad tundsid ennast väga mugavalt.
Kui nad Eestisse tulid, siis nad tundsid ka ennast mugavalt, aga me võitsime 2:1, meil oli veel häid võimalusi ja kohtunikelt olid mõned kummalised otsused. Oleme rahul ja uhked, kuidas teises mängus kümnekesi mängisime. Olime keskendunud ja tahtsime seda mängu võita. Saime Eestile mõned koefitsiendipunktid juurde.
Kui palju tagantjärele kripeldab, et ei pääsenud edasi? Järgmine vastane oleks olnud Amsterdami Ajax.
Shelbourne on üks parimaid klubisid Iirimaal ja nende vastu polnud lihtne mängida. Ma arvan, et praegu pole Euroopas ühtegi meeskonda, kelle vastu oleks lihtne mängida. Võib-olla ainult mõni amatöörmeeskond, kes treenib kaks-kolm korda nädalas. Kõik teised meeskonnad on väga tugevad ja peame nende vastu endast 100 protsenti andma. Eelmisel aastal oleks olnud Besiktas ja nüüd Ajax. Tahtsime väga Ajaxi vastu Amsterdam Arenal 50 000 pealtvaataja ees mängida. Muidugi on see kõigi suur unistus – mängida sellisel staadionil. Aga see on jalgpall.
Kas sa oled järgmisel aastal Levadia ja Flora suurim fänn? Kalju pääseb Euroopasse vaid siis, kui emb-kumb võidab karika.
Ma ei saa öelda, et oleme nende fännid, aga me sõltume neist. Klubi jaoks on väga oluline pääseda Euroopasse, et esindada Eestit väärikalt. Lisaks rahalised ja muud sellised asjad. Ükskord, kui Kalju oli neljas, siis võitis karika Trans. Karikas on väga ettearvamatu. Ma arvan, et Tammeka on heas seisus ja Harju mängis hästi. Tulevad väga huvitavad mängud, aga meie soovime, et tuleks Flora ja Levadia finaal, et saaksime Euroopas mängida. Asjad ei ole enam meie kätes, me lihtsalt vaatame ja ootame.
Kas oskad öelda, kui palju Kalju meeskond talvel muutub?
Oleme sellest Kunoga viimastel kuudel natuke rääkinud, mida peame muutma. Chinemeren Godwinil on ACL-vigastus ja aitame teda pärast operatsiooni, aga arvan, et ta ei jää meie juurde. Idalecioga oleme plaani paika pannud, aga klubi jagab seda infot hiljem. Meil on plaanid olemas, kellega jätkame ja kellega peame veel rääkima. Võib-olla mõned mängijad lähevad laenule. Muidugi peame ka meeskonda värskendama, sest oleme nüüd kolm aastat sama koosseisuga toimetanud.
Kuidas meeskonda värskendada? Selleks tuleb vahetada treenerit või mängijaid, aga see peab olema loogiline ja kooskõlas klubi visiooniga. Meil on selge arusaam, mida me teeme ja kuidas mängijaid arendame, kui palju tuleb noori mängijaid, välismaalasi ja kogenuid mängijaid. Jätkame oma valitud teed, lihtsalt teeme mingid korrektuurid. Meie filosoofia on aidata mängijaid, müüa neid edasi ja tuua sisse noori talente Aafrikast, Lõuna-Ameerikast või mujalt.
Kui palju sina saad komplekteerimisel sõna sekka öelda?
Meil on skautimisrühm, kus on kolm-neli inimest, sealhulgas treenerid. Igaüks avaldab oma arvamust mängijate kohta, vaatab videoid, uurib tausta ja nii edasi. Siis arutame Kunoga, toome välja plussid ja miinused. Lõpuks otsustan mina peatreenerina, keda meil on vaja ja kellest me pole huvitatud.
Agendid saadavad mulle iga päev palju mängijaid, kes kõik tahavad meie juurde tulla. Nad ütlevad, et see on järgmine Guilherme ja see on järgmine Promise David, kuid nad lihtsalt tahavad oma mängijad siia saata. Tavaliselt näeme juba lühikese video põhjal, kas mängija pakub meile huvi või mitte. Aga vahel mitte, sest mängijate skautimisel on nii palju asju, millele tähelepanu pöörata.
Kui me ei ole kindlad või mängijal on midagi olulist puudu, siis ütleme kohe ära, aga kui näeme potentsiaali ja head iseloomu, siis teeme mitu kõnet. Kõigepealt räägib Kuno mängija või agendiga ja seejärel korraldame kohtumise minuga. Alles siis otsustame, kas kutsume ta testimisele või sõlmime kohe lepingu. Meil on selge struktuur, kuidas hindame riske, kes otsustavad, kes annavad hinnanguid ja nii edasi.
